Elamusetendus meeltele vaadates kadrinoormetsa lavastust “procedure of beauty”

Anu Ruusmaa
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud; koreograaf

Astudes sisse STÜ saali välisuksest ja lunastades pääset paneb imestama, et rahvast on tulnud sellele etendusele ülinapilt. Kassas öeldakse, et Kadri tahabki võimalikult vähe publikut korraga. Nii ta on, iluprotseduuridel ei käida ju karjakaupa.

Kui publik saali juhatatakse, ootavad toolidel sinised pleedid. Neid on lausa mitu. Alguses on publik nõutu, kuid üsna varsti selgub, miks neid vaja on. Ruum pimeneb, nagu ikka enne etendust …

… publiku vastas olevate uste avanemisega õue pahvatab ruumi külma, niisket mereõhku. Pimedusest paistavad gräfitiga kaetud paneelseina kohal taamal olevad udused linnatuled. Korstnast vookleb tantsiskledes suitsujuga. Kostavad linna ja sadama helid. Iga detail selles liikuvas staatikas haarab tähelepanu ja avab meeled. Sellises situatsioonis pole ma varem linna kunagi vaadelnud: raamitud taustapildina algavale etendusele.

Kaadrisse astub paljasjalgne Kadri. Käte vahel raamitud maal seisab ta jää- ja lumesegusel kruusal. Tähelepanu koondub maalile, mis hämaras annab endast esimest infot. Mõne minutiga harjub silm stseeniga ja tunnen, kuidas meeled keskenduvad, koonduv tähelepanu kandub suuremalt raamilt väiksemale raamile ja selle keskel olevale. Mõne aja pärast hakkab maal tänu Kadri paljastele jalgadele, mis tekitavad külmavärinaid, publikule aeglaselt lähenema. Poen sügavamale pleedide vahele, et tema külmad jalad mind ära ei külmetaks. Hetkeks liigub mõte Kadri vaatenurgale. Tema poolt vaadates on publik poodiumil oma pleedidesse mähkunult kui raamitud pilt. Ruum siin ja sealpool ukseava on seotud tähelepanu, keskendumise ja kohaloluga.

Elamusetendus meeltele

Jõudes ukseavasse maal peatub ja seab end rippuma, kuhu ta jääb üsna pikaks ajaks. Ajamõõde on igavikuline. Valguse erinevad vaatenurgad muudavad tähelepanu maalil asetsevatel natüürmordi elementidel. Kord valgustuvad välja paremini ühed, siis teised elemendid, siis hoopiski taust, siis raam, haarates inimteadvust. Suudan haarata aina enam detaile, mis moodustavad tervikpildi. Korraga tunnen, kuidas värskes õhus sügavalt keskendudes keha vabaneb, lõtvub, hingamine muutub sügavaks ja rahulikuks ja otsustan lubada endale sulgeda silmad. Mõnus unelemine haarab mind endasse. Tean, et iluprotseduuril uinumine on osa protseduurist.

Kergelt uneledes avan aegajalt silmi ja hetkega haaran toimuvaid muudatusi. Minu ees on ülevalgustatud maal, millest maas peegeldub valgusraam. Siis suletakse uksed ja kaob linnapilt. Maal-maalist jääb järgi vaid maal tumedal taustal. Kinnises ruumis muutub heli ja õhu lõhn, inimkehade küte hakkab ruumi soojendama. Silmad on rasked ja aegajalt vajuvad kinni ning avanevad, kuidagi pingevabalt. Maal võetakse maha ja ukseruudul asuvas valgusruudus hakkavad toimuma muudatused. Tähelepanu on kord linkindel, klambritel, siis hajub väike valgusruut, jääb vaid suur. Järgmisena tuuakse fookusesse maali tagakülg oma hakitud geomeetriaga ja raamile jäetud sõnumitega. Valgusemäng kestab mõnda aega, mida mina haaran hetkena, sest järgmisel hetkel naudin oma keha seisundit, kinnisilmi.

Avatakse uksed ja ruumi lahvatab värske õhk, mis mind unelusest väljutab. Mahavõetud maal, nüüd juba tagakülg publiku poole, hakkab etendaja käte vahel aeglaselt ruumist välja liikuma, paljasjalgselt jääl, selg ees. Tekitades gräfitiga kaetud seinale moonduvaid, tantsisklevaid varje. Uksed sulguvad. Etendus on lõppenud. Poen pleedide vahelt välja värske ja puhanuna, nagu ikka pärast iluprotseduuri.

 

Mindfullness – ärksameelsus.

Enamuse osa oma elust tegutseme justkui autopiloodil olles: ärkame, sööme, paneme riidesse, ruttame tööle, muretseme, kasvatame lapsi jne, jne, jne. Me ei pane oma igapäevarutiini üldse tähele, enne kui midagi paigast nihkub. Suur osa elust möödub teadvustamata, kohaloluta, toimetades ning lastes oma ajul pidevalt toota mõttetegevust millestki muust, kulgedes mööda elust enesest. Mõistus kontrollib meid pidevalt ja teeb seda vägagi edukalt. Meie mõtlemine on kiire ja domineeriv, meeled aga tahaplaanile jäetud. Kui proovid lõpetada mõtlemise ja puhastada pea, märkad, et see pole esimesel hetkel sugugi lihtne. Selleks, et saavutada kohalolu, tuleb lasta alateadvusel tegutseda, tühjendada pea ja avada meeled. Tajumeeled ühendavad meie sisemaailma ümbritseva keskkonnaga, võtavad vastu energiat töödeldes seda närviimpulssideks. Öeldakse, et meeled on aknaks maailma. Juba kuuendast sajandist enne kristust pärit veedalikud ülestähendused annavad meile allegoorilise pildi viiest meelest kui viiest suksust, kes veavad vankrit. Meelesuksude vankriks on keha ja kutsariks mõtlemine. Kaks sajandit hiljem kirjeldab Aristoteles sarnaselt inimese toimimist.

Nüüd on selline lähtepunkt jõudnud ka etenduskunsti, elamuskunsti. Nägemine, kuulmine, haistmine, puudutus olid etenduses käsitletud mitmekülgselt, kord üht, kord teist tajumeelt aktiivsemalt esile tuues. Puudu jäi vaid maitsmine. Pakkudes publikule viilu melonit või kapsalehe (maalilt pärit viljad) saaksime täiusliku paketi.

Etendus meeltele on kokkuvõttes mõnus harjutus keskendumiseks, mis jättes tähelepanusfäärist välja ülearused ärritajad, mõjub puhastavalt ja ergastavalt ning annab võimaluse tunnikeseks eemalduda närvilisest pealetükkivast inforohkest keskkonnast.