Kellele Eesti väikelinnas tantsida?

Evelin Lagle
Tantsukriitik

23.–29. aprillini käis Viljandis tantsupropaganda: juba 11. korda viis tantsunädal nüüdistantsu kultuuriakadeemia seinte vahelt välja ja lubas maakonna inimestel seda müstilist kunstivormi lähemalt nuusutada.

Mitmekülgsesse programmi mahtus avalikke tantsuetendusi ja neile järgnenud arutelusid ning eraldi kooli- ja koolitusprogramm, tänu millele jõudsid tantsuetendused koolidesse ja õpilased said võimaluse tantsu praktiliselt kogeda.

Nõudlus ja pakkumine

Tantsunädalale ajastati ka rahvusvahelise tantsukriitikute võrgustiku Writing Movement kohtumine, mis tõi Viljandisse peale Põhja- ja Baltimaade tantsukriitikute ka koreograafe ja tantsumajade produtsente. Üheskoos ja tantsunädala programmi tõhusal toel püüdsime Viljandi tantsumaastikuga suhestuda ning siin toimuvat mõtestada.

Et nüüdistantsuväli on Eesti väikelinnades väga õbluke, ei ole uudis. Kriitikute kohtumiseks planeeritud tegevuste käigus kerkis aga esile mitu olulist momenti, millele tähelepanu pöörata. Väga põnev kogemus oli aktsioon “Tantsukriitikute kirjutuslaud”: külaliste rühm pani kahel päeval oma töölaua püsti Uku keskuses ja suhtles möödujatega.

Esmalt küsisime, milline on inimeste kokkupuude tantsuga ja millist tantsu nad vaadata sooviksid. Suureks üllatuseks polnud 80 protsendil vastanutest tantsuga mingisugust kokkupuudet. Osa oli vaadanud telerist rahvatantsu, võistlustantsu või Koolitantsu festivali ülekandeid. Nüüdistantsu näinud inimesi suutsime tabada vaid ühe.

Loomulikult tuleb arvestada nii aktsiooni toimumispaika kui seda, et küsitletute hulk ei olnud määratult suur. Mõtlema panid aga inimeste vastused küll. Ja tõesti, kui tantsunädala etendusi vaadates pilgu publikust üle lasin, jäid silma eelkõige tudengid.

Ometi on tantsukunstil potentsiaal eluõigus välja võidelda ka Viljandi elanike hulgas. Nimelt oli küsitletute seas hulk inimesi, kes käivad meelsasti teatris või kontsertidel, kuid kes tantsu vaatama ei ole sattunud. Need on inimesed, kellele tantski võib huvi pakkuda, ja küsimus on vaid, kuidas nad seda vaatama saada.

Õigustatult päriti vastu: “Kus Viljandis nüüdistantsu üldse näeb?” Vastata polnud suurt midagi. Kultuuriakadeemia, kus nüüdistants püsivalt lavale jõuab, elab ju oma elu. Viljandi Teatrihoovi eestvedajana tuli mul täbaras olukorras kobamisi üle huulte, et hansapäevade ajal on Teatrihoovi programmis Tallinna tantsuteatri etendus “Tantsud Eesti filmidest”.

Ehk on tantsuetendused nišš, mis vajab Viljandis süstemaatilisemat planeerimist. Kui ei ole pakkumist, ei saa ju olla ka nõudlust.

Alati ei saa sõnastada

Omaette teema on igipõliselt sissejuurdunud arusaam, et tants on mõistetamatu kunstivorm. Tekib aga küsimus, mis see tantsu mõistmine üldse on. Tantsunädalal sai Viljandi gümnaasiumis teoks Tallinna koreograafi Simo Kruusemendi Tallinna Ülikooli koreograafiatudengitele loodud tantsuetendus “Remain 2.0”, mille järel palusime nii kriitikutel kui etendust vaadanud gümnasistidel kirjutada oma kogemusest. See oli abstraktne tantsulavastus ja mitmest kirjutisest käis läbi, et liikumisest on keeruline aru saada.

Üks õpilane kirjutas: “Enamiku ajast ei saanud aru, mis toimus, aga lihtsalt jäin vaatama. Kuidagi nii huvitav ja omapärane.”

Eks siin peitub ka tantsukunsti kogemise üks tahke: see kunstivorm on abstraktne ja polegi alati sõnastatav. Sõna on aga meedium, mida inimene suhtlemiseks kõige enam kasutab ja millega on harjunud. Ehk muutuks tantsu kogemine lihtsamaks, kui asendada sõnapaar “aru saama” sõnapaariga “vastu võtma” ning püüda mõtestamise asemel tantsu kogeda tema ihulisuses kõigi meeltega?

Liikumise olulisusest ja nautimisest andis märku “Mõtlevate tantsijate” programm, mida õnnestus rahvusvaheliste külaliste rühmaga vaadata Mõisaküla kooli õpilaste näitel. Kultuuriakadeemia tantsutudengi Anni Zuppingu eestvedamisel korraldasid neli noort tantsukunsti üliõpilast koos helitehniku ja valgustajaga tunni, kus lapsed said sooritada liikumisülesandeid ja panid lõpptulemusena ise kokku väikese etenduse.

Tunni algul olid õpilased arglikud ja pigem skeptilised, kuid tänu tantsuõpetajate oskuslikule juhendamisele rullusid loovus ja liikumistahe neis tasapisi lahti ning tulemuseks olid nutikad väikesed tantsutööd lustlikult naudingulises õhkkonnas.

See, et tantsunädalal tutvustati tantsukunsti lastele ja noortele, on äärmiselt tänuväärne. Eks isiklik kogemus, iseäranis veel praktiline, ole kõige mõjusam viis tantsule publikut kasvatada. Lapsed, kes osalesid “Mõtlevate tantsijate” programmis, said meeldiva kogemuse ja pisiku, mis ärgitab teinegi kord tantsu kogema, olgu siis tegija või vaatajana. Needsamad lapsed on kümne aasta pärast tantsuetenduste potentsiaalne publik. Lisaks on meie aina mugavamaks ja istuvamaks muutuvas ühiskonnas iga liikuma ja keha harima ärgitav algatus kuldaväärt.

Artikkel ilmus ajalehes Sakala 4. mail 2016