Kuidas kõrgharidus sobib kokku tantsuga?

Mari-Liis Eskusson

Sel aastal võtsid Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud eesotsas Anu Söödi, Ele Viskuse, Kai Valtna, Raido Mägi ja Irene Hütsiga nõuks pidada maha üks konverents, mille eesmärk polnudki olla konverents. 23.-25. aprilliks olid kohale kutsutud ja ka kohale tulnud tantsuõpetajad ja vabakutselised tantsukunstnikud nii Eestist kui mujalt mailt. Õhkkond oli vaba akadeemilisusest, nagu Viljandile igati sobilik. Tants ja trall käis ümber selle, kuidas kõrgharidus sobib kokku tantsuga. Kõlasid säärased küsimused:

Kuidas õpetada kunstnikku? Mida teha siis kui avastad, et õpid õpetajaks, kui tegelikult mõtlesid, et tulid õppima kunsti? Miks tudengid veedavad nii palju aega proovisaalis, selmet vaadata etendusi? Mismoodi tuleks tantsu/koreograafiat õpetada? Mille alusel teevad kuraatorid oma valiku? Kuidas alustada oma tantsuteed äsja lõpetanuna?

Mõtteline raam loodi Christian Töpfneri poolt, kes viskas õhku küllaltki tiheda poleemika selle ümber, kas kõrgharidus on võimeline väljuma nö maailmas kehtivast loogikast või mida peab kõrgharidus selleks tegema, et oleks võimalik kehtiva loogika muutumine. Lihtsustatult öeldes küsis Töpfner maailma päästmise kohta ja milline roll on kõrgharidusel selles. Maailma päästis ta neoliberalistliku ühiskonna korra eest – miks ta seda problemaatiliseks pidas, seda ta täpsemalt niigi lühikese ja tiheda ettekande ajal ei selgitanud. Küll aga jõuti tõdemuseni, et kunstnik, kes pidevalt ületab oma piire, on neoliberalismi eeskujulik näide.

Mida siis Töpfner välja pakkus? Ühelt poolt ta tõdes, et enesemääratlus läbi institutsiooni on oluline, mis tähendab, et üliõpilase roll on omandada kõik, mis võimalik. Selleks, et ennast lõplikult defineerida, on aga vaja vastandust. Ja see vastandus peab tulema kooli poolt. See on huvitav suund haridusele. See viib mind tagasi postmodernismi juurde, mis kunstis on tähendanud põhjalikumat enesemääratlust ja samal ajal definitsioonide hägustumist. Kas aga haridusse on postmodernism jõudnud? Kas haridus on hakanud oma osiseid lammutama?

Antropoloogias väljendus postmodernism representatsioonikriisis, mille käigus uurijad olid sunnitud tunnistama, et teist (kultuuri) ei ole võimalik objektiivselt uurida ja et uurijal on alati kindel perspektiiv. Küsimus seisneb selles, kuivõrd suudab uurija oma perspektiivi lugejale nähtavaks teha. Kuidas selline protsess näeks aga välja hariduses? Töpfner oma ettekandes osutas sellele, et ükskõik, kui uuenduslik üks haridusasutus ka ei püüaks olla, jääb ta ikkagi mängima ühiskonnas kehtiva korra mängu. Niisiis, kui õpetaja roll on luua ruum ja pakkuda vahendid õppimiseks, siis ei saa mööda vaadata sellest, et ta pakub konkreetse ruumi ja konkreetsed vahendid, mis tingivad konkreetse õppe. Mänguruumi on, aga sellel on piirid. Haridusasutuse roll on tunnustada enda poolt loodud piire, õpetades neid samal ajal ja sundides oma õpilasi nendele piiridele vastu hakkama. Ainult omandatud loogikale vastu hakates on uuendus võimalik. Selleks, et uuendada maailma, on meil vaja kahte tegelast: ülikooli roll on jääda igaveseks antagonistiks, et üliõpilased saaksid protagonistidena uuendada juba õpitut.

Haridusasutuse jaoks see ei tähendagi muud, kui kindlameelselt tegutseda valitud suunal, seda ise pigem rõhutades ja võimalusel mujalgi kinnistades. Hea oleks, kui saaks üliõpilastele närvidele ka käia, et nad hakkaksid ennast nägema, kui soovitud protagoniste. Viljandlased kuulasid muidugi huviga, kuid nentisid, et õppekava puhul kosmeetikaga tegeleda pole mõtet. Pigem muuta kardinaalselt või jätkata nii, nagu on. Huvitav on aga see, et diskussioonide käigus ei kostunud mõttetera, et ehk kõrgharidus ja tants ei peakski käsikäes käima. Kõige lähem viide sellele oli, et koreograafia kõrghariduse tasemel ei peaks Pina Bauschiga või Humphrey’ga tegelema, sest nende kohta leiab küllalt palju infot internetiavarustes. Hüüdlause „Guugelda!“ kõlas nii mitmelgi korral ja ilmselgelt teadvustamata, et igasugune teadmine on kontekstuaalne. Aga üldiselt mõttekäiku, et tõmbaks tantsu kõrghariduse maastikult ära, ei kuulnud ma kordagi. Ju on see miski, mille nimel on eelnevalt usinalt töötatud ja enne kui kutseharidus ei saavuta prestiižemat kohta ühiskonnas, pole sellest mõtet ka rääkida.

Küsimus, mis jäi mul viljandlastelt küsimata, aga mille viskaks arutluse mõttes õhku, on see, et miks kool arvab, et suudab valida tudengi sissetuleku allika? Nimelt, TÜ VKA üks põhjendusi tantsuõpetaja ja mitte koreograafi koolitamisel, seisneb selles, et tantsu õpetamine tasub arved. Siinkohal aga võiks meenutada üliõpilaste Kristel Kermese ja Karoline Suhhovi selle kevade seminaritöid, mis näitasid, et (rahva)tantsuõpetajate palgad on allapoole arvestust ja sugugi mitte iga omavalitsus ei teosta kontrolli, et huvihariduses töötaksid kõrgharidusega õpetajad.

 

***

Kui mõtteline raam seisnes selles, et kuidas neoliberalistlikus kapitalistlikus ühiskonnas säilitada inimväärset elu, teadmisi ja loomingulisi püüdeid, siis millega tegeles tantsunädal ise? Tantsunädala kodulehelt (www.tantsunadal.ee) loen välja, et üritust on järjepidevalt korraldatud alates aastast 2010. Tuleb tunnistada, et kuigi õppisin ise selle algusaegadel TÜ VKA-s, ei ole ma kunagi terviklikult hoomanud, millega täpselt tegu on. Asi on nimelt selles, et tantsunädal tungib kohtadesse, mis pole pelgalt huviliste pärusmaad. Tantsunädal läheb koolidesse.

Ühelt poolt on koolides käimine tulevikku investeerimine, et oleks järelkasvu nii publikule kui ka tegijatele – et noorem publik mõistaks, et kunsti pole vaja karta. Teisalt on aga see etendajale hoopis uus situatsioon, mis esitab täiesti isemoodi väljakutseid. Johhan Rosenberg, kes etendas Renate Valme etendust „KAMA“, tõdes, et lavanärv oli koolis palju suurem. Publiku lähedal paiknemine ja vaatajate teistlaadi reageeringud ei ole aspektid, millest etendaja niisama lihtsalt suudab mööda vaadata.

ZUGA, kes ka seekord tantsunädalal osales, tunnistab, et neile meeldib ringi käia. „Elu ei käi ainult linnades. Igal koolil on täiesti ise olemine,“ ütleb Tiina Mölder, kes on „Käiku“ etendanud juba mitmes erinevas kohas üle Eesti. Sellise juba eos tuuritava etenduse puhul muutub pilk etendusele sootuks. Lavastades peab väga kindlalt küsima, et mis elamus või sõnum see on, mida tahan edasi anda. Ja millised on need peamised vahendid selle teostamiseks. „Meie lähme neile külla ning proovime ühe ruumi seal nende juures teha enda omaks ja nemad omakorda meile külla kutsuda – etendusele,“ kirjeldab Mölder seda protsessi. „Peame saama kontakti ning suhtlema,“ toob ta olulise aspekti välja. „Oma saalis olles peame ka publikuga kontakti saama, aga siis tullakse meile külla,“ tunnistab Mölder. Lavaruumi loomine muutub koolides etendusi andes täiesti omaette väljakutseks.

Sellest võib järeldada, et tantsunädala kooliprogramm loob lisaks publikule ka etendajale/kunstnikule omapäraseid tingimusi. Kui paljud lavastused üldse kannatavad ruumivahetust ja kui palju on kunstnik valmis mõtlema sellele lavastuse loomise ajal.

Selle koha pealt oli etendus „formlessly yours“ kadrinoormetsa ja Diego Agulló poolt väga esinduslik, kui nii võib kunsti kohta öelda. Kui ma kuulsin kadrinoormetsa umbes kuu aega tagasi Delta saates ütlemas, et ta musta kasti ei usu, olin alguses pisut skeptiline. Tekkisid küsimused, et kas ta laseb siis ruumil enda lavastuse üle nii tugevalt kontrolli võtta või kuidas ta loob need tingimused oma etenduse toimimiseks ja mis sellel mustal kastil siis viga on? Ühesõnaga need sõnad jäid kõlama ja kõlasid taas, kui lõpuks nägin kõnealust lavastust. Keeruline on paika panna, kus „formlessly yours“ minu jaoks etendusena toimus. Kas see oli tõesti selles kaunis ruumis, mida ma olin juba mõned päevad vaadanud ja imetlenud, kuni selle etenduse toimumise hetkeni, mil mul võimaldati seda ruumi nautida olmelises vaikuses? Või oli see minu peas, kui ma tegin valiku, et ma jälgin neid ruumi toodud päid, lastes assotsiatsioonidel tekkida ja seeläbi luua omale narratiiv? Tol hetkel ma olin väga õnnelik, et kadrinoormets ja Diego Agulló olid meid kutsunud kell kaks päeval sellesse päikesevalguse ja linnulauluga ruumi ja mitte sundinud meid kuhugi abstraktsust püüdlevasse musta kasti.

Milliste küsimustega seisid silmitsi Henri Hüti, Maarja Tõnissoni, Arolin Raudva ja Ruslan Stepanovi teosed, mis etendusid TÜ VKA mustas kastis, jääb hetkel lahkamata. Üldiselt, aga tõstatas tantsunädala programm etendajale/kunstnikule küsimused: kuhu kunstnik kutsub ennast vaatama ja kui palju on ta valmis tooma vaataja juurde oma ruumi ning milles seisneb lavaruum?

Samal ajal kui Tallinnas tunnustati eelmise aasta tantsukunstnikke, tõmmati Viljandis Kondase keskuses tantsunädala otsi kokku. Kalev Rajangu sulges Töpfneri poolt loodud mõttelise raami. Kui Töpfner keskendus sellele, et kuidas pääseda loodud süsteemist, siis Rajangu andis omapoolse nägemuse neoliberaalsest ühiskonnast kui vägivalda pidevalt taastootvast süsteemist. Rajangu põimis omavahel uskumatult tihedalt palju erinevaid absurdsena tunduvaid fakte, luues sellega tõelise etenduse kuulajate silme all. Tõepoolest, milleks rääkida püüeldes mingi objektiivse tõe poole, kui on võimalik rääkida loominguliselt ja luua sellega palju selgemalt konkreetne mõtteline raam? Raam, mille ebatäpsust ja subjektiivsust on meil võimalik hinnata ja ümber lükata. Kas pole see mitte toosama nõue, mille esitas Töpfner ülikoolile? Arvestades seda, et igasugusel teadmisel on ajalugu, mõtlen, et kas polegi see õigem teadmisi etendada selmet esitada? Ja vastupidi, kas etendades st füüsiliselt mõtestatud liikumises, kas pole võimalik niiviisi esitada teadmisi, mis ei ole mõttelised raamid, vaid kogemuslikud arusaamad?

Tantsunädala programmi variatiivsus tingis küllaltki tiheda ja laia kogemuse sellest üritusest. Kiiduväärt, et ühe tantsu ürituse raames julgetakse õhku visata nii laiahaardelisi ja põhjapanevaid küsimusi mitte ainuüksi tantsu enese kohta, vaid ka inimeseks olemise ja maailmas toimimise kohta. Neid küsimusi püüdmas käia oli kahtlemata nauditav. Jääb üle vaid soovida korraldajatele ja etendajatele jõudu, et vaim ei väsiks.