Intervjuu Gerd Neggo stependiaadi Irina Pähniga

Maria Uppin
Tantsukunstnik, -õpetaja ja -õpilane

Tänavuse Gerd Neggo stipendiumi pälvinud Irina Pähn õpetab klassikalist balletti Tallinna Ülikooli koreograafia õppekava tudengitele ja Tantsupööningu Stuudios täiskasvanud harrastajatele. Ta on töötanud klassikalise tantsu õpetajana veel ka Tallinna Balletikoolis ja Fine 5 Tantsuteatris. Kuna mul on olnud õnn olla mitmeid aastaid Irina õpilane, võin öelda, et tema tunnid on lisaks balletitehnika õppimisele ka koht, kus liikumine ja tants saavad palju laiema, holistilise mõõtme. Tänu Irina loomingulisele lähenemisele, kirglikule suhtumisele ja pidevale uute seoste loomisele saab tundides kogetust tihtipeale lausa maailmaavardav kogemus, mis ei treeni üksnes keha, vaid aitab kasvada tervikliku inimesena. Vestlesime Irinaga lühidalt tema mõtetest õpetamise ja tantsu kohta.

Tutvusta lühidalt oma lugu, kuidas tuli tants sinu ellu ja kuidas oled jõudnud tänasesse päeva!

Minu õde tahtis saada baleriiniks ja mina läksin temaga Tallinna Balletikooli katsetele kaasa. Olin siis 9-aastane. Seega sattusin balleti juurde pooljuhuslikult, nagu ikka need lood käivad. Läbisin konkursi, mind võeti vastu ja alustasingi õpinguid. Pärast kooli lõpetamist suunati mind tööle Estonia teatrisse, nii et ma olen veel üks neid õnnelikke, kes iseendale töökohta otsima ei pidanud. Mäletan, kuidas mingil hetkel tekkis teatris töötades mure, et millega ma siis tegelema hakkan, kui tantsijakarjäär lõpeb. Esimene, kes mulle õpetajatööd pakkus, oli Tiina Ollesk. Tiina ja René (René Nõmmik – toim.) on tegelikult kaks inimest, kes on mind üle 25 aasta saatnud, ütleksin, et kõnnime nendega paralleelseid radu. Mäletan siiani seda esimest korda – kui hirmus oli seista auditooriumi ees ja midagi õpetada. See võis olla 14 või isegi rohkemgi aastat tagasi.

Sul on ka Tallinna Ülikooli koreograafia õppekava bakalaureuse- ja magistrikraad. Mis pani sind pärast Estonias balletiartistina töötamist veel ülikooli õppima tulema?

Ilmselt olen ma oma arhetüübilt Otsija. Tagasi vaadates näen, et olen tegelikult kogu aeg otsinud, sest isegi olles klassikalise tantsu esindaja teatris, otsisin ma kogu aeg mingeid teisi kehalisi vorme, teist liikumist. Nägin, et ainult meie klassikalise balleti süsteemist ei piisa selleks, et kehaga midagi tõeliselt öelda. Siis polnud lihtsalt väga, kust otsida. Seepärast ühinesin rõõmuga Saima Kranigu juhitud Nordstar´iga ja osalesin esimestes moderntantsulavastustes. Õppimaminek tuli ka ilmselt sellepärast, et midagi peab ju ometi leidma, omandama … Magistriõppesse astumine tuli juba õpetamiskogemuse kogunedes. Kusjuures see on isiklik kogemus. Miks ma hoian ennast vormis? Sest ma olen veendunud, et ainult isikliku kogemuse läbi saame me vastuvõtjale midagi tõeliselt anda, selgeks teha. Ja õpilased hakkasid mulle palju vastu andma, nende peegeldus õpetab väga. Hakkasin keha teistmoodi vaatlema ja mõtlema, mis selles ikkagi toimub. Sealt tuli minu magistritöö teema – kummilindid ja vastupanu kehas.

Gerd Neggo stipendiumi statuut ütleb, et see antakse tantsuõpetajale, kes omab tõsiseltvõetavat töömeetodit. Sinu töömeetodi ja sellega seotud magistritöö pealkiri oli “Harjutusvara kummilintidega balletitehnika põhimõtete omandamiseks”. Kuidas sa selleni jõudsid?

Veel Estonias töötades oli mul võimalus käia palju Pariisi Garnier´ ooperimajas, vaadata etendusi ja balletiartistide treeningtunde. Esimest korda nägin “kummi” kehas just prantsuse tantsijatel. Oli suur vahe, kuidas liikusid meie tantsijad ja kuidas nemad, kuigi kõik elemendid olid justkui samad. Nägin seda vastupanu kehas, see pani mind mõtlema. Nii tuli esimest korda mõte “kummist”. Ilmselt on nii, et kui mingi mõte meile pähe satub ja seal elama asub, hakkame sellega seotud informatsiooni ja inimesi ligi tõmbama. Meie mõtted on magnet. Avanevad mingid kanalid, mis olid varem ka olemas, aga mida me lihtsalt ei näinud ja kasutada ei osanud. Raamatuid lugedes sain aru, et see, mida ma mõtlen ja mis mulle tundub, polegi jabur, vaid on inimesi, kes tunnetavad keha täpselt samamoodi kui mina. Resistents kehas, lihastes peab olema. Tundsin, et ka mina pean midagi tegema, proovima. Sellest kasvaski välja minu magistritöö teema ja selle raames läbi viidud väike laboratoorium. Ja mind rõõmustab, et tudengid ikkagi kasutavad seda!

Tunni andmises ja klassikalise tantsu treeningus on palju paikapandut, korduvat, isegi rutiinset. Kuidas seod omavahel loomingulisuse ja rutiini, kuidas ennast ärksana hoiad?

Lugesin just hiljuti internetist vene poliitiku ja majandusteadlase Irina Khakamada artiklit. Tema sõnum oli üldistatult selline, et meie aeg ei ole autoriteetide aeg. Kui aga ei ole autoriteeti, on loomingulisel inimesel kergem olla vaba. Ühesõnaga, ma lugesin sellest enda jaoks välja, et kuule, Ira, ära karda piiranguid. Sest ma mõtlen sageli, mida ma küll teen selle klassikalise balleti süsteemiga, ma ei järgi isegi eksersissi, millel on oma kindel ülesehitus. Sest mis on eksersiss – see on samm-sammult kuhugi minek. Aga ma näen, et sammu – ütleme plié – päriselt omandamiseks on vaja enne omandada veel mitu sammu. Battement tendu – see on ju jällegi terve maailm! Aga kuidas teha selgeks inimesele, kes näeb battement tendu‘s lihtsalt jala väljaviimist mingis kindlas suunas, et selles peitub terve suur lugu? Sellest võib rääkida, aga selleni peab jõudma. Sõna jääb alati sisult sõnaks. Selle kõige pärast polegi tunni andmine mulle tüütavaks rutiiniks muutunud.

Tunned sa, et sul on tundi andes vabadus?

Jah, mul on vabadus, mida ma järjest rohkem võtta julgen. Ma ütleksin, et saavutada isiklikku vabadust on väga raske töö. See on juba teine teema, aga ütleme nii, et praegu tundub mulle, et olen suurel määral saavutanud isikliku vabaduse, et julgeda teha tudengitega neid asju, mida ma teen, et astuda rutiinist välja. Mis ei tähenda üldse, et ma eitan süsteemi, seda mitte mingil juhul. Ma ei murra süsteemi, ma ei ole oma süsteemi looja. On olemas sõna voog. See on minu jaoks väga tähtis. Kui olla selle voo jaoks avatud, siis sind suurel määral kantakse selle voo poolt mingi avastuseni.

Mida oled võtnud oma kõige olulisematelt õpetajatelt ja mõjutajatelt? Kas on midagi, mida hoiad ja samamoodi edasi annad?

Esiteks peab tänama iga õpetajat, kes meid õpetanud on. Ja see on tõsi. Kas või selle eest, et ta pani meid mõtlema ja eitama seda, mida õpetas. See on juba suur õppetund; see õpetaja – olgu ta tänatud. Ühte kõige olulisemat õpetajat või mõjutajat minul pole, igaüks on midagi andnud. Ütleksin, et kõige rohkem õpetavad mind sündmused, olgu selleks tantsuetendus, kontsert, muusikateos, mida raadiost kuulen, või kellegi intervjuu. Sellised sündmused jäävad minuga, ma kannan neid kaasas ja võtan sealt väga palju. Võtan ja transformeerin enda jaoks. Väga palju saan ma inspiratsiooni muusikast.

Räägi natuke oma suhtest muusikaga tundi andes ja väljaspool tööaega!

Mul on juba isegi hea meel, et mul tundi andes pianisti pole, sest nii olen ma jälle vaba! Reeglina panen ma mingi harjutuse jaoks mõeldud muusikapala kõlama ja see annab mulle impulsi, mille järgi ma oma liikumiskombinatsioonid välja ehitan, mitte vastupidi. Mul pole enne valmis tehtud harjutust, mida muusikasse sobitada.

Muusika on üldse väga suur osa minu elust. Muusika kaudu võib tõepoolest öelda palju rohkem kui sõnaga. Mind isiklikult sõna väga piirab, saan üha rohkem ja rohkem aru, et sõna sisse on väga raske ruumilisust panna. Sõna võetakse väga otse ja üheselt, aga kõige tähtsam jääb sõna taha. Muusika on minu jaoks üks vahenditest, millega öelda rohkem kui sõnaga. Muusikat kuulates – ma võin selles elada, imbuda neisse helidesse ja sellesse maailma.

Mis on see, mida tahaksid, et su õpilased sinu tunnist kaasa viiksid?

Ma soovin … esiteks, et nad saaksid aru, et nad ei ole ainult keha; et nad ei ole ainult mõistus; et teised inimesed ja maailm üldse ei ole ainult keha ja ainult mõistus. Ma väga tahaksin, et vähemalt keegi neist jõuaks selleni, et põhilised asjad siin maailmas toimuvad nähtamatus vormis. Et keha on ainult instrument jõudmisel asjadeni, mida me ei saa käega katsuda ja esialgu silmaga näha. Ma tahaksin, et nad saaksid aru, et meie keha sees ja ümber on energia. Et nad mõistaksid kehaga töötades, et keha on ainult üks alumistest trepiastmetest õppimises aru saama, kes me oleme. Ma soovin, et nad hakkaksid esitama endale küsimusi: kui ma ei ole ainult keha, kui ma ei ole ainult mõistus, kes ma siis olen?

Mis sind õnnelikuks teeb?

Viimasel ajal teeb mind üha rohkem õnnelikuks see, millega ma tegelen – õpetamine. Isegi mitte õpetamine ise, vaid see, mida ma olen võimeline läbi õpetamise avastama. Ma saan aru, et need avastused ei lõpe mitte kunagi ja ma ei tahagi, et need kunagi lõpeks.