Intelligentsest kehast

Anu Ruusmaa
Tantsija, koreograaf ja tantsuõpetaja

Tihti kuuleme tantsumaailmas, et räägitakse intelligentsest kehast. Kuidas lahti mõtestada „intelligentne keha“? On see selgelt mõõdetav või pigem tunnetuslik väärtus? Õpetajatena tegeleme selle kompleksse terviku loomisega tantsutunnis eneselegi märkamata ja tihti ka lõpuni teadvustamata. Millised aga võiksid olla õpetaja võimalused, et toetada intelligentse keha arengut  teadlikult, suunates õpilast mitmekülgsele arengule?

Inimene on erinevate tihedalt läbipõimunud väljendusvahendite kogum. Keha on inimterviku füüsiline väljendusvahend. Samuti on selle terviku väljendusvahendiks tunded ja emotsioonid, mis ei ole silmaga nähtavad. Lisaks võime rääkida mentaalsusest ehk mõistuspärasusest, mis väljendub mälus, mõtlemises ja kujutlusvõimes. Mõistus talletab ja taasesitab kõike seda, mida inimene elu jooksul õpib ja omandab. Samuti on inimesel intellektuaalsed ehk teadvuse omadused, mis avalduvad teadlikkuses, intuitsioonis, inspiratsioonis ja eristamisvõimes. Teadvus ehk aru on inimesele sünnipäraselt kaasa antud. Lisaks kõigele sellele toimib väljendusena inimese vaimsus ehk tema tegelik mina, mis on immateriaalne. Kõik need väljendusvahendid saavad nähtavaks kehalise avaldusviisi kaudu ning on kokku lahutamatu tervik, sidudes inimese erinevad minad üheks. Etenduskunst, sealhulgas tantsukunst, on vahend nende erinevate minade väljendamiseks, pöörates tähelepanu kord rohkem ühele, kord teisele inimterviku osale.

Intelligentsuse kohta on palju erinevaid teooriaid. Arvatakse, et intelligentsust mõjutavad pärilikkus, varane lapsepõlv ja kasvukeskkond. Ometi on intelligentsus kui üldine vaimne võimekus arenev ja muutuv väärtus kogu elu jooksul. Inimese intelligentsus areneb tema erinevate eluetappide jooksul, vahel hüppeliselt kiiresti, vahel jälle pikema protsessina. Õpetajal on selles arengus suunav ja arendav roll: ta aitab luua õpilase terviklikku minapilti, pöörates tähelepanu õpilase loomuomaste intelligentsuste väärtustamisele ja tema nõrgemate intelligentsuste toetavale arendamisele.

Ameerika psühholoog, intelligentsusskaalade looja David Wechsler defineerib intelligentsust kui indiviidi üldist võimekust “käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime” (Zhu jt 2004: 54). Tema teooria kohaselt peetakse intelligentsuse üheks oluliseks tunnuseks võimet kohaneda, nii füüsiliselt kui ka isikuliselt.

Ameerika arengupsühholoog Howard Gardner väidab, et üldist vaimset võimekust pole olemas ja selle asemel on vähemalt kaheksa-üheksa üksteisest erinevat, oma seaduspärasuse ja loogikaga vaimset võimekust, mis aitavad inimesel probleeme lahendada ja uusi lahendusi luua: keeleline ehk lingvistiline, loogilis-matemaatiline, muusikaline, visuaal-ruumiline, kehalis-kinesteetiline, enesetunnetuslik (intrapersonaalne), suhtlemisalane (interpersonaalne), naturalistlik (suhe loodusega) ja eksistentsiaalne (religioosne, kosmiline ja müstiline teadvus) intelligentsus (Gordon 2006: 552–553).

Tantsutund, mis põhineb vaid otsesel õpetamisel ehk „ahvimisel“, arendab õpilast ühesuunaliselt, jättes tähelepanuta multiintelligentsuse mitmed tahud ja arendades vaid üht-kaht neist. Praegusel ajal võib julgelt öelda, et segatud printsiipidel üles ehitatud tantsutund või siis tundide tsükkel on õpilase tervikarengu seisukohalt oluliselt toetavam. Õpetajate kulunud ennast kaitsev vastuväide on, et kõike ühes tunnis ei jõua. Siin tulebki appi teadlik õpetamine multiintelligentsuse kontekstis ja julgus õpilast usaldada. Õpilasele võib julgelt anda individuaalset kodutööd. Tihtipeale on tantsutunde nädalas vaid üks-kaks ja kodutöö ning seal loodud ülesannete lahendamine annavad mitmekülgsema võimaluse arenguks ja ehk toovad ka nutimaailma sukeldunud õpilast rohkem liikumise juurde.

Gardneri teooria pole rajatud kontrollitavatele faktidele, vaid usule – seepärast on väljatoodud võimekusi raske mõõta ja paljud peavad tema teooriat küsitavaks. Teooria kaitseks räägivad aga juhtumid, kus indiviid on kaotanud ajukahjustuste tõttu mõne oma vaimse võimekuse liikidest ja säilitanud ülejäänud. Samuti võime näha, et erinevatel indiviididel on tugevamalt arenenud üks või teine vaimne võimekus, mis suunab ja mõjutab ka nende elutegevust ning loomingulisust. Õpetajal on vastutus märgata igas õpilases indiviidi ja arendada tema tugevaid oskusi, toetades ja utsitades nõrgemaid. Jällegi on abi paaristöö, individuaalsete ülesannete ja kodutöö kasutamisest, sest suurtes gruppides on õpetajal raske märgata kõiki individuaalselt.

Gardneri poolt välja töötatud intelligentsuste loetelu annab tunnistust, et loomingulistes protsessides, sealhulgas tantsukunstis, kasutame multiintelligentsust kõigil tasanditel, rakendades tööle kogu oma vaimse potentsiaali, mis pääseb nähtavale tänu kehalistele võimetele. Seega, kui tegeleme oma füüsiliste võimete arendamisega, tegeleme tegelikult ka vaimsete võimete arendamisega ja neid eraldiseisvana on üsna raske treenida.

Enesetunnetuslik ja kehalis-kinesteetiline intelligentsus

Kunstniku enesetunnetuslik intelligentsus on teadlik ja teadvustatud töö iseenda, oma keha ja vaimuga. Õpetaja seisukohalt oleks tarvis teadvustada, et õpilaste arendamine peab olema igakülgne ning see on teadlik ja teadvustatud töö. Vaimne treenitus käib käsikäes kehalise treenituse, vastuvõtlikkuse ja pingetaluvusega. Iga publiku ette minekuga peaks etendaja tulema nähtavale kogu oma aususes ja alastuses. Ebausutavus tapab vahetu kunstielamuse, mida ootame kaasaegselt teatrilt. Teades oma füüsilisi reaktsioone, on võimalik rakendada teadmisi eneseregulatsioonist, et olla kontaktis oma kehaga ning end lavaliseks seisundiks vastavalt ette valmistada ja häälestada.

Enesetunnetusliku ja kehalis-kinesteetilise intelligentsuse seob ühte somaatiline vaatenurk, mis on tänapäeval tantsutreeningus üha arenev lähenemine keha treenimiseks. Maailmas aina rohkem, kuid Eestis veel vähe kasutusel olev vaatenurk vajaks suuremat tähelepanu. See süsteem vaatleb keha seest väljapoole. Somaatilise treeningu puhul tegeletakse liigutuse teadlikkusega, mis vastandub rangele distsipliinile ja väljast sissepoole õpitavale kehatreeningule. Somaatiline treening eeldab tugevat kehaga kontaktis olemist aju ja lihaste teadliku koostöö toimel, seejuures annab esimese impulsi konkreetne keha. Selles protsessis tegeleb tantsija kehateadlikkusega väga individuaalsel tasandil, sest kõik kehad on erinevad. Ka rangete distsipliinide puhul, nagu ballett, tegeletakse keha teadlikkusega. Ballett ei ole pelgalt keha mehaanilise toimimise õpetus. Kaasaegses kontekstis on võimalik somaatilist lähtepunkti siduda ka rangete distsipliiniga ning see võib mõjutada eelkõige esteetilist tulemust, lähtuvalt konkreetsest kehast. Tsiteerides Mai Murdmaad: „Intelligentseid tantsijaid on nii vähe. Juta Lehiste oli väga intelligente tantsija, kui ta sooritas diagonaali, siis ta mitte ainult ei liikunud diagonaalis, vaid ka nägi seda.“ Somaatilise treeningmeetodi väärtustamine on jõudnud meil Eestis küll ülikoolidesse, kuid huvihariduse ja üldhariduse tasandil on siin vallas veel pikk tee minna. Võtab aega, enne kui kaasaegse haridusega noored tantsuõpetajad jõuavad täita selle vajaduse.

Visuaal-ruumiline intelligentsus

Oskus ruumiga suhestuda ja seda atmosfääriks laiendada rikastab lavakunsti. Ka inimese keha on ruum ja ruumi liikumine ruumis eeldab visuaal-ruumilist intelligentsust. Keha ja ruumisuhete tajumisel, ruumi muundamisel, teisendamisel ja ümberkujundamisel on oluline kujutlusvõime ning oskus seda kasutada. Kujutlusvõime on tänapäeva lastel ja noortel aga aina piiratum, sest pildiline arvutimaailm pakub valmispilte.

Visualiseerimisoskus tuleb kasuks ka keha sisemise ruumi ning liigutuste täpsemal tajumisel. Heaks näiteks on siinkohal Anne Teresa De Keersmaekeri “Partita 2” (esietendus mais 2013 festivalil Kunstenfestivaldesarts; siinkirjutaja nägi etendust 29. augustil 2015 festivalil SAAL Biennaal). Keha kasutamine meediumina selle teose koreograafia puhul on minimaalne ja huvitav on jälgida, kas ja kuidas argiliikumine ehk sammumine muutub tantsuks, olles koreograafiline põhielement. Väga huvitav on kahe keha omavaheline arhitektuur ja ruumimängud, mis läbi muusika liiguvad kehalt kehale, tiireldes kolmanda keha ümber, mis on muusika allikas.

Keeleline intelligentsus

Tihtipeale on tantsuinimeste jaoks keeleline intelligentsus teisejärguline, sest soov tantsuga ennast väljendada annab teatavasti paljude loojate sõnul võimaluse väljendada ka seda, mida sõnadega öelda pole võimalik. Nüüdistantsus on keeleline väljendusoskus muutunud aina olulisemaks. Eesmärk on analüüsida oma loomingut ning väljendada oma seisukohti, samuti koostöös teistega ennast võimalikult täpselt väljendada. Õpetamise seisukohalt on oluline õpilaste üldine võime end väljendada ja oma tegevust analüüsida. Eneseväljenduse oskus on üha kriitilisem, kuna peamiseks kujunenud arvutisuhtlus jätab vabalt arenenevale loovale vestlusele vähe võimalusi. Verbaalne eneseväljendus on koolides asendunud töövihikute ja „täida lüngad” süsteemiga, mis õpetabki tähelepanu pöörama vaid lünkadele.

Loogilis-matemaatiline intelligentsus

Loogilis-matemaatiline intelligentsus on iga kunstiteose oluliseks osaks. Detailide ja terviku läbimõeldud vahekord kompositsioonis annab teosele paigutusliku tasakaalu ja vajalikud aktsendid. Kaasaegses etenduskunstis on see vahekord jagunenud väga mitmepalgeliste vahendite vahel: teater, tants, muusika ja visuaalne kunst koos oma kujundite ja semiootikaga toimivad omalaadselt ning annavad mõistele „etendukunst“ uue näo.

Siinkohal tuleb mängu jällegi kehalis-kinesteetiline intelligentsus. Nimelt saab laval täpselt paika pandud kompositsioon elu läbi keha ning just see teeb iga etenduse ausaks ja kordumatuks. Ükski dirigent ei dirigeeri kaks korda ühtemoodi ja ükski tantsija ei tantsi kaks korda samamoodi. Inimkeha sisemine motoorika on pidevas muutumises, samuti tema ruumitaju ja kohaloluvõime.

Õpetaja oskus märgata ja arvestada õpilase keskendumisvõimega on tähtis. Siinkohal toon näiteks erineva vanuse ja päevakavaga laste ja noorte tantsutundides saadud õpetajakogemuse. Ühes rühmas õpetasin seitsmeaastaseid lapsi, kes esimeses klassis alles harjusid igapäevase kooliskäimisega. Nädala sees toimuvates tantsutundides, kuhu nad tulid pärast kooli, olid nad oluliselt rahutumad ja nende keskendumisvõime oli piiratum kui laupäeval toimunud tantsutundides, kuhu nad tulid puhanuna ja otse kodust. Sellega arvestades sai ülesandeid vastavalt jagada. Kolmapäeviti oli neil vaja oma pikka koolistaatikat välja elada ja nad vajasid liikuvamat, loovamat tundi. Laupäeval olid nad aga valmis uut materjali omandama. Õpetaja peab arvestama ka lapse igapäevast koormust väljaspool tantsutundi. Gümnaasiuminoored, kes tulid tantsutundi hilisõhtul pärast pikka koolipäeva, olid tõsiste keskendumisprobleemidega. Liigutuse kvaliteediga eriti tööd teha ei õnnestunud, sest keskendumine oli juba üle koormatud. Pigem olid nad valmis palju ja kiirelt liikuma, sest kiire liikumine maandab pingeid ja ärevust. Õigesti valitud ülesannetega ja õigesti jagatud koormusega jõuab soovitud resultaadile lähemale. Kindlasti nõuab see õpetaja vilumust ja paindlikkust. Õpetama peab laste ja noorte taluvuspiire arvestades.

Professionaalsel artistil on see otse loomulikult välja arendatud, sest õppimine koosneb mitmest teineteist toetavast tantsuainest, mis moodustavad terviku. Vormisolek annab füüsilisele kohalolule intensiivsuse ja vastupidavuse. See nõuab kunstnikult spetsiaalset tööd iseendaga enne iga etendust, sest järgmisel hetkel on inimene teisenenud, tema keha uues kogemuses, rütmis, ajastuses jne. Kehalis-kinesteetilise intelligentsuse puhul räägime tunnete ja liigutuste abil mõtlemisest. Olulisel kohal on kogemuslik maailmavaade, mida luuakse igal hetkel uuesti.

Nüüdistantsumaailmas jääb millegipärast kehalisest mõtlemisest puudu ja kasutusele tulevad mitmed erinevad vahendid ja intelligentsused, seda just Eestis. Üheks põhjuseks on see, et kehalis-kinesteetilise intelligentsuse arendamist ja treenimist tuleb alustada varajasest lapseeast, kui soovime, et see muutuks füüsiliseks vajaduseks. Samuti peab treening olema igapäevane. Meil saab üldjuhul järjepidev füüsiline treening alguse alles ülikoolis ja kolm-neli aastat pidevat treenimist ei tekita inimeses motoorset vajadust jätkata pärast kooli. Loomulikult on lavastusi, kus abstraktne kehakeel polegi alati parimaks vahendiks – ja etenduskunstis see tihtipeale nii ongi.

Viimasel ajal valmib nüüdistantsulavastusi vähe. Ülikooli lõpetanud tantsukunstnikud teevad pärast diplomitööd “vanast rasvast” veel paar lavastust ja siis kas lahustuvad etenduskunsti või kaovad üldse loomeareenilt. Ametlikult peetakse loomeinimeseks persooni, kes tegeleb loominguga kord viie aasta jooksul, samas professionaalseks kogenud lavastajaks kujunetakse pika ja järjepideva  praktika tulemusena. Siin on sisuline vastuolu, mis on lahendamata ja seda nii loovisikute järjepidevuse kui stabiilse rahastamissüsteemi puudumise pärast.

Muusikaline intelligentsus

Muusika on inimese heaolu, kunstilise eneseväljenduse, loovuse, tervise ja hingelise ülenduse teenistuses olnud erinevates kultuurides inimajaloo algusest peale. Muusikaline intelligentsus on tihedalt seotud loogilis-matemaatilise intelligentsusega, sest muusika põhineb arvudel. Tegelikult on kõik, mis eksisteerib – võnked, lained ja samuti muusika – absoluutselt kehaline, sest erinevad helisagedused tekitavad kehas erinevaid vibratsioone ning mõjutavad ja suunavad teadvust ja alateadvust. Me tajume muusikat rakutasandil kuni selleni välja, et seda kasutatakse ka teraapiavormina. Puhtad alghelid suunavad oma sagedustel inimese tähelepanu sisemaailmale ja võrdtempereeritud häälestus juhib tähelepanu väljapoole, toimub teadvuse nihe.

Seda teades, õpetades tantsijaid ja tulevasi koreograafe, mõjutab õpetaja õpilaste muusikalist maitset ja selle mitmekesisust. Õpetajad saavad teadlikult oma tundides kasutatava muusika valimit muuta mitmekesiseks ja teadlikult tutvustada ka autoreid. Lavastaja ja koreograafi teadlik  muusikavalik etendustesse  mõjutab nii kunstnikku laval kui ka publikut saalis. Näiteks balletilavastustes jälgib keha muusikas tavapäraselt meloodiat ja nende ühistoimel luuakse terviklik emotsionaalne kontekst. Nüüdistantsumaailmas on kontekste palju. Vastavalt lavastuses uuritavale eesmärgile suhestub lavategevus ka muusikaga – kuni selleni välja, et rütmi ja muusika loojaks on keha ise. Tantsijate puhul kasutatakse üldlevinud ütlust: see tantsija tantsib muusikasse, aga see tantsija tantsib muusikat. Artikli autorina julgen pika vaatlemiskogemuse tulemusena väita, et see vastab tõele väga erinevate keha ja muusika vaheliste suhete puhul. Kui kehal on võime teha muusika nähtavaks, on tegemist harvaesineva muusikalise intelligentsusega.

Emotsionaalne intelligentsus

Kaasaegses etenduskunstis, sealhulgas nüüdistantsus, on tunnete ja emotsioonide väljendamiseks palju erinevaid kontekste. Ameerika psühholoogi Daniel Golemani loodud emotsionaalse intelligentsuse teooria väidab, et oluline on oskus ära tunda ning kontrollida oma emotsioone ja impulsse, mõista, mida teised tunnevad ning võime ennast ja teisi motiveerida ning mõjutada (Goleman 1995: 48). Oluline osa sellest teooriast on emotsioonide kontrollil, mis ei eelda emotsioonide allasurutust, vaid nende teadvustamist.

Nüüdistantsus on üsna levinud emotsioonivaba tants, kus nägu oleks liikumisest justkui välja lülitatud ja keha sooritab liigutusi motoorselt. Mida see tegelikult tähendab ja millist informatsiooni endas kannab? See sõltub kindlasti kontekstist. Tegemist ei pruugi olla butho´likult tühja kehaga, mis toob nähtavale ürgse olemuse. Inimene kannab kehas omaenda lugu ja vahetu kohalolu saavutamiseks sellest piisab, sest nähtavale tuleb tõelina mina.

Ballett, kus algselt oli oluline rolliloome ja ümberkehastumine, nõuab näitlejameisterlikkust ja emotsionaalset lähenemist, et jutustada (stereotüüpe kasutades) lugu. George Balanchine muudab seda põhimõtet neoklassikalises balletis. Tema teostes ei otsita ei stereotüüpe ega emotsioone, vaid puhast füüsilist liikumist, mis on inspireeritud muusikast ja on sellega tihedas suhtes. Merce Cunningham lööb aga lahku ka liikumise ja muusika ning loob seeläbi nii-öelda olemusliku mittesuhte. Siiski jääb tema loodud koreograafia rütmiseerituks. Liikumisel ei ole seal sõnumit kandvat rolli, mis annaks publikule võimaluse luua oma tähendusi. Iga vaataja peas sünnib oma nägemus laval nähtust.

Publiku seisukohast pole vahet: nii emotsionaalne tants kui ka emotsioonitu tants annavad lõppkokkuvõttes publikule emotsionaalse elamuse. Viimasel ajal on lisandunud etendused, kus on võetud uuel kujul kasutusse miimika. Seegi on kontekstipõhine. Nüüdistantsus ja ka balletis on hakatud kasutama peale emotsioonivaba esituse ka vabalt kasutatud loomulikku miimikat, mis eristub jällegi rolliloomes oluliste võõrasse kehasse ja vaimu sisseastumise vahendite poolest. Emotsionaalne enesekontrollioskus on fundamentaalne alus elus hakkama saamiseks. Tantsutund annab väga hea võimaluse seda oskust toetada ja arendada.

Milline on siis intelligentne keha?

Milline on siis intelligentne keha, see MISKI, X-FAKTOR või KARISMA, mida me otsime? Publikuna tajume selle ära ja oleme lummatud. Kindlasti on intelligentne keha mitte üheselt ja piiritletult mõõdetav, vaid ennekõike dünaamilise ja paindliku ning kiiresti reageeriva kohenemisvõimega keha, kõigi oma omadustega, mis moodustavad tiheda ja ainulaadse võrgustiku.

Intelligentse keha puhul on olulisel kohal sügava kontakti loomine iseendaga ja oskus oma keha jälgida, mõista ning suuta mõistetut väljendada. Etenduskunstis, sealhulgas nüüdistantsus, kus aktsepteeritakse väga erinevat füüsist, võib väga hästi toimida ka mõni teine multiintelligentsuse alaliik, vastavalt lavastuse kontseptsioonile ja vajadustele, kuni selleni, et keha polegi enam domineeriv, aga ometi lendleb laval vaimsus.

Tantsus peaks kehaline intelligentsus säilima alati – ka siis, kui teised intelligentsused muutuvad üha olulisemaks ja vahel isegi olulisemaks kui kehaline. Kehalise intelligentsuse teadvustatum areng ja arendamine võib olla tee ka teiste intelligentsuste arendamiseks ning säilitamiseks. Holistiline vaatenurk inimesele kui tervikule arendabki inimese teadlikkust. Veel enam, kehalise intelligentsuse arendamist peaks vaatamata kõigele väärtustama.

Teater seevastu liigub üha enam kehalisuse suunas ning tegeleb seepärast samuti kehalise intelligentsuse arendamisega. Kuna kõik inimterviku väljendused saavad tegelikult ühel või teisel viisil kehaliselt nähtavaks, on ka kõik teised intelligentsused kehaliste juurtega. Kui keegi räägib laval kauneid sõnu, ent tema keha ei tule sõnumiga kaasa, siis kumba usub vaataja? Või kui inimene on laval selleks, et kõlareid liigutada ja muusikamängijat ümber tõsta, siis paratamatult see, kuidas ta liigub, mõjutab teadlikult või alateadlikult etendust ning selle toimimist. Koreograafiapõhises tantsukunstis on kehaline intelligentsus esteetilisemas väljenduses ja esmases fookuses, ent oma sügavas olemuses jõuab etenduskunst igal juhul samade juurteni välja. Pideva treeningu tulemusena soovime laval näha nii tantsu- kui teatrivaldkonnas kõnekat keha.

Kokkuvõttes võib öelda, et mida rohkem inimene teab oma keha tegelikust terviklikust toimimisest ja tema väljendustest, seda väärtuslikumaks on muutunud kompleksne kehakäsitlus ja tunnetus. Seega, teades keha sügavamaid protsesse, saab üha huvitavamalt ja mitmekülgsemalt kehale läheneda ja oma isikupärast keha arendada. Kui praegusel ajal on etenduskunstis ja tantsus oht jääda kiirtoidu tasandile, siis teadlikkus ja süvenemine tõstavad ka selle noore kunstiliigi väärtust.

Artikkel tugineb 2015. aastal Sõltumatu Tantsu Lava 10. juubeli tähistamiseks välja antud kogumikus „Eesti tantsukunst: nüüd ja ->?“  ilmunud Anu Ruusmaa artiklile “Keha ja intelligentsus”.

Kasutatud kirjandus
Goleman, Daniel 1995. Emotional Intelligence: Why It Can Matter More Than IQ. Bantam Books, pp.48.
Gordon, Lynn Melby 2006. Gardner, Howard (1943– ). – Encyclopedia of Human Development, vol 2. Ed. Neil J. Salkind. USA: Sage Publications, pp. 552–553.
Zhu, J., Weiss, L. G., Prifitera, A., Coalson, D. 2004. The Wechsler Intelligence Scales for Children and Adults. – Coprehensive Handbook of Psychological Assessment. Intellectual and Neuropsychological Assessment, vol 1. Ed. G. Goldstein, S. R. Beers. Hoboken, New Jersey: John Wiley and Sons, pp. 51–76.