Inimese kehaga töötamine on pidev õppimine

Inna Sulg
Gerd Neggo stipendiaat 2015. aastal

Tahaks alustada saadud tunnustuse eest tänamisega! Tänud minu esitajatele, otsustajatele ja Kuluurkapitalile! Hoolimata lõppematust entusiasmist ja jäärapäisusest käia tantsu-, liikumis-, kehatöö- ja kinesioloogiaõpteja rada, toidab iga tunnustus seda entusiasmi ja jäärapäisust uue energiaga. Tunnustus loob omakorda kohustuse anda endast veel enam. Selleks, et anda endast veel enam, on vajalik õppimine, kasvamine, uue kvaliteedi loomine iseendas.

Seda kõike sain teha lõppeval aastal tänu Gerd Neggo stipendiumile. Minu üks kirg on inimese keha liikumised, seaduspärasused ja struktuuride seosed. Õppejõuna olen otsingute teel, kuidas paremini õpetada praegustele ja tulevastele tantsuõpetajatele ja -loojatele ning tantsijatele tantsivas kehas toimuvat. Olen värskendanud õppematerjale, muretsenud uusi õpikuid, läbinud ja läbimas e-õpet – kõrvalisele pilgule mitte midagi põnevat, kuid minu jaoks on see olnud väga oluline sisemise kasvu aasta. Ka uuel aastal on plaanis uue väljakutse vastuvõtmine: tantsutunnid Parkinsoni tõbe põdevatele inimestele Pärnus.

Minu suurim leid sel aastal oli „Integraal anatoomia“ (www.gilhedley.com), mille läbi sain sügava sisenemise meie keha universumisse. Selle looja on Gil Hedley, PhD, kes on pühendunud inimese keha sisemise ruumi uurimisele ning nende teamiste edasiandmisele. Gerd Neggo stipendiumi abiga sain läbida esmase e-õppe kursuse ning kindlasti jätkan seda õpet.

Töötades inimeste kehaliste probleemidega, on minu jaoks äärmiselt oluline mõista peensusteni, mis toimub kehas mingi liigutuse sooritamise ajal. Tunnetades liigutuse teket ja kulgemist enda kehas, suudan ma seda näha ka teises inimeses. Disainides harjutuste programmi lülisambaga töötamiseks, on eluliselt oluline näha lülisamba liikumist peensusteni. „Integraal anatoomia“ suurim väärtus minu jaoks on keha kui sisemise terviku ja mitmekihilisuse mõistmine. Sealjuures fastsia ehk sidekoe olemuse ja rolli nägemine ning mõistmine. Fastsia on kui peen ämblikuvõrk, mille kaudu kandub liigutus sõna otseses mõttes varbaotsast õlani – seda näha ja mõista on minu selle aasta suurim kasvamine õpetajana ning seda võimaldab mulle Gil Hedley inimese sisemise ruumi mõistmise õpetus.

Olen juba mõnda aega mõelnud uue raja alustamisele kõrvuti kõigi olemasolevatega ning Gerd Neggo stipendium lõi mulle võimaluse seda teed alustada. On üks selline haigus nagu parkinsonism. Mul on sellega oma isa kaudu väga lähedane kokkupuude. Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku lehelt (http://www.kliinikum.ee/narvikliinik/sagedasemad-haigused/8-parkinsoni-tobi) saab lugeda parkinsonismi ehk värihalvatuse kirjeldust: „Parkinsonism ei tähista konkreetset haigust, vaid teatud kindlat haigusnähtude kogumit, mida iseloomustab kolm põhilist sümptomit: jäsemete värin, lihasrigiidsus ja liigutuste aeglus koos liigutuse alustamise raskusega. Arstlikus kirjanduses käsitletakse veel ka neljandat haigustunnust – keha tasakaalu säilitamise häiret. Need sümptoomid võivad esineda iseseisvalt või erinevates kombinatsioonides kas ühes või mitmes kehapiirkonnas. Enamikul juhtudest domineerib üks haigusnäht, kuid peaaegu alati aeglustuvad tahtlikud liigutused ja ilmneb liigutuste alustamisraskus. Lisaks loetletud primaarsetele haigustunnustele esineb veel mitmeid nn sekundaarseid sümptoome: depressioon, kehahoiaku muutus, kõnehäired.“

See on keeruline haigus nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Tervetel inimestel on suhteliselt raske ette kujutada olukorda, kus lihased ja liikumine ei allu meie tahtele ja kontrollile. Naljakas kõnnak ja värin jäsemetes põhjustavad võib-olla muiet, võib-olla pilkude ärapööramist.

Minu isal oli arsti poolt antud harjutuste kava ja ta võimles regulaarselt, mis tegi võimalikuks igapäevatoimetustega hakkama saamise. Tundsin ennast kaunis abituna, sest ei osanud siis arvata, et minu enda käes on vahend isa aitamiseks – tants.

Tantsu kasutatakse Parkinsoni patsientide elukvaliteedi parandamiseks juba 15 aastat. Täna tegutseb 100 kogukonda 8 riigis, mis on ühinenud Dance for Parkinson programmiga.

David Leventhal, Dance for PD rajanud õpetaja (Brooklyn, NY), sõnab järgmist (http://danceforparkinsons.org/about-the-program): „Tantsimise ja tantsutreeningu põhialused – asjad nagu tasakaal, liikumisjadad, rütm, ruumiline ja esteetiline tunnetamine ning dünaamiline koordinatsioon – näivad viitavat paljudele asjadele, millega Parkinsoni tõvega inimesed tahavad töötada, et säilitada endi liigutuste kindlus ja graatsia. Kuigi osalised üle maailma ütlevad meile, et nende jaoks on tunni elemendid teraapilised, on meie programmi eesmärk, et inimesed naudiksid tantsimist rühmas ja avastaksid füüsiliste, artistlike ning loovate võimaluste ulatust, mis on neile siiani vägagi avatud.“ Tunde juhendavate õpetajate sõnul ei rõhutata tunnis Parkinsoni tõvega seotud piiranguid ja nende mõju keha võimalustele liikuda. Luuakse õhkkond, kus igaüks naudib liikumist ja keskendub tantsimisele, mitte sellele, miks ja mida ta teha ei saa.

Tantsutund Parkinsoni tõvega inimestele sisaldab nii tantsimist toolil, püsti, abilistega kui iseseisvalt, tehakse eraldi tööd jalgade, käte ja kehaga, saatjaks rütm ja muusika. Kuna tunnid toimuvad grupis, siis lisandub tantsimise sotsiaalne pool, suhtlemine, mida need inimesed väga vajajad. See on teema, millega plaanin praktilist tööd alustada uue aasta alguses, kuid õppimine jätkub.

Siia lõppu sooviks ma lisada Patricia Needle´i, ühe Dance for Parkinson Disease tundides osaleja sõnad: “I am awed by the power of dance to transform and alleviate pain. Despite the steady advance of Parkinson’s, we show up. We move. We laugh. We share our best selves.”

Kasutatud kirjandus:
Dance for PD; http://danceforparkinsons.org/about-the-program.
Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinik; http://www.kliinikum.ee/narvikliinik/sagedasemad-haigused/8-parkinsoni-tobi.