Hiiumaa TantsuFestival kasvatab tantsust ja liikuva inimesena enesest lugu pidavat põlvkonda

Marie Pullerits
Tantsukunstnik ja teatrikriitik

Augustis toimus Hiiumaal Käinas seitsmendat korda Hiiumaa TantsuFestival, sedapuhku 1.–7. augustini. Festivali kavasse kuulusid erinevad töötoad, etendusõhtute programm ning lavastusprotsessid, mille tulemusi esitleti viimasel etendusõhtul. Loovprotsesside tulemusena sai seekordse festivali lõpus näha kolme tantsulavastust ja üht tantsufilmi.

Oma tegutsemisaastate jooksul on Hiiumaa TantsuFestival arenenud 2000. aastal koreograafiatudengite algatatud ettevõtmisest kindla visiooni ja sihtgrupiga omanäoliseks tantsufestivaliks, mis on oma tegevuste ja loomevõimaluste valiku rohkusega eesti tantsumaastikul ainulaadne. Toonased Tallinna Ülikooli koreograafiatudengid Rauno Zubko, Mari-Liis Pruul ja Helena Pihel tahtsid toetada noort tantsukunsti ja selle arengut, pakkudes osalejatele võimalust liikuda, luua, etendada ning viia tantsukunstis värskelt toimuv tavapärastest keskustest ka kaugemale. Teiseks oluliseks eesmärgiks on olnud noore tantsupubliku kasvatamine ning neis huvi äratamine professionaalse tantsukunsti, liikumise ja teatri vastu. Sellest tulenevalt tasub festivali vaadelda ka huvihariduslikust perspektiivist, kasvulavana liikumishuviga noortele, kes oskaksid hinnata tantsu nii kunstiliigi kui loomuliku enesearenduse juurde kuuluva liikumispraktikana.

Hiiumaa TantsuFestivali meeskond on toonud nende jaoks ainulaadsena esile festivalil valitseva atmosfääri ning kogukonnatunde. See pole küll noortele mõeldud tantsulaager, ent vastav melu on kahtlemata sealse nädala oluline osa: tunne, et kuulutakse ühte gruppi, kus on turvaline end väljendada, liikuda ja katsetada. Töötoad on suunatud nii põhikooliealistele liikumishuviga noortele, erialast tantsuharidust kaaluvatele keskkoolivanustele tantsijatele kui ka liikumist mänguliselt avastavatele algkoolilastele. Võib-olla jääb tants enamiku Hiiumaa TantsuFestivalil osalevate noorte jaoks vaid hobiks ja silmaringi laiendavaks praktikaks, ent sellegipoolest on sel oma osa isiksuse, väärtussüsteemi ja maailmavaate arengus.

Osalejad olid paindlikult jaotatud töötubade gruppidesse vanuse ja senise liikumiskogemuse alusel. Korraldajad püüdsid grupeerides silmas pidada nii noorte võimalust nautida töötube grupitegevusena koos tuttavate eakaaslastega kui ka oma tantsulisele arengule väljakutseid esitada. Tunnustust väärib meeskonna võime kombineerida tantsunädalasse väga erineva sisuga töötubasid, mille eesmärgid, fookuskese ja füüsiline väljund mõjusid üksteist tasakaalustavalt, pakkudes samas mitmekülgselt väljakutsuvat liikumiskogemust.

Eline Selgise laste loovtantsu töötuba kõige pisematele võimaldas nautida liikumist läbi mängu. Suurem tähelepanu oli protsessipõhisel loovpraktikal, ehkki valmis ka väike tundide tulemi esitlus, kus väikesed tantsijad said demonstreerida koostööoskuseid protsessis läbitud lemmikteemade väljavalimisel ja publikule lühivormi komponeerimisel. Juhendaja Eline pidas oluliseks teatud teemade läbivust nädala jooksul, ent püüdis võimalikult palju võtta arvesse ka laste soove ja huve.

Kadri Sireli nüüdistantsu töötuba oli juba põhikooliealistele ja vanematele tantsijatele. Selles töötoas tegeleti palju kehatunnetuse, erinevate liikumiskvaliteetide katsetamise, liikumisvõimalustest ja -mustritest ning oma kehast teadlikuks saamisega. Suurel määral pandi proovile noorte improvisatsioonijulgus, mis oli paljudele senikogematu, ent omal kohal oli ka spetsiifiliste liikumistehnikate rakendamisele suunatud koreograafilise materjali õppimine ja esitamine.

Gert Preegeli ja Laura Kvelsteini partnerluse tunnid pakkusid paljudele veel tundmatu maa uurimist: palju tegeldi väliselt minimalistliku, ent sisemiselt seda süvendatumat läbitunnetamist nõudva liikumisega, mis baseerus võimel luua partneriga kontakt, teisega arvestamisel, oma mina piiride tunnetamisel ja eneseteadlikkuse süvendamisel. Juhendajad mainisid, et esimestes tundides olid nii mõnedki noored ajaliselt pikkadest kontaktiharjutustest pisut kohmetunud, kuid ebakindluse taga oli märgata ka uudishimu ja avastushuvi.

Imre Liivaku ja Märt Madissoni parkour’i ja freerun’i töötoad pakkusid aga sellele tasakaalustavalt füüsiliselt väljakutsuvat ja loovat takistuste ületamist. Akrobaatikaelemendid lõid eelduse mitmekülgseks keha arendamiseks ning osalejad said nautida puhtalt funktsionaalse liikumise rõõmu.

Noortele suunatud lavastusprotsesside tulemid olid juba professionaalse maiguga. See oli noortele suurepärane võimalus ühisloomeks tegevkoreograafidega, pakkudes rikast alternatiivi tavapärasele tantsukoolides ja -stuudiotes repertuaari õppimisele.

USA koreograafid Cid Pearlman ja David King lõid koostöös noorte tantsijatega tantsulavastuse “Killud toovad õnne”, mis oli liikumisest ja helidest külluslik visuaalne ja kinesteetiline olustik. Palju mängiti ruumi ja objektidega (laudade, toolide, tassidega), loomaks teatraalseid situatsioone. “Tahtsime teadlikult keskenduda pigem noortele tantsijatele protsessis, mitte suurema välise kontseptsiooni elluviimisele, aidata neil saada füüsiline kogemus ning seeläbi leida oma tugevused, tuua esile nemad isiksustena,” selgitas koreograaf Cid. “Killud toovad õnne” sisaldas igal juhul ka tantsijate endi kogemusi ning selle pinnalt loodud isiklikku materjali.

Läti koreograaf Ruta Ronja Pakalne ja eesti režissöör Janis Rizhovsi filmiprotsess väikesele grupile casting´u läbinud noortele oli suurepärane väljund eelprofessionaalses tantsuõppes noortele, kes vajavad just mitmekülgseid etendamiskogemusi. Nädala jooksul toimusid võtted küllaltki väljakutsuvates füüsilistes keskkondades ja oludes, koidukargest metsast hilisõhtuste merelaineteni. Tulemiks oli ulmelis-sürreaalne tantsuline lühifilm “Ärkamine” (“Awakening”), mille visuaalselt rikkas kujundimaailmas tegutsesid fantastilised olevused, kelle kehastamine pakkus noortele artistidele palju mänguvõimalusi.

Tantsu olulisus loomingulisuse avardamise ja isiksuse arengu süvendamise seisukohalt võib tunduda juba üleräägitud teemana, ent Hiiumaa TantsuFestivali viimasel päeval toimunud tagasisideringist kostunud noorte mõtted möödunud nädala kogemuste kohta andsid kinnitust, et see on praktika, mille väärtustamist ei saa vähetähtsustada ega unustada. Nii mõnigi noor tantsija tõi julgelt esile, et koges seal eneses, oma liikumises, tajudes või liikumise mõtestamises midagi esmakordset ning seniseid perspektiive murranguliselt avardavat. Selliseid ettevõtmisi ei ole aga palju. Siinsel festivalil osaleb järjestikustel aastatel ka arvestatav hulk kohalikke noori, kes ootavad iga festivaliaasta lõppedes juba järgmist ning on osalenud selle algusaegadest peale. Kasvulavana on festivalil juba ka tegelikud tulemused – mitu praegust TLÜ koreograafiatudengit on võrsunud just siit.

Korraldajad ei jäta toonitamata ka koostööaspekti olulisust. “Tahaks, et siit välja kasvavad noored säilitaksid mõttemalli koostöö olulisusest, ühisest tegutsemisest,” on öelnud Rauno Zubko.

Liikumine, selles enesest teadlik olemine ja enda loominguline väljendamine võiks olla igapäevaselt loomulik praktika, mille olulisus jääb aga aeg-ajalt huvihariduse toetust vaadates justkui tagaplaanile. Liikumise väärtustamine õpetab ka ennast väärtustama, tantsu vaatlemine aga pakub rikkamat siseilma ja mitmekülgsemat maailma nägemise ja tõlgendamise võimalust. Hiiumaa TantsuFestivali jätkuv ja kasvav populaarsus eesti tantsumaastikul on sellele igal juhul kinnituseks. Loodetavasti see kasvulava laieneb veelgi.