Intervjuu Fine5 Tantsuteatri eestvedajate Tiina Olleski ja René Nõmmikuga

Carolina Tagobert
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia III kursuse tantsutudeng

Fine5 Tantsuteater alustas tegevust 1992. aastal, kui Nordstar Tantsuteatri viis tantsijat otsustasid luua oma trupi. 1997. aastal otsustasid kolm neist – Anu Ruusmaa, Katrin Laur ja Oleg Ostanin – tagasi Estonia teatrisse minna. Sellest ajast on Fine5i eestvedajateks jäänud algsest viisikust Tiina Ollesk ja René Nõmmik.

Sel aastal täitub Fine5 Tantsuteatri loomisest 25 aastat. Kui Fine5 1992. aastal alustas, milline oli olukord Eesti tantsumaastikul?

RENÉ: 25 aastat tagasi ei olnud meie kultuuriruumis teavet ega arusaama sellest, mis kaasaegne tants on või olla võiks, rääkimata vastavate koolkondade, tehnikate, stiilide, lavastusmeetodite ja põhimõtete olemasolust. Saima Kranig tegi väga julge teo – lahkus Estoniast ja kutsus kokku esimese professionaalse (s.t palgalise) moderntantsutrupi (1991, toim), mis püsis palgal terve aasta. Hiljem, seoses finantseerimise lõppemisega põhikoosseis lagunes.

Üldisemalt iseloomustab üheksakümnendaid ja eriti selle algusperioodi suur ühiskondlik kaos, peataolek, materiaalne vaesus ja puudus, kuid samas meeletu sisemine huvi ja vaatamata vahendite nappusele, soov ja tahe midagi ära teha, usk sellesse, et oleme iseseisvana targemad ja tugevamad, julgus katsetada ja riske võtta. Saima algatatud Nordic Star (hiljem ka Nordstar) trupist sai alguse Fine5 – Tiina Ollesk, Anu Ruusmaa, Katrin Laur, Oleg Ostanin ja René Nõmmik julgesid Nordic Starist veel edasi minna ja proovida iseendale ja ühiskonnale tõestada, et vaatamata igasuguste võimaluste ja vahendite puudumisele, on looming see, mis meid edasi viib.

Uskusime ilmselt, et moderntantsul/kaasaegsel tantsul on Eestis pinnas, kus kasvada ja meie väga sõna- ja muusikakesksele teatrimaastikule olulist kunstiväärtust juurde anda. Mõistsime, et moderntants/kaasaegne tants kui tantsukultuuri oluline ilming alates 19. sajandi lõpust – 20. sajandi algusest kasvab ja areneb Eestis ilmselt alguses küll väliskogemusele toetudes, kuid siin on andeid ja huvi, et meie endi arusaamu ja kunstinägemust iseseisvalt edasi arendada. Olime siiras lootuses ja usus, et Eesti kultuur, tants sealhulgas, on väärtus, mida loovinimesed ja ametnikud koos mõistavad arendada (see pettekujutelm rahunes juba sajandivahetusel).

Uskusime, et Fine5i rajamise ja 1994 ka Fine5 kaasaegse tantsukooli loomisega pannakse alus millelegi olulisele ja väärtuslikule – iseseisvale loomingulisele tantsumõtlemisele kaasaegse tantsu valdkonnas, mida balletis olid teinud Mai Murdmaa, Ülo Vilimaa, pantomiimis Adolf Traks ja improvisatsioonilises tantsus Reet Kudu. Otsisime oma teed ja tõde, omamata ühtegi õpetajat või sisse tallatud rada. Kõik vaod kaasaegse tantsu maastikul tuli ise künda ja seejuures mitte langeda padukommertsi või isetegevuslikkusesse. Töötasime usus, et ükskord võetakse kaasaegne tants ülikoolide õppekavadesse ja hakatakse riiklikult või omavalitsuste kaudu toetama tantsustuudiote ja -koolide tegevust, mis oleks professionaalse tantsukunsti vundamendiks ja oleks ka ülimalt vajalikuks ja heaks aluseks enne ülikooli astumist (nagu Fine5 tantsukool). Nende toetamise kaudu tõuseks arusaam kaasaegsest tantsust, süveneks professionaalne suhtumine valdkonda. Kuigi välismaal oli kõike juba nähtud ja tehtud ning seda pea 100 aastat, uskusime, et eesti kaasaegne tants võib areneda omapäraseks ja huvitavaks ka rahvusvahelises konkurentsis.

90ndatel tegeles Fine5 treeningute, loomingu ja organisatoorse tööga ilma igasuguse toetuseta. Õhtuti esitasime erinevatel üritustel (ka laevadel) isetehtud kommertsprogrammiga, et teenida elatist selleks, millega me tegelikult tegeleda tahtsime – kaasaegse tantsu ja omaloomingu avastamisega, millega paar korda aastas Eesti teatreid üürida ja välismaal festivalidel käia (kutseid oli väga palju, ka koostööks teiste koreograafide ja teatritega, kuid meil ei olnud vahendeid, et projekte teostada).

90ndate teisel poolel taasloodi Eesti Kultuurkapital, kust oli võimalik esimesi toetusi küsida – praeguseks on sellest kujunenud peamine projektitoetuste allikas kaasaegse tantsu tegijatele. Tänaseks on meil ka kolm projektimaja (Kanuti Gildi SAAL, Sõltumatu Tantsu Lava ehk STL ja Vaba Lava, toim), mis produtseerivad etenduskunste ja kus palgal on mitte kunstnikud-loovisikud, vaid organisaatorid, produtsendid, tehnikud jne.

Mis on meie tantsumaastikul võrreldes 90ndatega muutunud?

RENÉ: Vabakutselisi koreograafe ja etenduskunstnikke on juurde tulnud, kuid need on pelgalt kvantitatiivsed näitajad. Samas jääb mulje, et kaasaegse tantsu kunstnik (tantsija/koreograaf, loomerühmitus) ei ole 25 aasta jooksul väärtustatud positsiooni tõusnud ja endiselt ei peeta vajalikuks teda regulaarselt toetada.

90ndatel ühe tolleaegse kultuuriministriga vesteldes selgus, et tema arvates on Eestis kaasaegne tants juba olemas balletiteatrite näol ja ta ei näe põhjust, miks peaks kaasaegne tantsuteater veel eraldi toetust saama. See oli teatrites n-ö muusikalide ja kommertsprojektide aeg ja ka see oli ministeeriumi jaoks argument, et kaasaegne tants on juba toetatud. Kui olime loonud Fine5 tantsukooli õppeainete üksikasjalikud kirjeldused (moderntantsu erinevad tehnikad, kontaktimprovisatsioon, näitlejameisterlikkus, klassikaline ballett jne), et õppekava ja kool ametlikult registreerida, siis ütles haridusameti ametnik, et nad ei oska meie kirjutisi „lugeda“ ja sellele kategooriale (kaasaegse tantsu kool) toetust ei saa.

Samal ajal sai meie looming suurt ja positiivset vastukaja välismaistel festivalidel: Valgevenes toimunud kaasaegse tantsu festivalil IFMC, kuhu tulid kokku kõik endise Nõukogude Liidu loovamad ja progressiivsemad koreograafid ja tantsijad. Nii alustasid seal näiteks tänaseks tunnustatud koreograafid Tatajana Baganaova, Evgeni Panfilov, Aleksander Pepeljejev, Olga Pona, Olga Zitluhhina, Birute Lietukaite jpt.

TIINA: Oli pikk periood, kui me Eestis oma etendustega Tallinnast kaugemale ei jõudnudki ja kui me viis aastat tagasi uuesti Eesti tuurile läksime, ootas meid ees ehmatus, et publik ei julge enam kaasaegset tantsu vaatama tulla. Ju siis osad suundumused ja eksperimendid Eesti kaasaegses tantsukunstis ei ole publikut kõnetanud ja on pealtvaataja saalist eemale hirmutanud. Publikut tagasi saali saada ei ole olnud kerge. Tegelikult on see ime, et tänane tantsumaastik on väga mitmekesine ja tantsuvaldkond suudab regulaarselt välja tuua uut repertuaari ja anda etendusi. Nõnda näiteks andsid iseseisvad grupid/koreograafid möödunud aastal 170 etendust. Seda vaatamata faktile, et riik toetab ainult ühte lava (Sõltumatu Tantsu Lava) ja imepisikese toetusega ühte loomekooslust (Fine5 Tantsuteatrit). See vaesus tekitab valdkonnasiseselt liigset pinget ja ebamugavust.

Kuidas ja kas üldse on kaasaegse tantsu publik selle ajaga muutunud?

RENÉ: 90ndatel tuli publik kaasaegset tantsu vaatama suure huvi ja põnevusega – tehti ju midagi teistmoodi ja uut. Vähehaaval see huvi rauges. Kui 90ndate lõpupoole hakkas välismaa produtsente Eestisse tulema (tol ajal toimis festival Uus Tants), siis taipasime kohe, et nende entusiasm põhineb eelkõige sellel, et Eesti oli olnud pikka aega suletud ja nüüd tuldi vaatama, kuidas „paisu tagant“ valla päästetud vaba mõtte vood liikuma hakkavad ja mida huvitavat (eksootilist) endaga kaasa toovad. Pinevus rauges mõne aastaga, sest ilmselt me polnudki nii huvitavad.

Täna on Eesti tantsuelu väga kihistunud: balletitantsijad, tänavatantsijad, show-tantsijad, pärimustantsijad, võistlustantsijad, kaasaegse tantsu esindajad on kõik küllaltki eraldi ja igaühes neist on veel palju igasuguseid kihistumisi ja lahterdamisi. Me elame siin Eestis väikesel maalapil, kus on suurte egodega inimesed. Igaühel oma väike vaatajaskond, harva käiakse teiste lavastusi vaatamas. See on sõpruskondade maailm, igaüks tegeleb oma asjadega ja teineteist ei taheta eriti tunnustada. Vaataja üldiselt peaks olema märksa haritum kui 90ndate alguses, aga veider on, et selle haridusega ei käi huvi ja entusiasm eriti kaasas. Näiteks Rakveres, kus juba üle kahekümne aasta korraldatakse kaasaegse teatri festivali, on kohalike inimeste huvi selle vastu väga väike või pea olematu – esimene asi, mida kohalik ajakirjandus palus meil Fine5 külalisetendusi tutvustavas artiklis vaatajatele öelda, oli palve tuua välja midagi sellist, miks nad ei peaks kartma kaasaegset tantsu vaatama tulla.

Tundub, et Eestis ei ole täna kergem kaasaegse tantsu lavastustele pileteid müüa kui 90ndatel, kui seda just ei tehta näiteks suurte ja tunnustatud organisatsioonide kaudu (Kuldne Mask, Birgitta Festival jne). Üha enam tundub, et selle kunstiliigi maine on vist võrreldes 90ndatega lausa alla käinud.

TIINA: 90ndatel tekkinud publik on vahepeal tagasi tõmbunud ja praegu tasapisi naasmas. Publiku ootused on üsna samasugused: nad on valmis etendajaga kaasa mõtlema, vajadusel lubavad ennast šokeerida ja panna end proovile, kuid … vaataja tahab aru saada koreograafi sõnumist.

Tantsukunstil on end ka raske suures müramassis nähtavaks teha. Teatrid Estonia ja Vanemuine jõuavad teha oma mängukava nähtavaks, sõltumatul koreograafil puuduvad selleks finantsid. Seetõttu jääb palju tantsukunsti potentsiaalset publikut ukse taha, sest nad ei tea, et etendus üldse toimub.

Olete juba aastaid Tallinna Ülikoolis koolitanud tulevasi koreograafe. Mida tahate oma õpilastele eelkõige õppejõududena, aga ka hinnatud tantsijate ja koreograafidena edasi anda?

RENÉ: Ainult pidev töö endaga ja huvi valdkonna vastu, mida tuleb osata iseseisvalt endas kanda, viib edasi. Tuleb endale aru anda, et kellelegi kandikul midagi ette ei tooda. Tuleb austada loodut ja iseennast, siis leiame ka tee teineteise austamiseni – esialgu tundub igale noorele, et ta on eriti uuenduslik ja edumeelne, aga see mulje kestab siiski ainult seni, kuni ajaloos tehtut pole täiel määral teadvustatud ja seda mõistetud. Tants õpetab koostööd tegema, aga ka seda, kuidas tugevdada oma individuaalsust ning arusaama, et me kõik oleme erinevad.

Tantsukunsti minevikust pärit kultuurikiht ei ole ballast – tarka inimest aitab see edasi, õpetades midagi väga olulist. Muidugi tuleb tantsijatel ja koreograafidel teiste nõuandeid kuulata, pidevalt õppida, töötada ja uurida, aga lõppkokkuvõttes tuleb ikkagi ise otsustada. Parem ise läbi kukkuda, kui kellegi teise varjus pool elu purjetada. Iseseisvalt tuleb mõelda ja julgeda ka riske võtta – nagu näiteks Fine5 on seda teinud

Tantsu väärtustamine algab iseenda keha ja oma suhtumise väärtustamisest. Tantsukunst on alati suurem kui mina (oma egoga). Tants ei ole mehaaniline liigutamine, see ei ole lihtsalt kombinatsioonide tegemine, kuigi ka neid võib palju olla.

Tants kunstiliigina võib puudutada ja äratada väga sügavaid teadvuse ja alateadvuse territooriume – küsimus on, kas mina koreograaf-lavastajana oskan ja jõuan neid oma lavastuses kujundite keelde „valada“ ja tantsija, kes seda esitab, on samal lainel ja hoomab neid maailmu koos minuga. Kuidas selleni jõuda?

TIINA: Tahan eelkõige aidata tudengitel mõista elu ja iseennast, et keha allub mõistusele ja mõistus vaimule. Ennekõike peab tööd tegema oma vaimuga, et olla heas kontaktis mõistusega ja targalt hakkama saada oma kehaga.

Kas teie kogemuse põhjal erineb tantsijate koolitamine mingil viisil koreograafi koolitamisest?

RENÉ: Tantsijaks saadakse varem, koreograafiks hiljem, elukogemusega. Ka tantsija väärtus, vähemalt minu silmis, tõuseb elukogemusega. Koreograafi ei saagi põhimõtteliselt koolitada, saab anda teavet, infot, uurida ja avastada, aga vajadus koreograafiat luua, peab olema kuskil sisemuses olemas. Seda on hiljem võimalik erinevate tööriistade ja meetoditega arendada, avada, lihvida jne.

Erinevatel koreograafidel on erinevad anded ja nägemused, kuid kõik koreograafid peavad aastaid (praktilist) tööd tegema, et üldse midagi tekiks. Esimeste töödega ilmneb vaid potentsiaal, hiljem tegelik sisu. Ainult teoretiseerimisega ei saada koreograafiks. Oluline koreograafiks kujunemise juures on keskkond ja seda nii makro- kui mikrotasandil: ühiskonna kultuuritase; arusaamad isiklikus kitsamas suhtlusringis; milline on suhtumine tantsukunsti ühiskonnas; väärtushinnangud kõige laiemas mõttes, moraal, eetika jne ühelt poolt ja isiklik suhtumine teiselt poolt. Muidugi saadakse tantsijaks/koreograafiks kindlamalt, kui see on ka ühiskonnas aktsepteeritud tegevusvaldkond. Praegu see Eestis nii ei ole.

Nii tantsija kui koreograaf peavad aga alati olema nõudlikud enese vastu – seda nii tehnilises kui ka loomingulises mõttes. Kasvatada tuleb eneserefleksiivsust, ükskõik, mida teised ja muuhulgas kriitikud arvavad. Samas tuleb jääda „maa peale“ – arendada ka oskust iseendaga läbi saada, huumorimeelt. Koreograafia loomine on minu arvates huvitav sisemine teekond, kus tuleb n-ö „materialiseerida“ need ideed ja kujutluspildid, mida vaimusilmas nähakse. Oluline on see, et suudetakse toime tulla iseenda ning ümbruskonna piiratuse ja saamatusega – sedalaadi piiride ületamisi on igapäevases loome- ja treeningprotsessis pidevalt. Sellisena näen mina koreograafi koolitamist ja seda kooli olen iseendale ka oma elu jooksul võimaluste piires andnud. Ise ja koos lähedastega. Siia võib muidugi lisada nimekirja raamatutest, filmidest, lavastustest, mõtetest jne, mis kogu aeg täieneb.

Tantsijaks saadakse sisemise ajendi ja füüsiliste annete kokku sobitamise tulemusena. Kasuks tuleb, kui õnnestub end pidevalt täiendada erinevate õpetajate juures ning erinevate meetodite ja tehnikate abil. Tuleks muuhulgas uurida anatoomiat ja kinesioloogiat, õppida liikumist looduselt. Tantsija/koreograaf peab olema musikaalne – seda mitte nootide illustreerimise mõttes, vaid muusika „nägemise“ ja n-ö sisemise kõrvaga kuulmise mõttes.

TIINA: Tantsija mõiste on tänapäeval väga lai. Seetõttu on ka erinevates koolides erinev fookus. On tantsustiile, kus ei tehta vahet tantsija ja koreograafi koolitustel, näiteks improvisatsiooniline liikumiskunst, kus iga tantsija on ise sündmuse koreograaf. Traditsioonilises moderntantantsus on koreograaf aga sõnavara looja ja tantsija selles erilises liikumiskeeles liikuja. Inimestele sobivad erinevad mudelid.

Mind ennast paeluvad laval huvitavad isiksused, kes valdavad ja väärtustavad liikumist ja oma kehatööd, kuid kes eelkõige suhestuvad esitatavasse materjali läbi isikupära. Mind köidab selline tantsija, kes oskab mind vaatajana tunnetuslikult kõnetada. See on tantsijakoolituse tulemus, aga ka aastatega ladestuv kogemus.

Kui pidada silmas erilist liikumiskeelt, siis selle (nende) omandamiseks peavad olema nii anatoomilised (füüsilised) kui vaimsed eeldused. Iga tantsufilosoofia ja -tehnika esitab füüsisele ja vaimule omamoodi spetsiifilise väljakutse. Ballett eeldab liigeste hüpermobiilsust, kerget luustruktuuri, rutiinitaluvust, musikaalsust, kujundlikku mõtlemist ja rafineeritust. Improvisatsiooniline tants ootab tantsijalt väga mitmekülgset kehatööd (muuhulgas ka partnerlust) ja lisaks füüsilisele avatusele ka suurt kohanemisvõimet, ehedust ja kohalolu. Sedasi ei pruugi hea improviseerija olla hea balletitantsija ning vastupidi. Antud oskused saavutatakse erinevalt töötades ja väga palju sõltub isikuomadustest.

Keskkonnal (kui palju näeme eeskujusid, kui palju huvitavat tantsuelu ümberringi) ja õpetajatel on tantsija kujunemisele suur mõju. Kui palju on inimene valmis ise vastu võtma ja kas osatakse erinevatelt õpetajatelt õppida? Kas õpetaja keel/mõtlemine kõnetab? Väga palju oleneb ka õppija vaimsest küpsusest. On hea ütlus, et õpetaja võib näidata, kus kuu asub, kuid kuuni peab pürgima siiski õpilane ise. Inimesel on sünnipäraselt väga palju kaasas, aga kõik saadud anded realiseerib/ei realiseeri ikka inimene ise. Väga raske on õppida tantsutehnikaid, kui inimesel puudub koordinatsioon ja rütmitunne ning kui tema jaoks tants ei väljenda midagi muud kui liikumisjadasid ja jääb lihtsalt vormiliseks harjutuseks. Huvi ja sisemine motiveeritus peavad olema, muidu sellel alal vastu ei pea.

Kuidas sai teie jaoks alguse välismaa festivalide külastamine? Mis viib Teid jätkuvalt Eestist välja esinema ja mida te sealt enda kogemustepagasisse kaasa võtate?

RENÉ: Ilmselt sai festivalide külastamine alguse 1992. aasta IFMC festivalil Vitebskis, kuhu me sõitsime Nordic Stari nime all. Mõistagi olime seal esialgu tundmatud. Seal näitasin oma esimest miniatuuri „Rändajad/Wanderers“ – A. Pärdi muusikale lavastatud duetti Oleg Ostaninile ja mulle, mille olin loonud USAs ADFil (American Dance Festival, toim.) Donald McKayle´i kompositsiooniklassis. See töö võitis II preemia ja pälvis tähelepanu (žürii esimees tõstis selle lavastuse esile kui „kontseptuaalse koreograafia“). Samal festivalil näitasime end ka viiekesi (Fine5) – katkendiga programmist „Tuxedo Junction“. Meid märkas žürii, paljud kolleegid Venemaalt ja lähiriikidest ning paljud Venemaa kriitikud.

TIINA: Ja sellele esimesele ülesastumisele Valgevenes järgnesid festivalikutsed: iga järgmine sõit tõi järgmise kutse ja viis teatri 16 riiki. Nõnda 25 aastat. Aga et olla kutsutud, pead olema alati kunstiliselt heas vormis.

RENÉ: IFMC festivalidel Vitebskis pöörati meie koreograafiale tähelepanu juba kui „Baltikumist pärit rafineeritud maitsega“ lavastustele. Me võitsime IFMCl mitmeid preemiaid ja see lõi püsiva loomingulise suhte – veenduti, et tegemist on professionaalse tööga, et me ei ole „ühekordsed“ üllatajad ja tegemist ei olnud lihtsalt juhusliku õnnestumisega.

IFMC festival kujunes loominguliseks katlaks, mis kees väga kõrgetel temperatuuridel. Seal oli palju koreograafe ja festivalide organiseerijaid ka Poolast, Jaapanist, Hiinast ja Euroopa riikidest. Me suhtlesime aktiivselt, tutvusime paljudega. Kaasa võtsime ennekõike selle rikkuse ja eripära, mida neil festivalidel näha ja kogeda sai. Festivalide organiseerijaid ja kuraatoreid on erinevaid ja neil on ka erinev maitse. Vitebski IFMC festivali organiseerija Marina Romanovskaja valib tööd, mis talle muidugi meeldivad, aga ka sellised, mis oleks festivali vaatajatele harivad ja huvitavad, kuid ei peletaks publikut teatrist eemale.

Meid huvitab festivalidel ka millegi kohaliku nägemine – otsime muuhulgas seda eripära, mis ei pea olema „trendikas“ ja kopeerima tendentse mujal, vaid lähtuks isiklikust sügavamast loomingust. Mitmetel festivalidel oleme lisaks lavastusprogrammile kogenud ka väga huvitavaid diskussioone, arutelusid kaasaegse tantsu teemadel ja suurt publikupoolset huvi. Selline elav huvi loomingu ja looja vastu on olnud tajutav näiteks Venemaa, Poola ja Rootsi festivalidel ja eriti IFMCl 90ndatel ja sajandivahetuse aastatel.

TIINA: Kui alguses oli kaasaegse tantsu festivalidelt saadav kogemus tähtis kasvamiseks tantsijana, siis nüüdseks on see vajalik tööks pedagoogina ja koreograafina. Võita publiku tähelepanu ja poolehoidu võõras kultuuriruumis pole kerge ja see kasvatab tantsijat. Tuleb õppida hoidma õhustikku nii suurtel akadeemilistel lavadel kui ka väikestes kammerlikes tingimustes. Osalemine seminaridel ja foorumitel on õpetanud kaasa rääkima teoreetikute ja kuraatoritega ning argumenteerima oma kunstilisi valikuid.

Kuidas Te hetkel tunnete: kas ilma, et kultuuristruktuurides ja -poliitikas midagi tantsuseisukohalt muutuks, on üldse võimalik paremuse poole liikuda?

RENÉ: Minu arvates ei muutu ilma riikliku või omavalitsuse abita mitte midagi ja kõik jääbki samaks või muutub veelgi kurvemaks. Arvatavasti midagi ikka proovitakse luua ja organiseerida, aga olulist kvaliteedinihet ei toimu. Pigem kuivab seegi entusiastide osa, kes kaasaegse tantsuga veel tegeleda jaksab, lihtsalt kokku. Mingit tantsupoliitikat meil ilmselt polegi olnud. Kui oleks olnud, siis näeksime praegu mingeid tulemusi, aga neid ei ole: pole tantsufestivali, truppide ega teatrite toetusi jne.

TIINA: Tantsukunst ei kao, sest tantsimine on inimese olemuses, kuid ta muteerub vastavalt oludele. Kui pole ruume ja finantse professionaalseks tööks, siis jääb alles ainult see, millel on kommertsedu. Toetusteta poleks meil paljusid nähtusi teatris – näiteks kindlasti ei oleks balletiteatrit, ei oleks rikkalikku nüüdismuusikakultuuri. Vaatame korraks Soome suunas ja näeme, et riik panustab aastas ligi 6 miljonit eurot kaasaegse tantsukunsti arengusse (see summa ei sisalda toetust Soome Rahvusballetile ja Helsingi Linnateatri tantsukompaniile ning lavastuste sõidutoetusi) – see on toetus sõltumatutele truppidele ja koreograafidele loomingu tegemiseks. Kuidas saame meie siin olla konkurentsivõimelised, kui vastu on panna 77 000 eurot (aastal 2016)?

Te olete suutnud 25 aastat hoida järjepidevust kultuuripoliitika seisukohtadele vaatamata. Kuidas innustada noori tantsukunstnikke olema sama järjepidevad ja enesekindlad, et hoida üleüldist tantsukunsti au kõrgel?

TIINA: Vastus – meeletu töö! Ka siis, kui keha ei tule järele, on vaja oskust luua oma meeltes soov edasi minna. Ja märgata enda ümber elavat loomingut. Sügavalt kõnetav looming on alati inspiratsiooniallikas ja tekitab soovi ka ise kedagi kõnetada ja maailma paremaks muuta. Mina olen olemuselt maailmaparandaja ja ma arvan, et kui tants on kutsumus, siis see on vajadus teha, mitte kohustus. Aga see töö on võimalik siis, kui sul on mõttekaaslasi. Üksi ei jõua, sest lavastus on koostöö ja meeskonnatöö.

RENÉ: Kui keegi suudab leida oma ellu sellise mõttekaaslase, nagu mulle on olnud Tiina, on paljugi võimalik. Aga ma siiski ei usu enam, et praegusel ajal see järjepidevuse hoidmine võimalik oleks. Nii palju ennast salgavat tööd enam uus põlvkond vist ei suuda teha ja sellist entusiasmi ma ka enam ei näe. Pean kahetsusega tunnistama, et vist keegi Eestis ei saa päriselt aru, milline on see panus ja töömaht, mida oleme Tiinaga 25 aastat teinud, et kõik see, mida näiteks Fine5 on reaalselt Eestis ja väljaspool korda saatnud, ka teoks saaks.

Kõik, kes kaasaegse tantsukunstiga professionaalselt tahavad tegeleda, peavad olema valmis midagi ohverdama. Aga tänapäeval näib, et edu on mõõdetav ainult rahaliselt ja see peab saabuma kohe – ka siis, kui ei olda seda veel ära teeninud. Ma ei kasutaks sõna (tantsu)kunstnik nii vabalt, nagu näen ja kuulen seda kasutatavat. Enne tuleb ikka palju vaimset ja füüsilist tööd teha, et kunstnikuks saada. Näib, et töökus ise on juba andekuse teatud indikaator ja märgistaja.

Aga mu soovitus on: proovigu igaüks, kes tahab midagi ära teha, leida loomeinspiratsiooni ja töötada vähemalt üks aasta nii iseenda kui ka oma tantsijatega (näiteks 4–5 tantsijaga) nii, et tehakse 4–5 korda nädalas treeninguid, lavastatakse vähemalt paar lavastust, ise üüritakse ruumid, reklaamitakse oma tegemisi, produtseeritakse oma esinemisi ja võimalikke sõite nii Eestis kui ka väljaspool. Seda kõike ka siis, kui toetused on minimaalsed või puuduvad. Kes suudab, see ilmselt on õiges kohas ja on lootust, et mitme aasta pärast saab ka asja.

Kahtlemata olete olnud üksteisele kõige suuremad tugi- ja toetuspunktid, aga kas on veel kedagi, keda sooviksite sellelt 25-aastaselt teekonnalt, kus Fine5iga tegutsenud olete, nimetada?

RENÉ: Jah, see on tõesti nii. Lisaks Tiinale on minu suurim toetajad mu perekond. Olen väga tänulik igasuguse toetuse eest sellistele kultuurifenomenidele nagu Eri Klas ja Aleksander Zukerman. Ma olen väga tänulik neile Fine5 tantsijatele, kes on meisse uskunud kõik need 25 aastat ja meiega koos korduvalt proovisaalis uusi radu otsima asunud. Iseäranis arvestades seda, et ma ei ole alati kõige mugavam inimene loomeprotsessis ja mu keemistemperatuur on vahetevahel päris kõrge, et olen nõudlik nii iseenda kui ka kolleegide suhtes. Usun, et meie tantsijad tegelikult teavad, et me hoiame neid väga ja anname parima, mis meie võimuses. Raske on töötada inimestega, kes ei ole päris ausad ja nendega, kel puudub empaatiavõime ning oskus laiemat pilti näha.

TIINA: Ja Saima Kranig, ta andis meile Nordic Staris kogemuse selle kohta, mida tähendab hoida üleval sõltumatut professionaalset truppi, ja need tõed võtsime endaga kaasa. Tänada tuleks kõiki inimesi, kes kas juhuslikult või planeeritult loometeele sattunud on – tänu nendele oleme edasi liikunud.

Oskate Te välja tuua mõne konkreetse mälestuse, elamuse või kogemuse, mis muutis teie suhet tantsu? Näiteks pani armastama, lootma, veel enam pühenduma või üldse teise pilguga vaatama.

RENÉ: Mäletan, et tantsuüliõpilasena vaatasin pea igal õhtul etendusi Estonia teatris, kuulasin kontserte Eesti Kontserdis, vaatasin näitusi erinevates Tallinna galeriides jne. Kord vaatasin üht lavastust Estonia II rõdul ja hakkasin peaaegu nutma. Miks? See polnud teeseldud ja oli väga professionaalselt tehtud. Hiljem maailmas ringi rännates olen korduvalt olnud inspireeritud suurepärastest koreograafi- või tantsijatöödest ja eriti nende loomekäekirjade erinevustest. Tavaliselt ilmneb inimeste ja nende tegude väärtus alles aastate pärast – siis kui on võimalik vaadata tagasi ja näha, milline on olnud inimese tegelik sisu. Just tegelik sisu huvitab mind rohkem kui hetkemulje või -olukord ja teod rohkem kui igasugused lubadused ja sõnakeerutused. Mind kohutab kuivõrd välisele kestale orienteeritud on Eesti ühiskond tervikuna. Minu arvates on see väga ekslik.

Kuid mitte ainult kunst oma kunstlikkuse, pretensioonikuse ja väljakutsetega ei huvita mind, vaid inimene oma igapäevaste eksistentsiaalsete küsimuste, eneseületamiste ja sisemise kultuuriga on mulle hoopis suuremaks inspiratsiooniallikaks. Ma imetlen paljusid lihtsaid inimesi palju rohkem kui n-ö haibitud kunstnikke – sest nende ausus, leidlikkus, töökus ja pühendumus on isetud ja tihti ka omakasupüüdmatud. Mulle tundub, et need inimesed, kellest räägin, ei ole müüdavad ja nad ei taha lammutada, vaid luua, ja see huvitab ka mind. Ma ei maini nimesid.

TIINA: Ma mäletan esimest kogemust moderntantsutunnist, kus ma võisin pöörata pilgu enda sisse. Tollel hetkel sain aru, miks ma olin tantsukunsti valinud. Mind on mõjutanud õpingud Pariisis Carolyn Carlssoni ateljees, kohtumine Carolyniga kui tagasihoidliku ja suurepärase inimesega, kuid samaaegselt ajalooliselt silmapaistva koreograafiga. Kindlasti kujundasid need õpingud minu soovi luua ka siia selline loomekeskkond. Minu suhet tantsu on mõjutanud filosoofiline kirjandus, film, teater, religioon (kuigi ma ei ole budist, hoiab mind üleval budistlik elufilosoofia). Viimati koputas südametunnistusele üks rootsi koreograaf, kellel ebaõnnestus puusaliigese operatsioon ja kes seetõttu liikus raskendatult, kuid tema tahe kasutada ära lavastuses oma ülejäänud võimalused väga optimistlikus humoristlikus võtmes, oli imetlusväärne. Sain järjekordse kinnituse, et meie keha on meie endi mõtete vang ja et maailm on minu enda meelte peegeldus.

Mis innustab Teid jätkama?

KOOS: See, et me pole teineteisest ja tantsukunstist veel väsinud. Inspireerume väikestest ja lihtsatest sündmustest, et edasi liikuda ning mitte tähele panna väiklust ja raskust siinses elukorralduses ja inimestevahelises suhtlemismustris, millega tuleb paraku mõnikord kokku puutuda. Meie lähedased ja kodused on terved. Fine5 on olemas – meid ümbritsevad loovad inimesed, kolleegid, kes samuti austavad meie ühist tööd. Ja me oleme olnud iseseisvad seda kõike tehes – algusest lõpuni kõike ise läbi viinud. Me oleme olnud edukad, tagantjärgi vaadates isegi uskumatult edukad.


8. veebruaril 2018 kl 19.00 leiab Vabal Laval aset Fine5 tantsuteatri juubelilavastuse “25 Tantsu” kordusetendus.

„25 Tantsu“ on Fine5 tantsuteatri tantsijaid ja teatri loominguliselt rikast loometeed peegeldav lavastus, mille kaasautoriteks on Fine5iga erinevate aastate jooksul koostööd teinud tantsukunstnikud. Iga tantsija lõi 2,5-minutilise soolo või dueti oma loomingulisest vaatest tänasele maailmale, elule ja ka tantsukunstile. Isiklikud hetked vahelduvad ühiselt laval koosolemise stseenidega. Kuna mõnda tantsijat ei ole Eestis, siis koosneb „25 Tantsu“ nii reaalajas etenduvatest stseenidest kui ka videolugudest, mis on spetsiaalselt selle etenduse jaoks loodud.

Info