Kilde Iisraeli kaasaegsest tantsust

Arolin Raudva
Vabakutseline tantsukunstnik

Minu esimesed kokkupuuted Iisraeli kaasaegse tantsuga olid põgusad ning ei pannud mind lähemalt süübima, millega on täpselt tegu. Alles sel kevadel, mil süvenesin liikumiskvaliteetidesse, mis mind tõeliselt huvitavad ja paeluvad, viisid otsingud mu taas Iisraeli. Olles tüdinud klišeedest ja stampidest, otsisin kehakasutusesteetikat, mis mind kõnetaks ja tekitaks liikumise vastu õhinat – otsisin tundlikku keha ja leidsin selle. Leidsin keha, mille iga liigutus ja mitteliigutus on katkematu info liikumine kehas, mis on avatud laiale tekstuuride ja värvingute variatsioonile, mida keha on suuteline kiirelt vahetama. Iga liigutus kannab elastselt tihket informatsiooni, olgu see siis kas äkiline löök või dünaamiline lainetus.

Häälikuühendit „gaga“ kuulsin esimest korda vahetusüliõpilasena Islandi Kunstide Akadeemias. Muude liikumiste vahel palus õppejõud meil silmad sulgeda ning erinevate kujutluspiltide kaudu liikumiskvaliteete vahetada. Ta oli just käinud Iisraelis ning tema vaimustus gaga liikumistehnikast oli  ääretu. Olin ka varem eksinud ära nii mõnessegi tundi, kus improvisatoorsete liikumisülesannete juurde lühikest sõna “gaga” lisati, kuid mingisugust kustumatut muljet see ei jätnud. Veel vähem hoomasin, mida see endast päriselt kujutab.  Adekvaatse maigu gaga’st saab kätte alles selle algallikal Tel Avivis vanameistri Ohad Naharini ja Batsheva Dance Company [1] tantsijate vahetus hiilguses.

Lisaks Batsheva Dance Company´le olen viimase aasta jooksul sattunud vaatama palju erinevaid Iisraeli päritolu etendusi, mis on olnud tunnistuseks sellest, kui mitmekesine ja pulbitsev on Iisraeli kaasaegse tantsu skeene. Selle põhjalikumaks analüüsiks on vaja kindlasti suuremat kokkupuudet, kui minul seda jagub, ent mu vähene kogemus on olnud rikastav.

Budapestis toimunud L1danceFest [2] võõrustas 2014. aasta sügisel kolme väga erinäolise koreograafi etendust, millest kaks eristuvad tugevalt mu järgnevatest kogemustest. Hillel Kogani “We love Arabs” oli äärmiselt teravmeelne loeng-teatrietenduse formaat. See on sotsiaalkriitiline ja aktuaalne puudutus Iisraeli teravale usuküsimusele, lahendatuna  leidlikus ja humoorikas võtmes. Hillel Kogan kujutab iseennast, juudist koreograafi, kelle püüdluseks on luua poliitiline teos. Ta vajab endale seltsi araablasest tantsijat. Lavale ilmubki araablane ning et asi oleks selge, joonistatakse juudi rinnale Taaveti täht ning araablase laubale poolkuu, mis kukub välja aga valede järelduste tegemisena: meie ees laval olev araablane on kristlane. Naeruvääristades küsimuse teravust, mängides tantsu- ja rahvusklišeedega, saab tantsulavastusest stand-up komöödia, kus vahetult tehakse läbi ühe tantsulavastuse loominguline teekond. Kui sel suvel Iisraelis viibisin, helises nähtud etendus veel aktuaalsemalt – peateemaks on kooseksisteerimine, mille kultuurilisi haavu on raske mõistuslikult seletada. Etenduse lõpuks saabub aga siiski lahendus: välja tuuakse kõiki eriusulisi ühendava rahukarikana suur kauss hummust ning laval olev juut ja araablane murravad kätega pita-leiba.

Teiseks pärliks oli L1danceFest’il Uri Shafir’i “Fail better”. Lavastus tegeles tahtmatusega suureks kasvada. Teemat uuriti läbi erinevate sketšide, milles taasloodi mängulised olukorrad lapsepõlvest. Esinejate vahetu olek ning siirus pani etenduse kenasti toimima. Selle asemel, et mängida lapsi, oldi lavastuses lapselikult aus ja avatud, mis oli publiku jaoks vastupandamatu.

Vahetult enne eelmisi jõule külastasin Pariisis Théatre de la Ville’i, kus mängiti Hofesh Shechteri grandioosset tantsulavastust “Political mother”. Selle produktsiooni monumentaalsus ajas muhelema. Lava oli ehitatud mitmetasandiliseks: kõige kõrgemal hulk trummareid, kitarristid ja vokalist, keskmisel korrusel keelpillid ning lavatasandil suur trupp tantsijaid. Kogu teatriatmosfäär meenutas pigem rokk-kontserti kui teatrit. Noored huilgasid lava ees laiuval seisukohtade alal, välgutades kaameraid ja telefone. Etendus liugles taaskord klišeedel, kõnetas pigem muusika ja füüsis kui sisu.

Kuna lavastuse pealkiri on üsna ambitsioonikas, oli seda keerulisem vaadata, eriti veel kui etenduse lõpuks ilmus lava foonile lause “Where there is pressure there is folk dance”. Ka liikumiskeeles oli kasutatud palju juudi folgile omaseid samme ning liikumismustreid, mis ilmunud lausega vaatajale puust ja punaseks tehti. Lavastusel oli massi, kuid tekitas minus kui vaatajas küsimuse, kas see peaks mind vaimustunult hingetuks tegema? Silmapaistev oligi just kõrgtasemel tundlik keha: elastne ja informatiivne ka suurtes, kiiretes ja jõulistes liikumistes.

Gaga intensiivkursus – kaks kuuma nädalat Tel Avivis

Mis minu tähelepanu aga lõplikult endale naelutas ning pani mind sel suvel Tel Avivi sõitma, oli Batsheva Dance Company ja selle tantsijad, kelle kehakasutus on midagi enneolematut ja äärmiselt paeluvat. Ohad Naharin, kes on Batsheva kompanii kunstiline juht ja koreograaf, on hetkel üks suurematest kaasaegse tantsu gurudest Iisraelis ning teda ümbritsev isikukultus tundub aina kasvavat.

Enne veel, kui õpituba oli alanud, mängiti Suzanne Dellal Tantsukeskuses tema viimast tööd “Last work”, milles iga tantsija ansambli oma kordumatu ja lummava karakteriga helisema pani. Sisu kehtestus läbi isikupärase liikumise ja füüsilise karisma. Nende kehalisus ühendas filigraanse plastika ja atleetliku ilu. Rohkem ja veel oli koreograafilisi lahendusi, mis panid toolil hüppama ning kogu teos oma kõigi komponentidega tõstis vaataja energeetilistesse kõrgustesse.

Õpituba, mille pärast ma Iisraeli läksin, viis läbi Ohad Naharin isiklikult. Kuna osalejaid oli üle 130, oli kaasatud ka enamik Batshseva Dance Company tantsijatest. Intensiivne töö kestis kaks nädalat, mille jooksul vaba päev oli vaid sabati laupäev, mil miski ei liigu ning tuleb nautida Tel Avivi pikka rannajoont, vannisooja Vahemerd ning üdini keha soojendavat kuuma niiskust. Päev algas gaga-tunniga, millele järgnes repertuaar ja päeva lõpetas gaga-metoodika. Kuigi enamasti mainitakse, et on tegu liikumisstiiliga, mis loodi 1990ndatel, siis rõhutab Ohad Naharin ise, et gaga puhul on tegu liikumiskeelega, mis on pidevas arenemises, mitte liikumistehnikaga, mis on fikseeritud. Nimetades gaga’t liikumiskeeleks, jätab ta selle definitsiooni ja omadused muutumisse, tegu pole kivistunud vormiga.

Gaga ei lähene kehale vormiliselt, vaid loob liikumist rakutasandil. Õpetaja, kes 1 tund ja 15 minutit kestvat improvisatsioonitundi juhib ilma pausideta, paikneb keset saali. Kindlasti puuduvad saalis peeglid, et nii juhtida kogu keskendumine väliselt sisemisele. Peamine printsiip gaga-liikumistunnis on katkematu liikumine, alati võib liikuda rahulikumalt või siis hõljuda (“float”), mis on gaga-liikumise vaikimisi režiim. Gaga töötab kujutluspiltide rakendamisega, et saavutada teatud liikumiskvaliteete.

Veel on gaga´s kesksel kohal oma keha kuulamine. Tegu on improvisatsioonilise liikumisega, mida küll juhendatakse, aga mis on iga inimese isiklik rännak oma keha tundlikkuse avardamisel: otsitakse liikumiskvaliteeti, kergust ning naudingu sensatsiooni, et avardada oma piire. Kui klišeena see ka ei kõla, otsib gaga kirge liikumise vastu, oluline on leida üles nauding liikumises. Seda võib rohkem näha isegi mittetantsijatele mõeldud tantsutundides, mida kutsutakse nimega Gaga/people. Gaga äratab keha ellu ning ei jäta ühtegi millimeetrit tähelepanuta, iga liigutus mõjutab kajana ülejäänud keha. Kuigi oluline on tundlikkus, siis seda mitte tingimata rahulikus ja vaid pehmes võtmes. Gaga-tantsija on plahvatuslik ning animaalselt äkiline, mis teebki vastavalt treenitud keha nõnda paeluvaks – rikkalik ja ootamatu, alati kohal ning maagiliselt kiirgav.

Ühes avatud vestluses küsiti Ohadilt, mis teda huvitab koreograafiat luues või mida ta hindab heas koreograafias. Vastuseks ütles ta, et oluline on kogeda ülevaid hetki ja et tihti neid ei olegi. Võib olla väga hästi komponeeritud töid, kus kõik toimib, aga ülevust ei teki. Vastukaaluks on mõni väga halb või ebameisterlik teos, kus on kas või viis sekundit WOW’d, palju huvitavam. Ka tema enda loomingut vaadates on näha seda tundlikku otsingut leidmaks subliimi.

Tel Avivis olles nägin ka Barakk Marshall’i lavastust “Wonderland”. Olles õppinud Batsheva tantsijate käe all repertuaari, tekkis palju äratundmise hetki. Kogu liikumine oli Iisraeli tantsule omaselt vitaalne, jõuline, plahvatuslik ja kõige selle juures väga elastne ja pehme. Selle lavastuse liikumiskeel oli väga tüüpiline Iisraeli tantsule: väikesed detailid ja žestid vaheldusid  tihedalt suurte liikumistega. Samas on kerge asja seletada: Barakk Marshall oli pikalt Batsheva Dance Company koreograaf. Ühtlasi on ka loomulik, et skeenesiseselt mõjutavad kaasaegsed teineteist vahetult. Pigem oli antud lavastuses küsitav struktuur, mis oli lihtne ning korrutav ja muutus kiiresti tüütavaks. Joonistus taaskord välja iisraellaste armastus ühildada või vaheldada liikumist ja lavakõnet, mis kui kasutatud helilise ja emotsionaalse võtmena (kõik rääkisid läbisegi ja korraga) oli antud lavastuses toimiv ning andis väga kenasti edasi nende rahvale iseloomulikku temperamenti. Mõned publiku poole pöörduvad monoloogid olid aga ebausutavad ning teksti ja tantsu jäigalt korrapärane vaheldumine tõmbas alla energia, mida mitmed meisterlikud ühisliikumised suutsid väga edukalt tekitada.

Värskendav oli Birgitta festivalil näha  taas L E V Dance Company etendust “killer pig”, mille liikumiskeel oli uudne ja mis hakkas tööle just tänu väga minimalistlikele valikutele. Kuigi kehakasutuses oli tunda gaga´likkust, oli liikumises veel midagi hoomamatut ja ebamaist. Sharon Eyali (samuti endine Batsheva trupi tantsija) väga kummaline liikumine vaid poolvarbal, animaalse pehmuse ja ambivalentse androgüünse kehaga põimituna läbi Gai Behari klubikultuuri mõjutustega, saavutas kokku kvaliteedi, mis viis meditatiivsesse transsi. Seda ühelt küljelt teisele võnkumist ilma igasuguste tantsuliste trikitamisteta oleks võinud lõpmatuseni vaadata. Tuntav oli nauding liikumises, mis on Iisraeli tantsu puhul kõige lummavam.

Saavutamaks sügavamat mõistmist Iisraeli koreograafide loomingust, oli minu jaoks asendamatu sõita nende kodumaale ja tunnetuse hälli. Tegu on lummava rahvusega ja andekate liikujatega. Nende liikumiskeel kannab endas inimlikkust ja elujõudu, mille mõjutajaks on nii klimaatilised tegurid kui poliitiline ja kultuuriline kontekst. Tegu on viljaka ja pidevalt areneva maastikuga, mis pakub avastamisrõõmu ning erinäolisi elamusi. Kuigi kõik pole puhas kuld ka seal, on Iisraeli liikumiskeel ja selle põhimõtted siiski midagi, mille kvalitatiivse eeskuju läbi üle vaadata omaenda keha sügavam mõtestamine. Tuleks leida iseenda omapärane ja kordumatu väljendus, jäämata mugavustsooni, ning olla alati arenemas läbi rõõmu ning naudingu, olla elus.


[1] Batsheva Dance Company on rahvusvaheliselt tunnustatud Israelis Tel Avivis baseeruv tantsukompanii, mille asutasid Martha Graham ja paruness Batsheva De Rothschild aastal 1964.

[2] L1danceFest on iga-aastane kaasaegse tantsu ja liikumispõhise teatri festival Ungaris Budapestis. Tänavu toimus see 14. korda.