Aasta Gerd Neggoga

Anu Ruusmaa
Gerd Neggo stipendiaat 2014

Aasta on olnud tegude- ja mõtisklusterohke. Samuti olen sellel aastal oluliselt rohkem praktilisi kogemusi kirja pannud, olgu see siis analüüsi või retsensioonina.

Stipendiumit planeerisin esimesest hetkest alates kasutada ühel huvitaval konverentsil osalemiseks. Nimelt käisin 2014. aasta kevadel RESEO konverentsil (European Network for Opera, Music and Dance Education) ja see tekitas soovi seal veel osaleda. Konverentsid toimuvad kaks korda aastas ja toimumiskoht vahetub.

RESEO konverents “Mõttetoit”

Kui eelmise, Helsingis toimunud konverentsi peateemaks oli sotsiaalne keskkond ja kaunid kunstid selle käsutuses, siis seekordne konverents, mis toimus Itaalias Como linnas, oli pühendatud haridusele, kandes pealkirja “Mõttetoit”.  Konverentsi päevade jooksul toimus palju ettekandeid, esitlusi, töötubasid, vestlusringe ja mõttevahetusi. Mitmekülgselt haritud inimesed otsisid erinevate kunstiliikide vahelisi kontaktpunkte ja sidusust. Salvestusid mõningad teesid, mis on olulised.

  1. Kiirustamise asemel tuleks hariduses väärtustada õppimise muutmist õpilasele võimalikult sisukaks ja lihtsaks. Rohke materjali tempokas läbijooksmine on muutumas kahjuks domineerivaks. Pealiskaudsus ja süvenematus ning passiivne materjali läbivõtmine ei too noori kunsti juurde.
  1. Holistiline lähenemine tantsivale kehale aitab õpilasel tajuda oma keha kui tervikut. Kui pöörame tehnika omandamisel ja sooritamisel tähelepanu vaid üksikutele kehaosadele (tõsta põlve, pööra jalg välja jne), jääb keha tervik tagaplaanile, blokeerides ära keha orgaanilise tegutsemise ja kontakti kehaga. Õpetaja oskus sõnastada oma eesmärke läbi kehatunnetuse, liikudes detaililt tervikliku keha käsitusele, aitab õppijat panna toimima tervet keha. See annab tehnika omandamisel oluliselt parema tulemuse. Samuti tuleks väärtustada meelte kohalolu, oskust ennast kuulata. Avatud meeltega on mistahes kunstiliigi viljelejal võimalik luua mitmekülgsemalt vaadeldav tulemus. Kuna meeli peetakse aknaks maailma, siis töötades nendega ja nende kaudu, saab kunstimaailm rikkamaks.
  1. Kui õpetajast saab kunstnik, looja, siis saab koolist kasvulava. Kaasaegses keskkonnas on aina paremini toimiv segatud meetodi kasutamine kunstide pedagoogikas, olgu see siis mingis tehnikatunnis või loovas tunnis või nende omavahelises sidususes. Tuim trenn ja ainuüksi otsene õpetamisviis jätab õpilase nälga.
  1. Oluline osa materjali omandamisel on õppida läbi kunsti, olles aktiivne osaleja/looja/analüüsija ning eksperimenteerija. Õppides kunstist vaid aastaarve tuupides ja piirdudes materjali läbi lugemisega, jääb õppija suurelt jaolt passiivseks kõrvaltvaatlejaks. Läbi kunsti õppides, ise tehes, aktiivselt praktiseerides, huvitub noor kunstist ning tuleb ja jääb selle juurde. See eeldab õpetaja poolt protsessi väärtustamist ja õppija usaldamist.

Aasta Gerd Neggoga

Väljaspool tuttavat kultuuriruumi

Peale konverentsidel osalemise olen alati väärtustanud erinevate kultuuridega tutvumist. See avab maailmapilti ja rikastab isiksust ning annab võimaluse oma kogemust jagada. Elu ja inimese eneseteostus ongi looming. Külastades näitusi ja muuseume, kauneid paiku ja vaadeldes inimeste eluolu, rikastame alati on maailmataju, laiendame võimalusi, kuidas teha ja olla. Õpetajana ei õpeta me pelgalt ainet, vaid kanname läbi enda kuvandit inimesest, loojast, kunstnikust, ka teadmisi isiksuse arendamise võimalustest ja inimeseks olemisest laiemas tähenduses.

Lisaks Itaalia kogemustele Comos, laevasõidu kaugusel asuvas Bellagges ja Roomas, viibisn suvel Palestiinas ja Iisraelis. Elasin Palestiinas ja sealse poliitilise olukorra tõttu külastasin iga päev piiripunkte, et käia vaatamas Iisraeli kristliku ajaloo sünnipaiku ja loodust. Kõik mu reisid olid lühikesed, kompaktsed ja aktiivsed. Mind kutsuti Palestiinasse pulma, kuid reisi jooksul sain aimu ka sealsest tantsust ja kultuurist üldiselt. Elades moslemite keskkonnas, nii linnas kui ka kodus, sain imelise kogemuse ilusatest, hoolivatest ja oma kultuuri väärtustavatest inimestest.

Ka suvel oli Palestiinas rahutu, mõnel õhtul oli taamal kosta tulistamist. Pere, kus elasin, kaotas tulistamises oma kaugemaid sugulasi, kuid otsustati, et pulm toimub. Piiri ületades saime osa provokatiivsest intsidendist, mis lõppes  palestiinlasest naise peksmise ja kinnipidamisega. Suvel toimunud intsidendid andsid märku, et süte all hõõgub tuli. Ängi tekitav on mõelda, et nüüd sealsamas Ramallah´i tänavatel, kus suvel toimus vilgas kauplemine, toimub pidev vägivallatsemine, kannatavad nii naised kui lapsed. Poliitiline nürimeelsus pöördub lihtsate inimeste vastu.

Moslemite kultuuriga kokku puutudes jäi silma nende oskus pidutseda, oma iidseid kultuuritraditsioone hoida ja väärtustada. Olen Palestiina tantsumaailmaga kaudselt ka varem kokku puutunud, sest TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid käivad seal tihti vabatahtlikena õpetamas ning olen olnud ka ühe praktika juhendaja, mis toimus Ramallah´i lastega. Pidevalt elavad seal kaks meie endist tudengit ja mõlemad õpetavad lastele erinevaid tantsustiile. Huvitav ja rikastav oli olla nende keskkonnas, reaalselt tunnetada nende töökeskkonda ja võimalusi. Seal õpetades puutuvadki õpetajad kokku keelebarjääriga, erinevate elukeskkondade omanäolise suhestumisega kultuuri ja kunsti. Sealne suhtumine kehasse on aupaklikum ja lugupidavam, samal ajal ka piiratum, lähtudes religiooni alustest. Ka sel sügissemestril oli üks VKA tudeng seal vabatahtlikuna lastega tööd tegemas. Lugesin pidevalt tema blogi ja elasin kaasa tema katsumustele ning töövõitudele. Nii sellele, et pikka aega kestnud usuline ja territoriaalne vaen, pääsedes valla, mõjutab nii igapäevast elu kui ka õpetmisvõimalusi, kui ka sellele, et iga väiksemgi töövõit sellises situatsioonis on suurt rõõmu tekitav ning saab aluseks pikaajalisele kogemusele. Õpetada väljaspool oma harjumuspärast kultuurikonteksti, väljuda mugavustsoonist, on tõsine väljakutse ka kogenud õpetajale.

Aasta Gerd Neggoga on olnud töine, huvitav ja mitmekülgne. Tänan Tantsuhariduse Liitu õpetaja raske töö väärtustamise ja enesetäienduse võimaluse eest. Enesetäiendus ning uute radade ja vaatenurkadega kokkupuutumine annab igale õpetajale motivatsiooni ja jõudu juurde, et olla värske ning kursis muutuva maailmaga.