“Fanatism on ikka selline pime usk, et lihtsalt lähed ja põrutad.” Intervjuu Merle Saarvaga

Carolina Tagobert
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia III kursuse tudeng

Mis või kes oli BOX RM?

BOX RM oli tantsukompanii, mis asutati 1994. aastal. Tegelikult me koondusime juba õppimise ajal. Olin kolmandal kursusel, kui meil tekkis grupp, kes hakkas huvituma erinevatest võimalustest ja lähenemistest liikumisele, millestki, mida tol ajal siin veel ei tuntud. Kui 90ndate alguses hakkasid Eestis käima esimesed välisõppejõud, avasid nad ukse moderntantsumaailma. Ma sattusin nendele workshop´idele ja innustusin, tulin Viljandisse tagasi ja hakkasin õpitut treeninguna läbi viima neile, kes olid huvitatud. Võib-olla oli meid alguses rohkem, aga viis kaastudengit – Raido Mägi, Laire Purik, Erki Melts, Erika Katlasepp ja Irene Hütsi – jäidki koos käima.

Kuidas BOX RM endale nime sai?

Ühel hetkel oli lihtsalt vaja nimi panna ja otsustasime väga naiivselt ja lihtsalt BOX RMi kasuks. Oleks võinud isegi rohkem arutada, aga me ei arvanud tol hetkel, et nimi väga oluline on. Võib-olla tuli BOX sellest, et sel ajal hakkasid box-tüüpi saalid alles tekkima. RM olid lihtsalt kaks tähte. Pärast vaatasime, et see võib olla Raido ja Merle, aga see ei olnud niisuguse eesmärgiga pandud.

Kuidas te tööle hakkasite? Mis teid sütitas?

1993. aastal lavastasin koos Erki Meltsiga lavastuse “RUUTMÕTE”, kus kõik tulevased BOX RMi liikmed astusid lavale tantsijatena. Selles lavastuses kasutasime hoolega ka butafoor-dekoraatorite ja valguskujundajate loomingulist abijõudu. Terviketendus pidi saama väga suurejooneline, võimas ja ideedest küllastunud. Kohe alguses tõusis spetsiaalselt etenduse jaoks loodud ülisuur ruudukujuline kast köite abil üles lae alla, kasti alt tulid nähtavale kostüümides tantsijad, põrandal asetsesid eraldi kujundatud ja maalitud alused, millele valgus erilise mõõtme andis. Seda lavastust võib lugeda BOX RMi alguseks. Minu mäletamist mööda toimus festival “Evolution 94” tol aastal esimest korda, kui värske tantsuprodutsent Priit Raud kutsus meid selle etendusega Tallinnasse.

Algusaastatel olime oma loomingut ja koreograafiat tehes väga tihedalt üksteise ideede ja liikumistega seotud, põimunud ja isegi natuke sõltuvad: me kõik pakkusime uudseid ideid ja proovisime, katsetasime liikumisi. Leppisime kokku, et teeme ainult ausat asja ning ütleme kohe välja, kui meile miski ei meeldi ja ei jää ebamugavuste või viisakuse taha pidama. Igaühel oli oma nägemus, igaüks sai oma arvamuse välja öelda ning me aktsepteerisime seda ja kuulasime üksteist ära. Selle põhjal töötasime oma ideedega edasi. Igaüks käis välja talle olulise teema, mida parasjagu vaja väljendada oli, tunnetasime nii iseennast kui teineteist üsna intuitiivselt, autentselt ning lähtusime põhiliselt iseenda kehaloogilise materjali kompamisest, selle arendamisest ja kasutamisest.

Jõudsime kokkulepeteni, aga ka kompromissideni, kui vaja oli. Ei mäleta, et oleks olnud suuri eriarvamusi, tekkinud tohutuid vaidlusi või hulle konfliktsituatsioone. See oli tegelikult fenomenaalne, kui hästi me kuuekesi erinevates protsessides hakkama saime. Eks me kõik olime loominguliselt laetud, kirglikud ning inspireeritud erinevatest võimalustest ja liikumistest.

Me olime kõik totaalselt fanaatilised. Olime nõus palju panustama, viibisime pidevalt proovisaalides ja rühmasime palju tantsutööd teha. Meil olid kõrged eesmärgid ja me ei andnud nõrkushetkedele nii lihtsalt alla. Fanatism on ikka selline pime usk, et lihtsalt lähed ja põrutad, muu ei ole oluline.

Tegime pärast tunde eraldi proove juba kooliajal. Võtsime ette asju, mis ei olnud kohustuslikud, tegime enda pärast. Nii hoidsime loomingulist aktiivsust kogu aeg üleval. Vanas koolimajas Laidoneri platsil, all esimesel korrusel asus tol ajal meie peamine tantsusaal, kus võis kooli juhtkonna nõusolekul öösel aknast sisse-välja käia, oma madratsiga sinna maanduda ja teha n-ö öötööd, kui vaja.

Sa mainisid enne, et hakkasid tantsutöötubades käima. Kas see oli sinu isiklik, kooliväline huvi?

See oli küll kooliväline, kuid seda tervitasid ja toetasid tollased õpetajad. Seal kohtusin esimest korda professionaalsete tantsijatega, olin esimest korda nendega ühes saalis, mis oli minu jaoks paras väljakutse, sest ma ei arvanud tol hetkel endast tantsijana veel midagi.

Mäletan, et töötubades osaledes ja seal liikudes tundsin tihti sisemist põlemist ning kogu keha läbivaid sähvatusi, nagu pikne, mis tabas otse närvipõimikusse, see mõjus alati tõehetkena. Ma sain aru, et oma tee leidmine on kõige tähtsam!

Tundsin kompleksi, et hakkasin justkui liiga hilja tantsima. Ma olin teinud peamiselt sporti ja tantsinud Hiiumaal Kärdlas kohalikus laste tantsurühmakeses, aga see ei olnud päris see, mida ma ise ürgselt, sisemiselt ja tõeliselt ihkasin ning otsima läksin. Workshop’ides oli potentsiaalne vabadus, et luua isiklikku liikumisstiili – see tundus mulle olulisem pigem mõttelaadina ja ideelistes-õhulistes mõõtmetes kui konkreetsetes tehnilistes liikumisjadades. See kõik sütitas ja mul tekkis tunne, et miski uus on võimalik, ehkki riigipiirid olid siis veel kinni ja selliseid töötubasid oli alguses väga vähe.

Mäletad sa mõnda nime, kes tol ajal töötuba käis tegemas?

Olid Gerri Houlihani (USA) ja Janice Redmani (USA, Soome) moderntehnika töötoad. Karin Jamesson Rootsist andis Cunninghami moderntehnikat aastatel 1993 ja 1995. Jamesson suutis mu kehamällu jäljed vajutada. Just see väikest kasvu naisterahvas, kes tehniliselt, täpselt, kuid samas väga pehmelt liikus. Mõistsin, et selline liikumine ei nõua minult ilmtingimata balletikooli tausta, mida tol hetkel Eestis tantsija puhul väga tähtsaks peeti ja mida minul polnud.

Pärast kooli lõpetamist Viljandis läksid sa edasi Fine5 tantsukooli?

Jah, 1995. aasta kevadel käisime sisseastumiskatsetel. Erki (Melts [autor]), kes läks pärast lõpetamist Pärnusse tagasi ja rajas sinna oma tantsustuudio, ja Irene (Hütsi [autor]), kes lõpetas Viljandi Kultuurikolledži meist kaks aastat hiljem, ei tulnud. Tantsuteater Fine5 lõi oma trupi kõrvale ka tantsukooli, kus hakati regulaarseid treeninguid läbi viima. Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga meie neli box´ikat sattusime René Nõmmiku gruppi.

Me treenisime kolm korda nädalas kolm aastat järjest, välja arvatud suveperioodil. Tavaliselt tuli iga aasta lõpuks mõnel suuremal laval välja kontsertlavastus. Tegelesime samal ajal intensiivselt BOX RMi repertuaari loomisega ja oma lavastuste välja toomisega. Esinemiste graafik oli tihe, projekte ja huvitavaid pakkumisi jätkus. Õhtuti saime siis Fine5 trennis kokku ja sageli pärast seda jätkasime BOX RMi proovidega. Sobivate ruumide otsimine ja rentimine oli paras peavalu.

Kuidas Fine5 suhtus BOX RMi tegemistesse?

Ma ei oska seda öelda, kuidas nemad suhtusid meisse, aga meil olid head suhted, René Nõmmikuga kohe eriti. Fine5 treeningkool pakkus meile tugevat tantsutehnilist arengut, mis põhines suuresti moderntantsu baaselementidel. Me saime seal päris suure füüsilis-tehnilise koormuse, meile see meeldis. Pikad vestlused ja arutlused jätkusid vahel hilisöödeni.

Kuid koreograafidena ajasime BOX RMis ikka oma rida, mõistsime, et meie tahtmised, mõtlemine ning loomingulised lähenemised nii keha kasutamisele kui lavastamisele olid üpris erinevad. Eks erinevused rikastavad!

Milliseks teie loominguline töö kujunes?

Pärast kooli esinesime edasi diplomilavastustega, sinna juurde hakkasid tekkima aasta-aastalt uued lavastused, millega sai käidud festivalidel ja välisreisidel.

Minu esimene lavastus oli “Lõd” aastal 1996, mida vist esitasime kõige rohkem üldse. Panime oma kaks paberirulli maha ja kerisime end tsellofaani sisse rulli. Me käisime selle lavastusega väga paljudes võimalikes ja võimatutes kohtades, kuna lavastus oli mõeldud pigem välitingimustes esitamiseks kui lavale. Koridorid, fuajeed, tänavad, väljakud, ebaproportsionaalsed kitsad tolmused ruumid, ostukeskused – kõik sobisid ideaalselt. Vihma, tuule, kõrvetava päikese, kuiva ja märja maapinna, tolmu, mustuse, liiva, muda jne kogemine karastas meid tublisti.

1996. aastal tellis Tantsu Info Keskus Eestis (TIKE) BOX RMilt lavastuse “Sisukond”. See kujunes puhtalt kohaspetsiifiliseks suvetööks. Lavastust etendati ainult kolmel õhtul “TIKE Suvehooaeg `96” raames, aga selle loomisprotsess Pärnu vana mudaravila lagunenud majas oli tõeline pingutus.

1997. aastal tegime Tantsukompanii BOX RMi esimese täispika etenduste õhtu („BOX RM 3890“) ja 1999 Tantsukompanii BOX RMi teise täispika etenduste õhtu Von Krahli Teatris. See oli ka viimane nii suur ühine ettevõtmine, kus suutsime oma tööka kollektiiviga terve õhtu publiku pilku laval hoida. Hiljem, kui me ei saanud enam nii tihti kokku, et ühisloomingut teha, siis lõi igaüks endale oma koreograafia ja sellest panime kokku lavastusi, kus igaüks vastutas mingi kindla osa eest. Läksime individuaalsemaks ja hakkasime tantsijaid valides vaatama, et kõik kõigi töödes ei osaleks ja ennast lõhki ei rebiks.

Külaliskoreograaf Anu Vask jändas meiega ka ikka päris tublisti, luues mitmeid lavastusi. Olime tema inspiratsiooni ja teostuse materjaliks. Kindlasti ei saa mainimata jätta koostööd kunstnik Inga Varesega, kes alati kaasas oli oma nõu ja jõuga meid motiveerides. Kompanii valguskujunduse tehnilise poole eest vastutas Mikk Siim. Hiljem olime juba ise võimelised oma lavastustele valguskujundust looma. Suured tänud ütleksin siinkohal Raidole (Mägi [autor]), kellest täiesti arvestatav valguse seadja sai. Lõpuks tegime kõike ise.

Need on vaid mõned lavastused ja faktid, momendid ja meenutused, mida välja suudan tuua, kõike oli kordades rohkem, moodustades kirglikult kirevalt kulgenud teguderohke teekonna.

Kõik need 8 aastat olid väga tihedad ja intensiivsed, võiks öelda, et meie kõrghooaeg jäi aastatesse 1994–2000, kus jõudsime väga palju esineda, isiklik elu ja kunstielu olid nii tihedasti koos, kuni piiri enam polnudki.

Milline oli kaasaegse tantsu publik sellel ajal, kui te tegutsesite?

Käidi vaatamas küll, ma ei mäleta, et etendustele oleks hullu tungi olnud, aga päris tühjale saalile me ka ei esinenud. Meist ikka teati tantsuringkonnas. Olime omaette „nähtus“, sest eks see, mis me tegime, oli uuenduslik. Jõudsime isesuguse väljundini. Juba see, et me ei tahtnud ega saanudki mugavalt laval tantsida, oli sel ajal teistmoodi. Meie etendused toimusid pooleliolevatel ehitusobjektidel või lagunenud, mahajäetud hoonetes. Aga kindlasti polnud see lihtsalt “teistsuguse välise vormi” otsing vaid ikkagi sai kõik alguse meie sisemistest loomingulistest ja kirglikest ideedest ning metsikutest tungidest.

Millal ja miks BOX RM lõpetas?

Kui algas BOX RMi tihe, intensiivne ning pingeline aeg: esinesime palju, sõitsime ringi erinevatel festivalidel, tegutsesime veel mitmetes projektides tantsijatena ja koreograafidena.

Nimetaksin lõpuaastaks 2001, kuna lavastus “Lähilood” mahtus veel BOX RMi repertuaari alla (kuigi etendusime sellega veel ka 2002. aastal). Järgmised lavastused oli juba soolod, duod ja teistes koosseisudes ning nende puhul tekkis küsimus, kas see on BOX RM või ei ole, kui ainult üks Box´i liige esineb.

Ma olin tol ajal hästi kriitiline ja ajasin taga professionaalsust. Kui mõned meist ei suutnud enam treeninguid teha nii regulaarselt ja oma vormi hoida, siis mulle tundus, et me ei saanud grupina võrdsetena jätkata. Meie koreograafia oli üsna tehniline ja me vajasime enesearenguks pidevat kehakooli. Pealegi tekkis uusi võimalusi koostööks teiste koreograafide ja rühmitustega, mu enese huvid muutusid ja ma ei näinud enam perspektiivi jätkamiseks, olin tõsiselt ambitsioonikas.

BOX RMi aegadel tegutsesin vabakutselise koreograafi ja tantsijana. 1997. aastast hakkasin ka Viljandi Kultuurikolledžis nüüdistantsu õpetama, esialgu küll moderntantsu nime all. Treeningute läbiviijana ei tundnud ma end alguses nii kindlana, kuid soov oli selles areneda.  Kui õpetamise koormus aastatega kasvas, siis alguses olin küll natukene kurb ja häiritud, et ma ei jõudnud koreograafina enam nii tegus olla. Sõitmine kahe linna vahel oli ka lõpuks väga tüütu. Pärast lapse sündi kolisin Viljandisse ja fokuseerisin end pigem tantsutehnikate õpetamisele ning improvisatsioonile.

Milline oli uus kokkutulek 2013. aastal Made in Estonia Marathonil, kus esinesite lavastusega “Sisukond”?

Appi, ma ei mäleta, miks me seda tegime, aga see võis olla mingi ümmargune arv lõpetamisest või mõni idee, mis oli teostamata jäänud kunagi. Keegi ei pakkunud, keegi ei kutsunud – me ise tundsime, et võiks korra veel laval kokku saada ja kuna kõik olid nõus peale Laire, kes elab nüüd Uus-Meremaal, saigi see teostatud. Esitus jäi sellisele reklaamiklipi tasemele küll, aga seegi oli pingutus ja praeguseks tore meenutus.

Kas kunagi võiks veel mingi selline comeback tulla?

Uuesti lavale minekuks oleks vaja ikkagi mingisugust tugevat ideed, miks me kokku saame ja seda teeme. Meie käest on küsitud, kas tahaksime BOX RMiga üles astuda ja me tegelikult väga ei vaimustu sellest enam, sest ilmselgelt oleme lahku kasvanud ja ei taha ennast ka niisama näitama minna, et näe olid kord sellised…

Kuidas sa praegust tantsumaastikku vaatad?

Tantsumaastikul pakutav on praegu väga lai. Sain ühel hetkel aru, et ma ei suuda kõike hoomata ja haarata. Muidugi olen kursis oma õpilaste ja vilistlaste käekäiguga ning mul on hea meel, et nende võimalused tantsualal on läinud nii mitmekesiseks. See on suur rõõm!

Aga seda, mida on liiga palju, seda ei oskagi enam hinnata. Kunagi oli tantsulavastusi vähem ja tundus oluline vaadata ära kõik, mis vähegi lavale tuli: vaatasin etendusi festivalide kaupa. Aga ühel hetkel tekkis küllastus, pidin eemalduma ja endalt küsima, mis mind tegelikult huvitab ja mida see mulle juurde annab või ära võtab.

Kas sa oled õppejõuna Viljandis märganud, et keegi sinu õpilastest meenutab sulle BOX RMi vaimsust ja tahab teha midagi uut, midagi teistmoodi?

Mäletan, et tol ajal, kui piirid alles läksid lahti, oli mul väga suur soov minna kuskile mujale õppima ja näha maailma. Käisin tegelikult palju workshop´idel ja praktiliselt võtsin kõik, mis sain, täiendasin ennast kogu aeg, käisin erinevate õpetajate juures praktiseerimas, see oli väga loomulik.

Praegu vaatan, et tegelikult on võimalusi veel laiemalt, maailm on lahti, mine, kuhu tahad. Samas märkan, et tudengid väga ei kipu pärast kooli kuhugi mujale uuesti edasi õppima minema, aga võimalik, et teen kellelegi liiga, sest ma ei tea ka täpselt.

Ma olen tegelikult natuke imestunud, et kõikide nende aastate jooksul ei ole tekkinud reaalset kooslust, kes tunneksid, et nad tahaksid koos lendu tõusta, luua oma tantsukompanii või tegutseda grupina omaloodud tantsusüsteemides. Kui siis Cabaret Rhizome’i seltskond! Aga ma pean siin silmas pigem ainult koreograafe, tantsijaid, tantsuõpetajaid. Just koosloomisest on puudu, väga palju on individuaalsust.

Ma tajusin koosolemise jõudu, potentsiaali ja teatavat hõngu XX lennu (2008) sisseastunute seas, tekkis korraks selline tuttav tunne, et võiks kasvada ja areneda küll ning mitte ainult individuaalne karjäär, vaid kõik koos. Aga ilmselt ei saa siin kordust tulla ja seda pole vajadust otsida ka ning see ei peaks olema eesmärk, igaüks leiab oma isikliku väljundi, see on väga oluline!

Teatavat vaimsust ja uue tegemise soovi on küll tudengites ohtralt esindatud olnud, kelles rohkem, kelles vähem, kuid sellel erialal ei saagi ju muidu, kui ikka oled sees kogu ihu ja hingega. Need, kes soovivad midagi teistmoodi teha, eks need ka selle võimaluse leiavad, teostades siis omamoodi juba: ma väga loodan, et nii läheb! Kuid kool jääb ikka kooliks, siin on spetsiaalne õppekava, mille läbimine on paras koormus ja väljakutse.

Kui BOX RM veel tegutseks, milline koht sellel oleks tänasel tantsuteatrimaastikul?

Ahhaa, siin võib ju fantaseerida! Me oleks ehk jätkanud lavastuste tegemisega, võib-olla mingis teises vormis. Mitte kõik ei oleks enam lavastanud, ka mitte tantsinud enam, vaid õpetanud näiteks. Võib-olla oleks tulnud teised tantsijad, oleksime ehk piire laiendanud, me ei oleks võib-olla jätkanud sama koosseisuga. See oleks võinud tõesti kasvada omaette struktuuriks, erakooliks. Ma oleks tahtnud seda proovida. Kui aeg oleks seda ideed soosinud, siis miks mitte – luua iseendale töökoht. Aga kuna sain rakenduse õppejõuna Viljandis, siis läks kogu aur lõpuks sinna. Kui mul ei oleks seda võimalust olnud, siis oleks pidanud hakkama ise teistes süsteemides rohkem ja aktiivsemalt luuramas käima. Ma ei kujuta ette, millisel kunstilisel või tehnilisel tasemel me võiksime praegu olla. See oleks kindlasti ajas palju muutunud. Võib-olla oleksime ka välismaal tantsijatena tööd leidnud, kuid siis ma oleksingi võib-olla kuskil mujal ja poleks Eestisse jäänud. Igal juhul arvan, et ma ei tegutseks siis Viljandis õppejõuna!