Kaks sambat

Aneta Varts
Tallinna Ülikooli II kursuse koreograafiatudeng

Olen juba aastaid mõelnud, mis ühendab kahte pealtnäha nii erinevat: võistlustantsusambat ja pärimuslikku Brasiilia sambat. Soovisin oma seminaritöös sellele küsimusele vastust leida. Suure Brasiilia kultuuri austajana olen kolm kuud Brasiilias elades ja ka siin Eestis brasiillastega kokku puutudes nende tantsimist jälginud. Tantsides koos nendega viimased 6 aastat iganädalastel Brasiilia õhtutel, olen omandanud Brasiilia samba sammud ja tunnetuse.

Mõistega Brasiilia samba kirjeldan ma pärimuslikku, Brasiilias sündinud tantsu. See on pärimuslikult kujunenud ja riigi erinevates piirkondades arenenud sambamaailm, kus puuduvad kindlad reeglid. Brasiilias on samba enam kui lihtsalt visuaalne etendus. See on kohalikku rahvast ühendav eneseväljendusvahend. Võistlustantsusamba mõiste tähistab kindla, fikseeritud sammustiku ja reeglistikuga välja kujunenud tantsu, milles võisteldakse. Lisaks sammustikule on nendel kahel sambavormil erinev tunnetus, kehahoid ja isikupära. Erinevused tekitasidki minus huvi lähemalt uurida, mis on neis kahes tantsus ühist ja mis neid teineteisest eristab.

Samba on Brasiiliast pärit 2/4 taktimõõdus energiline tants. Seda tantsitakse kolm sammu igas taktis, mis tekitab tantsijais tunde, et samba on hoopis 3/4 taktimõõdus. Sambaks nimetatakse ka muusikat, mille järgi seda tantsustiili tantsitakse. Selle sõna juured pärinevad Angola ja Kongo orjade dialektist, kus sõna semba tähendab naba. Semba tähistab ka Angolast pärit muusikastiili, milles leidub aafriklaste iidseid rütme. See on religioosse kummardamise ja elu pühitsemise viis, millega kaasneb ka Brasiilia sambale sarnane tantsuvorm, kus on rõhk puusade, kõhu, sealhulgas ka naba lainetusel.

Brasiilia samba juured ja selle jõudmine Lõuna-Ameerika mandrile

Brasiilia samba juured ulatuvad Lääne-Aafrikasse, täpsemalt Angola traditsioonilisse muusikasse, mida nimetatakse sembaks. Sõna samba pärinebki sõnast semba, mis viitab kiirete sammudega tantsule ning mõningate allikate järgi ka nabale ning selle liigutamisele. Brasiilia kirdeosas asuvas Bahia osariigis nimetati mustanahaliste orjade tantsupidusid sajandeid sambaks. Aastatel 1538–1888 importisid portugallased Brasiiliasse orje, kes olid mitmetest rahvustest ja hõimudest. Orjadega tulid kaasa tantsud, nagu catarete, embolada ja batuque. Orjalaevadelt liikus batuque orjade elupaikadesse ja sealt edasi tänavatele, kus sellest arenes samba. Tants ja võitluskunstid olid orjade identiteedi väljendusviis ning võimalus osutada vastupanu oma piinadele. Aafrika orjade harjumused ja kombed mõjutasid Brasiilia kunsti ning kultuuri, pannes aluse Brasiilia populaarmuusikale ja karnevalikultuurile. Kuigi samba ulatub sajanditetagusesse aega, ei saavutanud ta oma laiapõhjalist rahvuslikku identiteeti enne 19. sajandi lõppu, mil Bahia piirkonna orjad tõid samba Rio de Janeirosse, tolleaegsesse riigi pealinna. Seal hakkas samba rahva hulgas populaarsust koguma ning üle riigi segunema erinevate tantsudega.

1928. aastal alustas Euroopa eliit, kes oli eelnevalt sambale viltu vaadanud, selle formaliseerimist ja seadustamist. Loodi ametlikke sambakoole, kuhu kuulus kuni 5000 muusikut, lauljat ja tantsijat. Nad musitseerisid, lõid koreograafiat ja kostüüme miljonite pealtvaatajate jaoks igal aastal vahetult enne paastu. Portugallaste pärand, Lääne-Aafrika traditsioonid ja katoliiklus moodustasid 20. sajandil Rio de Janeiro karnevaliparaadi, mis on tuntud üle maailma. Tänapäeval peetakse sambat rahvuslikuks tantsuks, mis ühendab mitte ainult mustanahalisi, vaid ka Brasiilia kogukonna valget osa.

Brasiilia samba variatsioonid

Pärimuslikul sambal on erinevaid versioone. Üks neist on soolosamba ehk samba no pé, otsetõlkes “samba seistes”. Tegemist on varajase, 17. sajandi Bahia osariigist, Salvadorist Rio de Janeirosse imporditud sambaversiooniga, mida kutsutakse ka  samba-carioca’ks (carioca on Rio de Janeiro piirkonnas elav inimene). Tegemist on populaarseima ja tuntuima sambavormiga, mida tantsitakse soolotantsuna ehk ilma tantsuvõtteta suuremates või väiksemates gruppides koos. Samba no pé populaarsuse taga on ilmselt see, et antud sammu on võimalik tantsida igasuguse sambamuusika järgi. Olles ise samba no pé’d palju tantsinud, võin kinnitada, et keha vabaks lastes ja muusika rütmi, eriti basstrummi kuulates, tekib see samm jalgadesse justkui iseenesest. Selles seisnebki samba no pé sammude lihtsus, loomulikkus ja pärimuslikkus, mis eristab teda võistlustantsusambast. Sammukombinatsioon on siiski ka selles sambavormis defineeritud. Niisugust pärimusliku samba versiooni kohtame näiteks Rio de Janeiro sambakarnevalidel.

Samba axé on teine soolosamba versioon, mis lisandus sambakultuuri 20. sajandi lõpus. Sellel stiilil puudub kindel sammustik ning iseloomulik on hoopis muusika ja rütm. Igasugune tants, mis on sooritatud axé rütmi järgi, on samba axé.

Samba de Gafieira on sambamuusika järgi tantsitud paaristants. Sellel sambaversioonil on nii mõndagi ühist tango ja valsiga, kuid tegemist on siiski spontaansema tantsuga. Tantsijate hoiak on siin tunduvalt vabam. Lihtsast improvisatsioonil põhinevast paaristantsust on aja jooksul saanud keerulisemate trikkide ja akrobaatiliste elementidega tantsustiil, mis erineb tänavatel ja klubides tantsitavast sambast. Võistlustantsusambaga võib siin leida sarnaseid jooni, kuid tegemist on siiski ühe pärimusliku samba vormiga.

Võistlustantsusamba olemus

Võistlustantsusamba on elav, rütmikas ning Brasiilia samba elemente sisaldav, samuti 2/4 taktimõõduga sambamuusika järgi tantsitud tants. Võistlustantsuversioon sambast sisaldab teatud Brasiilia samba elemente, tunnuseid ja iseloomu. Siin kasutatakse eelpool nimetatud pärimusliku samba vormide samme, kirevaid ja nappe kostüüme ning sambat saadab seda iseloomustav rõõm ja energia. Kui Rio de Janeirost pärit brasiillane jälgiks võistlustantsusambat ilma muusikata, ei nimetaks ta nähtut sambaks, sest hoiak, tempo ja üleüldine tunnetus on väga erinevad. Võistlustantsusamba sisaldab portugalikeelsete nimetustega samme, nagu volta, corta jaca, bota-fogo jpm. Need koosnevad pärimuslikust sambast võetud elementidest, mis on lavatantsuks kohandatud, nad on raamides ja kindlate reeglitega. Võistlustantsusamba kujunemisel on oluline roll kuulsal tantsijapaaril Vernon ja Irene Castle’l ning briti tantsijatel Josephine Bradley’l ja Victor Silvesteril, kes 1920ndatel analüüsisid, struktureerisid ja ka avaldasid ning õpetasid mitmeid võistlustantse. 20. sajandi keskpaigast alates reguleerisid võistlustantsumaailma juba erinevad rahvusvahelised organisatsioonid, nagu WDC (World Dance Council).

Võistlustantsusamba kujunemine

20. sajandi alguses oli võistlustantsusamba tuntud Brasiilia sõna maxixe all. Aastal 1923 märkisid tantsuõpetajad rahvusvahelisel kohtumisel ära samba populaarsuse tõusu, mis oli eriti märkimisväärne Prantsusmaal. Ka Paul Boucheri poolt aastal 1928 välja antud prantsuse tantsuõpik sisaldas samba tantsimise juhendit. Ameerika Ühendriikide rahvale tutvustasid sambat Fred Astaire ja Dolores del Rio, kes tantsisid 1933. aastal filmis “Flying down to Rio”. Busby Berkeley ja Walt Disney filmides tantsinud Carmen Miranda oli samuti oma stiliseeritud sambaga maailmale tuttav. Sambat esitleti ka New Yorgi tantsuõpetajate seltsi kohtumisel aastal 1938. Üldisem huvi samba vastu tekkis pärast 1939. aastal toimunud World’s Fair’i New Yorgis, kus Brasiilia paviljonis mängiti sambamuusikat. Mõned aastad hiljem kirjutas Brasiilia helilooja Ary Barroso tänapäevani tuntud sambaklassika “Brasil”, millest sai ülemaailmne hitt.

20. sajandi alguses arenesid võistlustantsumaailmas kaks alamkategooriat: professionaalne peotants, kus paarid tantsisid rahvale raha eest, ja võistlustants, kus amatöörpaarid võistlesid rangeid reegleid jälgides auhindadele ja tiitlitele. Professionaalsed peotantsijad olid tuntud ka õpetajate ja koreograafidena. Vernon ja Irene Castle’i, legendaarsete võistlustantsijate ja tantsuõpetajate eestvedamisel tutvustati tantse ka fotodel ja filmides. Konkurendid said tuntuks eksootiliste tantsude esitamisega, nagu näiteks Argentiina ja Pariisi tangod või Brasiilia maxixe. Professionaalsete tiimide eeskujul hakkasid amatöörpaarid osalema kohalikel võistlustel. Kariibide, Lõuna-Ameerika muusika ning Afro-Kuuba džässi areng ja populaarsus toetasid Ladina-Ameerika tantsude vaimustust, tuues professionaalsete tantsupaaride repertuaari rumba, akrobaatilise adagio, Kuuba mambo ning tšatša. Mustanahaliste tantsudest ning Aafrika ja Portugali juurtega tantsust nimega lundu arenes 1830ndatel segatants. Sellele lisati Copacabana karnevalisammud. Rio de Janeiro kõrgklass kohandas tantsu eesmärgiga sooritada seda kinnises võistlustantsupoosis, mis oli nende arvates ainus korrektne tantsimise viis.

Seoseid Brasiilia samba ja võistlustantsusamba vahel

Mõlema sambastiili ajalugu ja tausta analüüsides võib välja tuua nii mõndagi. Jääb mulje, et samba peale mõeldes kujutavad inimesed esmalt ette minimalistlikus riietuses võistlustantsupaari kiire rütmi järgi tantsuplatsil tiirlemas. Mõne jaoks kangastub hoopis napilt kaetud ning sulgedega kaunistatud naine. Mõlemad kujutelmad on sambale iseloomulikud. Tantsu juured aga ulatuvad sügavamale ajalukku, kostüümidest kaugemale. Nneka Opene artiklit “The story of samba” (http://www.atomicballroom.com/blog/2014/09/23/the-story-of-samba/) lugedes selgub, et samba on Aafrika neegerorjade kaudu Brasiiliasse jõudnud tants, millest arenes pärimuslik samba. Siit võib järeldada ka seda, et Aafrikasse ulatuvad igasuguse samba juured, ka võistlustantsusamba lähtekoht on seal. Enne filmi- ja muusikatööstuse arengut oli samba Brasiilia rahvale omane eneseväljendusviis, millega ei olnud muu maailm veel tuttav. Filmide, sambamuusika ja tantsuõpikute kaudu jõudis samba ka eurooplasteni, kes hakkasid seda oma äranägemise järgi kujundama.

20. sajandi algusest hakkas arenema võistlustantsusamba, mis kujunes täiesti omaette ning erines oluliselt Brasiilia põlisrahvaste tantsust. Nähtud filmide ja muusika põhjal arendasid valged, võistlustantsule spetsialiseerunud profitantsijad, samba eksootiliseks lavatantsuks, omamata sidet Brasiilia traditsioonilise kultuuriga. Ainsa seosena võib välja tuua selle, et võistlustantsusambat tantsiti sama muusika järgi ning see sisaldas mõningaid Brasiilia samba elemente ja samme. Ilmselt olidki muusika ja samba eksootiline ning elav karakter need, mis konservatiivsemate eurooplaste tähelepanu püüdsid. Seda hakati kopeerima.

Tänaseks päevaks on võistlustantsusamba kujunenud detailse reeglistikuga tantsuks, mille kehahoid ja iseloom on Brasiilia sambaga võrreldes teistsugused. Näiteks on võistlustantsusambale väga iseloomulik põlvede kõverdamisest tekkiv keha vetruvus. Lisaks sellele on selg sunnitult sirutatud ja nõgus ning rind ette lükatud. Võistlustantsusambat vaadates paistab silma selle vähene loomulikkus ja forsseeritud ekspressiivsus. Võistlustantsusamba, olgu see siis võistlusel või lihtsalt laval, on enamasti paika pandud koreograafiaga. See peab sisaldama kindlaks määratud ja paika pandud elemente. Tantsijatel puudub vabadus. Pärimuslikus sambas on tantsijal lubatud katsetada, mängida samba põhisammuga ja olla loominguline.

Olles ise palju tantsinud pärimuslikku Brasiilia sambat ning mõnel korral proovinud ka võistlustantsusambat, on minu jaoks ilmselgelt keerulisem tantsida võistlustantsusambat just nende eelpool nimetatud erinevuste tõttu. Hindan tantsijana vabadust katsetada ja tantsida muusika järgi nii, nagu seda on eneseväljendamiseks teinud Aafrika neegerorjad. See on siiras. Raskeks muudabki võistlustantsusamba tantsimise see, et kuulates kaasahaaravat Brasiilia muusikat, tuleb olla väärikas ja ennast vaos hoida. Tuleb olla sunnitud ja paika pandud asendis, kus keegi seda hindab. Keeruliseks teeb selle minu jaoks võistlustantsusamba vetruva iseloomuga põhisamm, mis pole kunagi minu jaoks olnud samba. Minu jaoks puudub sellel seos tantsu juurtega. Pärimuslik Brasiilia samba on loomulik, sest liikumine kujuneb vastavalt muusikarütmile. Samba no pé nimelist sambavormi vaadates on hästi näha kindla koreograafia puudumist. Põhisammu tantsides säilib tantsija liikumisvabadus. Pärimuslikus sambas järgivad käed kehatööd, see tähendab, et käte asendid ei ole paika pandud, vaid tulenevad keha liikumisest ja on loomulikud. Need erinevused on ka mõistetavad, sest üks on loodud tantsuna lavale ja teine on eneseväljendamise soovist ja muusikast kantud liikumine.

Samba on emotsiooni, kunsti ja traditsioonide sümbioos. Traditsiooniline samba on rõõmu väljendamine raskustele vaatamata. See on musikaalsus rütmis ja hinge tõlgendamises, see on üheks saamine muusikaga. Lase minna, naerata ja tantsi!