Kes jooksis?

Karolin Poska
Vabakutseline tantsukunstnik ja -õpetaja

Kanuti Gildi SAALi Made in Estonia maraton, mis toimus 4. märtsil, oli mu elu teine maraton, millest osa võtsin. Esimene oli sel sügisel SEB jooksumaraton. Minusugusele, üldiselt jooksu pelgavale inimesele oli SEB maratoniraja läbimine isegi nauditav kogemus – inimesed juubeldasid raja ääres kaasa, mõnes kohas mängis orkester, teises sektsioonis sai juua, kolmandas jooksu pealt pilte teha… Finišisse jõudes aga ei olnud seal kedagi mind juubeldades kätel kandmas ega kellegi õlga, millel hingeldada.

Kanuti maratonil oli raja ääres küll Priit Raud, kes iga vaheaja lõppedes ergutuskõne pidas, ning võimalus baarist karastusjooke haarata, aga suurt midagi muud ei olnud. Vaheajal jõlkusid inimesed nagu ikka umbses Kanuti baariruumis või hingasid õues “värsket” õhku nagu tavalises järgmise etenduse ootuses. See oli justkui odavam versioon SEBi maratoni rajaäärsetest atraktsioonidest. Kui üritus ennast maratoniks nimetab, siis oleks ehk võinud veelgi õhtule maratonlikku vinti peale keerata.

Või olid rajaäärseteks atraktsioonideks hoopis etendajad ise ning ürituse maratonlikkus seisnes selles, kes publikust suutis uinumata kõik ära vaadata!?

Kuna ma ise olin kahes rollis – nii etendaja kui vaataja – on mu emotsioonid segunenud. Seepärast ei oska ma öelda, kas kolm tundi järjest etteastete vaatamine oli katsumus või nauding. Enda etteastele eelnevaid ja järgnevaid ma ei näinud ning pärast esinemist oli adrenaliin laes – võib-olla sellepärast ei suutnud ma lõppu ära oodata…

Või kas etendajad olid hoopis maratonil võistlejad, üritades enda performance´it paremini sooritada kui eelnev ja järgnev, silme ees esimesena finišisse jõudmine?!

Mind pani imestama, et paljud kunstnikud olid nõus lava jagama ja ei trummeldanud egoistlikult vastu rinda: “Vaadake ainult MIND!” Ma ei tundnud konkurentide hingeõhku enda kuklas, vaid pigem oli üksinda nokitseval etenduskunstnikul üle pika aja ühtse Balti keti tunne. Made in Estonia maraton on hea etenduskunstnike kohtumise koht. Nagu järv keset kõrbe.

Kava tagantjärgi silmitsedes leian ma ainult üksiku vanema etenduskunstniku maratonil jooksmas. Antud sündmus ei reklaami ennast üheski kuulutuses kui noorte kunstnike üritust. Pigem kui platvormi, kus on võimalus näidata jupikest sellest, millest oled kunstnikuna antud ajajärgul huvitatud, vahet ei ole, mis generatsioonist pärit oled. Lisaks sellele leian ma, et see on hea võimalus näha enda loodut veidi suuremate mõõtmetega kohas, kui mu enda tuba. Kas vanematel kunstnikel on suurte mõõtmetega toad? Või on nad juba finišisse jõudnud?

Kuna see oli mu esimene Made in Estonia maraton, ei ole mul võrrelda eelmiste aastate etteastetega. Võrdluse saamiseks kuulasin pealt teiste juttu ja sain teada, et sellel korral oli rohkem häid pärleid kui eelmisel aastal. Nõustun, et enamus kunstnikke ei olnud tulnud ennast lihtsalt näitama, vaid olid oma performance´i tõesti läbi mõelnud ja pühendunud selle esitamisele.

Made in Estonia maratonil ei olnud vahemeheks saatusliku sõrmega kureerijat ehk kõik võisid teha, mida tahtsid. See seadis aga suurema vastutuse kunstnikele, kes oleks võinud mõelda ka sellele, millisesse blokki nende tööd oleksid võinud sobida. Või ehk oleks pidanud seda siiski ürituse korraldaja reguleerima. Siis jälle oleks kadunud maratoni vaba vorm – nagu oleks enne maratoni starti öelnud, et jookse palun pika sammuga, kuigi sa oled väikeste sammudega jooksja.

Nii nagu SEB jooksumaratonil oli lõpp tühi, nii oli ka Made in Estonia maratonil lõppu jõudmine lihtsalt üks läbitud etapi märge. Võitjat ma ei näinud. Mõlema ürituse puhul kehtis klišee – osavõtt on pool võitu. Made in Estonia maraton oli läbilõige kestvast rajaäärsete atraktsioonidega maratonist.

maraton <19: -i, -i> ülipikamaajooks; pikk kestev tegevus. Suusa+maraton, pool+maraton. Maratoni+jooks = maraton, maratoni+jooksja. Maraton+võistlus pikk võistlus

LÕPP!