Geomeetria moderntantsus

Ilona Vapper
Tallinna Ülikooli tantsutudeng

Modernism püüdleb üha puhtamate vormide poole. Emotsionaalsus ja kaunidus asendatakse suuresti tähendusteta minimalismiga. Igasugused ilustused ja ornamendid filtreeritakse – järele jääb vaid mehine, funktsionaalne ja intellektuaalne puhtus. Modernses kujutavas kunstis kasutatakse geomeetriat palju: Kazimir Malevitši “Must ruut valgel taustal” on vaid ikooniline näide kujutava kunsti geomeetriamerest. Tehnika arengu ning globaliseerumisega seoses liikus kunst just mööda teaduslikke liine.

Geomeetriliste lahenduste otsingutel

Nii tekkis 19. sajandi lõpus moderntants kui vastandumine balletile. See uutmoodi tantsukäsitlus hakkas otsima inimkeha universaalset, ürgset ja internatsionaalset keelt. Juba Rudolf Laban kui üks moderntantsu suuna teerajajaid kasutas oma teostes geomeetrilisi lahendusi ning olles õppinud nii arhitektuuri kui anatoomiat, sidus ta neid alasid omavahel. Labani üheks teooriaks oli ruumi uurimine, mis avastas liikumise suhet ruumiga: mustreid, trajektoore ja ruumiliste pingete liine. Samuti kirjeldas kunstnik keerukaid geomeetriasüsteeme, mis põhinesid kristalli kujudel, tahkistel ja inimkeha struktuuril, ning tajus organiseeritud liikumise viise, mis on harmoonilised nagu muusika. (Youtube, Contemporary Arts Media 2013)

Ka Martha Grahami, USA koreograafi töödest võib leida viiteid geomeetriale. Ta tunnustas keha keset kui inimese raskuspunkti, millest tulenevad kõik liikumised. Ka geomeetrilistel kujunditel on olemas raskuskese: kehaga muutumatus seoses olev punkt, mida läbib keha kõikidele osadele mõjuvate raskusjõudude resultant. Grahami loodud modernse inimese koreograafia koosnes kõndidest, jooksudest, hüplemistest ja hüpetest ning koos muusiku Louis Horstiga rõhutas ta tantsu primaarsust, nõudes, et helilooja peab kirjutama muusika tantsu järgi ja mitte vastupidi. (Einasto 2000: 70)

Leian, et muusikas on rohkem värve, elemente ja detaile kui tantsus. Kui teeme tantsu mingi kindla muusika järgi, rõhutame vaid teatud helisid, sest kõikide helivärvide väljatoomine läbi tantsu on keeruline, kui mitte võimatu. Kui aga muusik tantsule heli looma hakkab, lisatakse olemasolevale puuduolev. Seega peab tants olema puhas ja lihtne, et muusik saaks lisada konstruktsioonile oma värve ja lõhnu.

Geomeetrilisest koreograafiast rääkides ei saa mainimata jätta Merce Cunninghami. Ta oli üks esimesi koreograafe, kes hakkas liikumismustrite loomiseks kasutama arvutitarkvara. Cunningham oli inspireeritud Albert Einsteini väitest, et ruumis ei ole fikseeritud punkte – ruum on avatud väli. See teooria andis talle tohutult palju erinevaid võimalusi, sest liikumine ei olnud enam ühe objekti asendi muutumine ruumis, vaid  kogu ruum võis olla vaadeldav kui vedelikuna voolav tervik. Ta kasutas tehnilisi meediumeid nagu kaamera, millega filmis üles tantsijad, kes justkui lainetasid vaateväljast eemale ja tagasi, tekitades lõpmatu ruumi visiooni. (Siegel 2013: 43) Geomeetrilised kujundid eksisteerivad sellises voolavas ning pidevas lõhkumises ja moodustumises olevas ruumis vaid tahkiste molekulidena, sest tahkes agregaatolekus peab molekulidel olema pidev ja püsiv kuju. Sellegipoolest on võimalik ka molekule lõhkuda ning nende asukoht võib muutuda ühest ruumipunktist teise. Geomeetria moodustub inimese mõttes, on abstraktne. Inimese loomuses on luua süsteeme ja korrapära, seega üritame oma ajus tekitatud geomeetriliste kujundite näitel peegeldada neid ka päris maailma, kuigi see ei ole reaalselt ega püsivalt võimalik. Cunninghami töö oli liikumise süvitsi uurimise tulemus.

Lisaks Rudolf Labanile, Martha Grahamile ning Merce Cunninghamile on geomeetrilist tantsuteatrit loonud mitmed teised koreograafid, nagu Judsoni tantsukompaniis töötanud Lucinda Childs, Steve Paxton, Trisha Brown ja Yvonne Rainer; Anne Teresa de Keersmaeker, Laura Dean, Jonathan Burrows ja paljud teised. Geomeetrilisi kujundeid kasutatakse nii ideedes, liikumises kui ka ruumis. Universaalsuse poole pürgivas modernses maailmas on geomeetria oma korrastatud kujundite ja matemaatiliste mustritega hõlpsaks vahendiks loomaks tähenduseta, subliimset, isegi transtsendentset koreograafiat.

Geomeetria ja tantsu ürgne seos

Mis siis ikkagi ühendab neid pealtnäha eri planeetidelt pärit valdkondi, geomeetriat ja tantsukunsti? Esimese puhul on ju ometi tegu täppisteadusega, viimane seevastu ei hõlma valemeid ning on subjektiivne. Esimesed tõendid tantsust pärinevad üheksa tuhande aasta tagusest ajast, mil India Bhimbetka kividel ja Egiptuse hauakambrite seintel kujutati tantsivaid figuure ning oletatakse, et enne keele tekkimist oli tants oluline faktor andmaks edasi lugusid järgnevatele generatsioonidele. Sinna alla kuulusid ka tervendavad rituaalid ja transtsendentsed ekstaasiolekud. (Dance Facts 2012) Kaljuseintesse raiutuna võib leida ka geomeetrilisi kujundeid, kuid siinkohal saame kindlaajaliselt määratleda, et geomeetriale kui teadusharule lõi loogilise standardstruktuuri Eukleides 3. sajandil e.m.a. (Wikipedia, Euclidean Geometry 2015). Lisaks pikale ajaloole on kõnealuste valdkondade ühiseks jooneks ka seotus ruumiga. Nii Eukleidese geomeetrias kui ka üldiselt koreograafias defineeritakse ruumi läbi punktide, joonte, suundade, nurkade, tasapindade, kauguste ja vormi. Kui geomeetria tegeleb ainult ruumiga, siis koreograafia ja liikumine sisaldavad ka aega.

Geomeetria moderntantsus II

Oscar Schlemmer ja „Triaadide ballett“

Tantsust emotsiooni kaotamine ja selle asendamine geomeetrilise intellektuaalsusega on enamasti võimatu, sest tantsukunsti pintsliks ja lõuendiks on inimkeha koos oma tunnetepagasiga. Kõigil inimestel on kas suuremal või vähemal määral sensoorne funktsioon ning ka juhul, kui tantsija tuleb lavale ega tee midagi, on ta siiski tundlik: ta hingab, tema aju toodab mõtteid, tema kehas on parajasti toimumas miljoneid reaktsioone. Kui tahaksime luua geomeetrilise moderntantsu ikooni, mis vastaks vähegi Malevitši “Mustale ruudule” kujutavas kunstis, peaksime lavale tooma roboti.

Robotilaadseid tegelasi on tantsumaailmas aga etendatud küll. Sellest tulenevalt saab kõnealuseks Bauhausi kooli kunstnik Oscar Schlemmer ning tema kuulsaim koreograafiline teos „Triaadide ballett“. Tegu oli sümfoonilise tööga, mis koosnes kolmest osast ning kasvas üle naerutavast pühalikuks. “Triaadide ballett” esietendus ametlikult 1922. aasta 30. septembril Stuttgartis, kuigi tööd oli näidatud ka eelnevalt. Muusika komponeeris Paul Hindemith. Etendusega tuuritati järjepidevalt 1929. aastani, levitades Bauhausi kooli esteetikat. Tegu oli kõige laiemale vaatajaskonnale mängitud avangardistliku tantsuga, mille Bavaria Atelier 1970. aastal ka 30-minutilise värvifilmina produtseeris. “Triaadide balleti” filmi jaoks lõi uue muusika Erich Ferstl. Balletti esitati viimast korda Pariisis 1932. aastal. (Wikipedia, Triadisches Ballett 2015)

“Sellegipoolest säilib / lai teema, esivanematelt päritud, / igavikuliselt uus, / see on kõigi aegade maalide täht: / inimene, / inimfiguur. / On öeldud, et see on kõikide asjade mõõde, / nii et laske käia!” kõlaks Oscar Schlemmeri 1923. aastal kirjutatud luuletus eesti keeles. Sellest võib järeldada, et Schlemmer vaatleb inimkeha kui midagi püsivat, jäävat, igavikulist; laias laastus kui pead, torsot ja kaht paari jäsemeid. Ehkki tegutsenud põhiliselt maalijana, oli tants meedium, mis lasi Schlemmeril avastada oma peamist huvi, inimfiguuri, ning liikuda tasapinnaliselt kunstilt ruumilisele, kasutades keha kui vahendit tekitamaks identiteedist modernset allegooriat. Etendajate kostüümi- ja kehamõõtmed saadakse läbi sirgete joonte, diagonaalide, ringide ja ellipsite. Nende elementidega tasakaalustab tants polaarsusi, hägustab piirid ekstaatilise ja harmoonilise vahel. “Triaadide ballett” flirdib naeruväärsusega, laskumata groteski; alatuks muutumata riivab ta tavasid ning pürib kehade dematerialiseerimise poole, võtmata sellegipoolest okultistlikku suunda. (Sofia 1987: 1)

Schlemmer on kubist. Töö geomeetrilisus väljendub lisaks kolmesele struktuurile 3D disainiga värvilistes riietustes, inimfiguuris, mis koosneb tavalistest geomeetrilistest kujunditest ning sellele vastavast ruumist, mille on vorminud geomeetriline keha. Algse idee kohaselt pidid tantsijad esinema ainult frontaalselt või profiilis. Silmapaistvad polsterkostüümid on Schlemmeri konstruktivistlike vaadete sümboliks. Ka maskidel on tema koreograafiates oluline roll: kui teistes teatrivormides kasutatakse neid pigem üksikule karakterile iseloomulike joonte rõhutamiseks, siis Schlemmer toob lavale maske kui suurematele inimprototüüpidele viitavaid metafoore. Üldiselt keskendub ta pigem tüüpidele kui indiviididele. (Rhee 2007: 3)

Kokkuvõte

Geomeetrilise tantsukunsti põhitunnuseks on olla vaba tähendustest, avada inimeste abstraktseid meeli ning käivitada “karbist välja” mõtlemist. Lisaks rituaaltantsudele ja muudele tantsuliikidele on publikule näitamiseks mõeldud moderntantsus kasutanud geomeetrilisi lahendusi erinevad koreograafid. Igaüks neist loob läbi iseenda ruumitunnetuse abstraktse maailma, milles geomeetrial on oluline roll. Uurisin lähemalt Oscar Schlemmeri tantsuteost “Triaadide ballett”, mille olustik oli minu jaoks kaasahaarav. “Triaadide ballett” on üdini abstraktne teos. Maagiline kolm näitab teose matemaatikat, maskid ja polsterkostüümid emotsioonivabadust ning teos tervikuna teenib geomeetria huve. “Triaadide ballett” ei tekita tundeid, vaid loob kujundeid. Kas selle idee on panna inimesed lapselikult naerma, viia nad maagiamaailmasse, näidata inimese robootilist poolt või on tegemist lihtsalt ühe andeka kunstniku isikliku fantaasiamaailmaga, on raske öelda. Sellegipoolest on teos kindlasti võimeline šokeerima, tekitama diskussiooni või tooma naeru suule ka tõsiseimale reaalteadlasele.

 

Kasutatud kirjandus

Dance Facts 2012. History of Dance; http://www.dancefacts.net/dance-history/history-of-dance/, 02.11.2015.

Einasto, Heili 2000. 100 aastat moderntantsu. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

pertisco70 2012. Das Triadische Ballet. Best Quality!; https://www.youtube.com/watch?v=87jErmplUpA, 08.11.2015.


Rhee, Beau 2007. Oscar Schlemmer: Body as a Weapon. Barnard College, Columbia University, Department of Dance.

Siegel, Kelsey Danielle 2013. Order and Chaos: Approaching Modern Dance Choreography in America Through Mathematical Lens. Middletown, Connecticut: The Honors College, Wesleyan Universit, Department of Dance.

Sofia, Reina 1925. Oscar Schlemmer: Das Triadische Ballett; http://www.museoreinasofia.es/sites/default/files/salas/informacion/206_oskar_schlemmer_ing.pdf, 15.11.2015.

Wikipedia. Euclidean Geometry; https://en.wikipedia.org/wiki/Euclidean_geometry, 02.11.2015.

Wikipedia. Triadisches Ballett; https://en.wikipedia.org/wiki/Triadisches_Ballett, 03.11.2015.

Youtube. Contemporary Arts Media 2013. The Makers Of Modern Dance In Germany; https://www.youtube.com/watch?v=XbnSY3RVTr0, 05.11.2015.