Alastuses

Karolin Poska
Vabakutseline tantsukunstnik

Olen laval esinenud mitmes eriskummalises kostüümis, nagu hullusärgis, suure vahust peaga, saunalinas, hundikostüümis ja veel paljudes teistes, kus inimkeha erinevatel viisidel kaetud on. Eeva-kostüümi ei ole ma aga mitte kunagi lavale minekuks selga tõmmata saanud. Tänu Doris Uhlichi lavastusele “alastusest enam” sain lisaks põnevale lavastusprotsessile ka alasti kostüümis tantsimise kogemuse.

“Miks te otsustasite projektist osa võtta?” küsiti meilt etenduse kavalehe tarvis. Enda hinge tõepeekrisse vaadates näen sealt värske tantsukunstniku kogemusehimu ja natukene vajadust rahaliste ressursside järele.

Ma ei ole küll Eesti tantsumaastikul väga tugevalt silma peal hoidnud, kuid mulle on jäänud mulje, et pakkumised välismaa koreograafi töös tantsida ei ole just igapäevased. Nagu ülejäänud 17 etenduses tantsijat, nii haarasin ka mina võimalusest, et osaleda Doris Uhlichi lavastuses.

Etenduses, kus tantsija avab ennast sotsiaalselt tundlikul ning isiklikul teemal – iga inimese alasti keha on isiklik – on minu arvates eriti tähtis roll koreograafi isikuomadustel ja lavastajalikul osavusel. Kui koreograaf oleks olnud füürer ja mitte konkreetne enda otsustes, siis ilmselt ei oleks ma tahtnud panustada etendusse enda alasti olekuga.

Kuna mul ei olnud võimalik esimeses proovis osaleda, siis tundsin ennast teistega liitudes väiksema õe rollis, kes kogenumaid järgib.

Esimeseks soojendusharjutuseks oli kallistamine, mille käigus riideid aina vähemaks võeti. See oli üks uskumatult tõhus pinget maandav harjutus ja kordagi ei tekkinud mul tõrget enda riietest vabaneda või teisi puudutada. Ja korraga olingi koos teistega paljas nagu porgand. Esimest korda enda paljaks võtmine ja paljalt tantsimine oli kõige suurem vabanemine etenduse protsessis. See oli nagu üks suur sügav hingetõmme. Ja ma ei hoolinud, et mu bikiinipiirkond oli vahatamata või et mu käsivarte ja rindade vahel on liialt palju rasva. Ma sain enda peas kõikidele ilunormidele ja sotsiaalsetele ootustele öelda: „Fuck you I am perfect!“. Ja kõik ümber olid samasugused ilusad porgandid.

Alastusest II

Üsna irooniline on, et isegi kui midagi minu keha ei kata, on alastus parim maskeering. Mind valdas tunne, nagu kannaksin paljalt olles maski – see oli tõesti minu etenduse kostüüm ja mitte puhtalt mina ise. Kaasetendajate nägemine riietes tekitas võõrastamise, nagu ma ei tunneks neid, olgugi et olin juba kaks päeva nendega viis tundi paljalt tantsinud.

Üks asi on esineda siis, kui kõik on võrdselt paljad, teine aga sama protsessi läbi teha riides pealtvaatajatele. See tõi kogu valehäbi taaskord tagasi.

Esimeste pealtvaatajatena käisid EKA tudengid meid joonistamas. Neid ei olnud mitte üks või kaks, vaid ikka kümme, mis tekitas reaalse etendussituatsiooni. Õnneks olid nad ninapidi paberis, nagu meie olime enda tantsupõrandas.

Järgmisena käis meid vaatamas Mai Murdmaa, kelle pilgu all tantsimine pani ehk endast veelgi enam maksimumi andma.

Järgnes “Ringvaate” külastus, kus pandi kaamera meile nii lähedale, et suumimata oleks mu näonaha olukorda ja tselluliiti saanud väga täpselt analüüsida. Kui me “Ringvaatele” eksponeerisime kallistamise soojendust, sosistas partner mulle kõrva: “16 000 Ringvaate televaatajat näevad su paljast tagumikku.”  Tekitas kõhedust küll.

Päris teatripublikule, kes eeldatavasti on kultuurihuvilised, oli igatahes palju mugavam tantsida kui suvalisele televaatajale.

Mulle meeldis, et koreograaf ei lasknud liugu alasti inimikeha ilul, vaid nõudis tõelist füüsilist pingutust. Selle loomulik tagajärg on keha kangus, kuid nagu enamikus tantsijates, peitub ka minus masohhistlik pool, mis juubeldas keha valu üle, endamisi korrates “musklid kasvavad”. Imestasin enda võimekuse üle anda nii palju energiat, mis oli koreograafi innustamise tulemus.

Koreograafi märkused keha pidustusest, enda kehaosade praadimisest ja võtta keha kui aju võimaldasid leida uusi liikumise viise, mis tõstis minu pilgu näolt kehale. Suutsin lahti lasta enda kontrollimisest, võimaldades kehal juhtimise üle võtta ning läbi selle jõudsin uute liikumismustriteni. Võrdleksin seda narkootilise aine tarbimise vabastuse tundega.

Pärast etendusi on mulle tehtud muret tekitavalt suurel hulgal pakkumisi projektidesse, kus tuleb olla alasti. Õnneks mitte ühtegi lamedasse pornograafilisse projekti.

Olen siiani arvanud, et noore tantsukunstnikuna peaksin katsetama ja kogema erinevaid etenduskunstide vorme. Ma ei kahetse kübetki antud etenduse protsessist osavõtmist, kuid ei arvestanud sellega, millise pildi endast kujundan. Samuti ei ole teadlikult mõelnud, millise etenduskunstniku pildi see minust kujundab. Kas ma tahan olla tantsukunstnik, kes on teada-tuntult nõus ennast alasti võtma?

Raske on lõpuni analüüsida “alastusest enam” kogemuse tähendust. See, et ma etenduses paljas olin, jääb aga kindlasti meelde nii endale kui teistele. Etenduses tantsimisest sai pikkamööda rituaal ja minust andunud kummardaja. Rituaali jumalaks ei olnud aga koreograaf, vaid minu enda keha.