Intervjuu Noor Ballett Fouette juhi Tõnu Veileriga

Anu Ruusmaa
Tantsija, koreograaf ja tantsuõpetaja

Sel kevadel sai Noor Ballett Fouette 25-aastaseks. Paljud inimesed ei mäleta, kuidas see ettevõtmine alguse sai. Palun räägi, mis sul meenub sellest ajast, kui kool sündis. Ma väidan, et sellist kooli praegu luua on väga raske.

Nagu ma ikka vaikselt naeran, et ma ei soovitaks ka vihavaenlasele seda epopöad, mis läbi on tehtud. Muidugi oli kooli luues uhke tunne, süda puperdas, aga kool on nõudnud ka palju aega ja pühendumist. Mäletan, et mu õpetajast ema oli hirmsasti selle vastu. Kui ma ütlesin talle, et avan kooli, siis lubas ta mulle panniga virutada. Ta ütles, et Tõnu, kas sa saada aru, mida sa teed, sa paned kinni kõik oma aja. Ma ei mõistnud seda siis eriti hästi, aga õige ruttu hakkasin mõistma: siis, kui tuli ära öelda ühele ja teisele kutsele kuskile minna. Tol ajal loobusin paljudest huvitavatest pakkumistest, aga nüüd on kool juba tugevatel jalgadel ja mind isiklikult ei ole alati tarvis.

Tagantjärgi tundub see lõbus aeg. Näiteks sai koolile nime panemisega palju nalja. Kooli nimi on Fouette. Selle nime läbisurumine nõudis aga vaeva: ma seletasin ametnikule, et see on prantsuskeelne balletitermin; mulle jälle seletati, et vaadake, kus te asute; mina siis jälle, et Kalamajas; mulle vastati, et pange siis Kalamaja luiged. Mõtlesin endamisi, et hea veel, et Kalamaja kajakad ei soovitanud panna. Kuna ma nägin, et ametnik oli juba eakas, siis tuli mul lihtsalt oodata, tervelt kolm kuud, kuni ta pensionile läks, et nime panemine õnnestuks. Ma sain nime, mida ma tahtsin.

Esimesed läbikäimised ametnikega olid rasked. Ma loen ennast natukenegi loominguliseks inimeseks. Selle taha on ka tore varju pugeda, kui mul üks või teine asi tegemata on. Aga ma lähen alati ärevaks ja kangestun, kui minu vastas istub pedantne ametnik, kes võtab välja pinali, kus on ühtemoodi teravaks teritatud kümme pliiatsit, täpselt ühepikkused ja ühtemoodi ritta seatud ning loeb mu pabereid ja avastab mõne komavea. Ametnikud ei oska tihti käituda loomeinimestega ega taha arvestada nende vajadustega. Oleme läbi raskuste siiski hakkama saanud.

Hiljuti ilmus artikkel huvihariduse koolide teemal, kus Tallinna linn on jätnud toetusest ilma eravalduses olevad huvikoolid. Kuidas sulle tundub oma kahekümne viie aastase kogemuse baasil, kas sa oled haridusettevõte või äriettevõte?

Sa praegu raputasid soola haava peale. Tallinna linna suhtumine on väga alatu. Olen küll piisavalt kauge poliitikast, aga siin puudub igasugune arusaamine. Tallinn ei taha toetada eravalduses olevaid huvihariduskoole, kuigi me kõik teame, et riik on eraldanud raha selleks, et anda lastele paremad võimalused huviharidusega tegelemiseks. Üheksa aastat pole meie kool mingit toetust saanud, mitte üksi meie kool, vaid erahuviharidusasutused Tallinnas üldse. Kogu selle aja oleme olnud alandlikud ja oodanud, et nüüd see eraldus riigikassast jõuab ka meieni.

Meie kool on projektipõhine. Paraku on projektikirjutamine läinud väga keeruliseks ja täpseks. Ma käin pidevalt väga kallitel koolitustel, et ennast vee peal hoida. Hüpates teemalt teemale, tahan kokkuvõtvalt öelda: “Vaene Tallinna linn, see pole sinu raha, riik on selle eraldanud, et toetada laste huviharidust!” Õige oleks see, et kohalik omavalitsus jagab raha olenemata huvikooli õiguslikust vormist. Meil toetatakse aga vaid valituid ehk linna huvihariduslikke koole, mis on väga väike osa huviharidusest. Linna huvialakoolides osaleb üle 6000 lapse, eravalduses olevates huvikoolides üle 40 000. Miks need 6000 on siis prioriteet ja ülejäänud 40 000 last pole seda väärt, olenemata keelest ja rahvusest? Makse maksavad ju kõik lapsevanemad ühtemoodi. Samas tekib ka küsimus, et kes tegeleb huvitegevusega ja kes huviharidusega? Mõlemad on väga vajalikud, aga need on kaks erinevat ja erineva eesmärgiga asja. Huvitegevus sisustab vaba aega, aga huviharidus on suunatud põhjalikumale ja süstemaatilisemale haridusele. See on pikk ja keeruline teema, mille lahkamiseks on tarvis mõnes teises artiklis sügavamat analüüsi.

Me oleme kogu aeg valmistunud ja teinud erinevaid tegevusi selleks, et riigi raha vastu võtta, aga paraku seda ei tulnudki. Keegi tark linnavalitsuses otsustas eravalduses olevatest huvikoolidest lahti saada ja nimetada see äritegevuseks. Et kui on era, siis supeldakse rahas nagu „kot v masle“ (kass või sees, autor). Keegi ei saa aru, mis toimub, ka mitte lapsevanemad, kes maksavad laste koolituse eest. Haridust jagav ettevõte ei saa olla iialgi äriettevõte. Kutsuks üles seda probleemi ka ajakirjanduses avama. Meie eesmärgiks on tuua parimaid õpetajaid ja pakkuda parimat haridust, munitsipaalkoolides on mängumaa kitsam ja seal tegeletakse tihti huvitegevusega, mitte huviharidusega.

Haridusametis tutvustati huviharidusprogrammi Tallinnas, aga see oli vaid munitsipaalkoolidele. Ma isegi ei tea, miks mind sinna kutsuti. Kui Tallinna linnal on üks ühine arengukava ja minagi oma kooliga maksan makse, siis miks meid linna jaoks nagu polekski olemas? Minu koolis õppivad lapsed on kõik Tallinnast. Praegu on nii, et justkui ainult riigi- või munitsipaalkoolid oleksid Tallinnast, aga eraettevõtted mitte. Hariduspoliitiline külg on läinud siin väga segaseks ja tendentslikuks. Öeldi, et meie ei saa kontrollida ja sundida eravormi, kuid arengukava on meil ju üks! Kui vaadata Tartut, siis mul on hea meel, et nemad saavad, küll vähe, aga siiski saavad linnalt toetust, pearahasid jne. Seal on see võimalik. Samuti Viljandis ja Pärnus. Tallinnas pole isegi pearahasid. See on häbiväärne!

Kevadel oli teil ilus ja õnnestunud 25. aastapäeva kontsert. Teie koolist on võrsunud palju toredaid avatud mõtlemisega inimesi eesti balleti, kaasaegse tantsu ja etenduskunsti maastikule. Noor Ballett Fouette õpetajad ise on nagunii vapruse etalonid, et olete nii kaua vastu pidanud. Räägi palun, kuidas sina näed oma kooli panust meie kultuurimaastikul.

Kui ma hakkan neid nimesid nimetama, siis ma jäängi seda tegema. Mari Savitski, Anna Skatškova ja Jevgeni Grib tulevad kohe meelde. Meie kool on olnud paljudele hüppelauaks. Rahvusooperi Estonia balletiartistidest on 30 protsenti eesti kodanikud, neist väga paljud on meil olnud. Meie koolist on paljud alustanud, käinud end mujal täiendamas või läinud edasi õppima ja kokkuvõttes omandanud kvaliteetse ja mitmekülgse hariduse. Paljud endised õpilased kannavad meie koolis õpitud ja omandatud väärtusi ja ma olen selle üle uhke. Mulle teevad rõõmu ka need, kes on meie majast läbi käinud, aga pole otseselt tantsu juurde jäänud. Ma jälgin neid ja vaatan, kuidas nad käituvad ja räägivad.

Tegime juubeli puhul ka vilistlaste õhtu ja välja ilmusid inimesed, keda ma polnud ammu näinud ja kes tegid südame väga soojaks. Meie õpilased saavad ka elus hästi hakkama ja nagu nad ise väidavad, on neil tänu sellele koolitusele oskus raskusi ületada, mitte neist mööda minna. Alati on võimalik ebamugavusi eirata, aga kas see on arendav? Meil on elus pidevad õppetunnid, mille peame läbi tegema kasvõi läbi seina minnes.

Isegi need, kes pole jäänud tantsu juurde, on säravate silmadega. Meenub Anna Krivošei, kes oli väga ilusate füüsiliste eeldustega ja isegi lühikest aega tantsis Vanemuises, aga siis sai temast siiski arst. Anna kirjutas juba kuuendas-seitsmendas klassis, et tahab saada arstiks. Ta on praegu noor ema, tõeline kaunitar, kes on täitnud oma unistuse. Kui ta toodi balletti, siis täitis ta oma vanemate unistuse. Temast on saanud ka väga hea ja teadlik teatrivaataja. Tema elu on tunduvalt rikkam tänu oma haridusele meie koolis. Tantsuga tegeleb ta siiani.

Ja muide, mina kahvatun oma õpilaste kõrval. Minul on keelte mõttes täielik paabel peas, aga meie õpilased räägivad ilusat eesti keelt ja seda on tore kuulata. Nendest noortest inimestest on kasvanud isiksused. Mul on hea meel Veronika Vallimäe ja Laura Kvelsteini  üle. Ma ei taha kedagi nimetamata jätta, nad  kõik on mulle armsad. Otse loomulikult võib õpilastega olla ka raskemaid perioode, inimesed on erinevad. Mina olen täiesti tavaline inimene oma plusside ja miinustega. Olen õpilastele alati öelnud: “Ärge haakige end minu miinuste külge, võtke minult plussid!” 

Mis on need omandatud väärtused, mida ootad ja nõuad oma õpilastelt?

Ma tahan, et minu õpilased ka ise palju panustaksid, mitte lihtsalt ei jookseks koolist läbi. Oluline on see, mida sa ise oled teinud oma arenguks, mis on sinu panus ja üldisemalt, mida sa oma liigutusega tahad öelda. Liigutust tuleb otsida. Need on asjad, mis peavad tulema seest. Õpetaja annab oma panuse ja õpilane peab seda samuti tegema.

Ma mäletan, kui mul oli trupp ja me lavastasime „Korsaari“, pidin ka ise paša rollis minema lavale. Tekkis fännide grupp, kes käis mind mitu korda vaatamas, käis vaatamas, kuidas Veiler avab oma käsi, sest rohkem liigutusi selles rollis ei olnud. Ma ei unusta iial sellist näitlejat nagu Hilja Varem. „Härra Amilkar maksab“ oli etendus, kus tal oli väga vähe rääkida ehk tal ei olnudki sõnalist rolli, aga see oli lummav, kuidas ta kaks tundi laval oli. Ma käisin seda etendust vaatamas 11 korda ja seda vaid tema pärast. Ta lummas mind iga kord. Hiljem, kui me oma kooli lõime, siis ma palusin teda meie juurde õpetama ning ta töötas meie koolis üle kümne aasta. Ka balletiartist pole ju vaid füüsiline keha, vaid ka näitleja ja see on oluline. Ei saa teha laval lihtsalt pöördeid, tõsta jalgu, liigutada käsi ja hüpata. Kas me mängime ainult esteetika ja tehnikaga? Tihtipeale just nii ongi ja me kipume unustama, miks seda tehnikat üldse on vaja. Miks on balletiartisti elukutse raske? Sest sa pead laval publiku kaasa haarama, olema näitleja ja tänapäeval ka häält valdama – sa oled nagu skulptor, kes loob. Ja kui sa tahad nutta või naerda, siis nuta või naera nii, et terve publik nutab ja naerab. Publikut  tuleb haarata.

Üks küsimus veel. Mida toob järgmine kakskümmend viis aastat? Unistada, lihtsalt unistada, seda ju võib.

Esiteks, ma tahan, et see 25 aastat tõesti oleks reaalselt olemas, et jõuaks 50. juubelini. Ma sooviks, et riik või linn vaataks rohkem laste poole ja väärtustaks haridust, hingeharidust samuti. Ma olen lisaks balletile 25 aastat tegelenud ka integratsiooniga, mis samuti on äärmiselt oluline.

Kui me tahame, et meie väike riik püsiks, siis haridus, ka hingeharidus, on esmane, oskus vaadelda ja käituda. Mitte nii, nagu praegu bussis juhtub – kui tulevad lapsed oma seljakottidega, siis pole võimalik enam bussis olla, nagu oleks mingil alpinistide kokkutulekul. See plejaad lapsevamaid, kes praegu on, ei tea enam seda, mis on kultuurne käitumine. Kas laps oskab vaadata silma ja öelda tere? Ka seda tuleb õpetada. Me ei saa vaid testide põhjal hinnata haritust. Ka see on haridus, et palun võta oma seljakott ära, sa pole bussis üksi.

Ma soovin, et 25 aasta jooksul tuleks meile häid ja andekaid tantsijaid ja et meil oleks kvaliteetne õpetajate järelkasv ja kaader, mis on valupunkt pikas perspektiivis… Ja ma pean ka leidma noore inimese, kes meie loodud kooli edasi viib. Võib-olla tahan teha ka täieliku kannapöörde, sest elu koosneb ka millestki muust. See ei tähenda, et ma keeraksin selja balletile, vaid et on veel miskit, mis on tähtis.

Mida tahad veel ise lisada, mida ma pole osanud küsida?

Mind paneb alati hämmastama, kus kohas asub Eesti. Ühel pool meid on suur Venemaa, kus ballett on täielik visiitkaart, ja teisel pool lääs, kus ballett on samuti väga populaarne. Ja meil pole see piisavalt väärtustatud.

Meie eriala balletitantsijana on muidugi väga nõudlik ja kapriisne. See nõuab süvitsi minemist ja pühendumist. Ent vanematel on mugav, kui nad hommikul lapse annavad üldhariduskooli ja õhtul sealt võtavad, siis on pereaeg ja siis on tuduaeg. Aga kui see laps on andekas ja ta võiks rohkem korda saata, süvenedes mingisse erialasse? Me peaksime õpetama lastes järjepidevust ning püsivust, sügavuti minekut ainesse ja raskuste ületamist. Kui ei ole püsivust, tekib ju oht, et laps muutub killustatuks ja ei püsi ühegi eriala juures. Täna meeldis ja homme enam ei meeldi, sest kui tekib esimene raskusmoment ja sellest peab läbi minema, siis õpinguid ei jätkata. Laps valib täna selle ja homme juba järgmise huvi ning ühel hetkel, kui saab täiskasvanuks, ei teagi, mida tahta või valida.

Tallinna linn planeerib pilootprojekti, kus laste koolipäev kestab kella kuueni õhtul. Sellisesse koolimudelisse, kus kell kaheksa viiakse laps kooli ja kuus tuuakse ta sealt tagasi, enam süvendatud koolitus ei mahu. Kümme tundi koolis ja neli perega. Tuleb jälle meelde nõukogude aeg. Kööki pole vaja. Lähed tööle, sööd tööliste sööklas hommikust ja lõunat, õhtusöögi annad vaenlasele ja alustad hommikul otsast peale. Millegipärast liigume tagasi.

Meie kool on sellepoolest eriline, et me õpetame ainult eriala ja seda põhjalikult. Kahjuks juhtub vahel nii, et kasvades ei jää õpilane püsima balletikooli ja siis on oluline, et tal on tugev üldharidus, et integreeruda nõndanimetatud tavaellu.

Lugemiseks erahuvikoolide rahastamisest:
Erahuvikoolid on Tallinna vaeslapsed. Raha saavad ainult need, kus tegeletakse spordiga
Eesti noorsootöö keskus: laste ja noorte diskrimineerimine huvitegevuse omandivormi tõttu on lubamatu
Tallinn diskrimineerib huviringi eest maksvaid lapsi. Mis õigusega?