Liikuda kehast teksti ja tekstist kehasse

Marie Pullerits
Tantsukunstnik ja teatrikriitik

Viimases Tantsuinfo Kuukirjas jäi Hiiumaa TantsuFestivali järelkajastusest1 tehnilise viperuse tõttu kahjuks välja ülevaade Madli Telleri töötoast “Video. Kiri. Keha.” Selle heastamiseks ja omapärastes tundides toimunu lugejateni viimiseks vestlesime Madliga tema töötoast eraldi.

Töötoas “Video. Kiri. Keha.” otsiti erinevaid võimalusi, käsitlemaks eelnevalt tantsitud, nähtud või kujutletud koreograafiaid. Uurimise all olid tõlkeprotsessid tekstist tantsuks, tantsust tekstiks, mälust tantsuks ja tekstiks. Töötoa protsessi analüüsiti hiljem videojäädvustuse abiga.

Kust tuli esmane idee sellise töötoa läbiviimiseks?

Hiiumaa TantsuFestivali meeskond pöördus minu poole sooviga töötoaks, mis tegeleks tantsuga mingi teise rakursi all – mitte otseselt füüsilise või tehnilise liikumise omandamisena, vaid tantsu teistmoodi mõtestamisena. Kuna olin lõpetanud õpingud välismaal2, palus meeskond, kas saaksin seda kuidagi festivali töötoas rakendada. Olin tegelenud õpingute jooksul palju küsimusega, kuidas ja milliste meetoditega tantsu ning tantsuteadmist jäädvustada ja edastada. Kui sa näed kedagi teist tantsimas, kuidas sa üldse saad hakata aru saama, mida ta seal teeb? See oli suur osa minu „Choreomundus“ magistriprogrammi õppest: erinevad tantsu üleskirjutamise ja õpetamise viisid, videoga töötamine jne. Sealt tuli ka idee töötoaks.

Praegu on video töövahendina arenenud lihtsalt kasutatavaks ning kõigile käepäraseks – telefonideski on juba päris hea kvaliteediga kaamerad. Kas kiri ja tekst on parem või praktilisem vahend tantsu edasiandmiseks?

Sellele küsimusele vastuse otsimine oli ka üks töötoa lähtekohti. Video on küll meediumina olemas, aga mingil põhjusel ei ole see enam vahend, mida kõik oma tantsutöö jäädvustamiseks kasutaksid. Näiteks õpetajatele, kes peavad oma tantsu või stiili edasi andma, ei meeldi sageli, kui materjali õpitakse video järgi. Tantsupidude raameski eelistavad paljud õpetajad, et õpitaks kirjeldustest. Video on alati kaheplaaniline jäädvustus, aga liikumine kolmemõõtmeline, juba see on suur erinevus. Võime küll ülistada tehnoloogilisi võimalusi, aga ka 90ndate VHS-salvestused või isegi DVD-d ja digitaalsed failid võivad tegelikult olla väga kaduvad ja lühiealised. Me võime arvata, et kõik salvestub Google’i pilve, aga 70 aasta pärast võib seda infot olla väga raske leida.

Piisab ühest klõpsust, et see jäädvustada, ent sama põgusast klõpsust võib piisata, et see jäädavalt kaoks! 

Just. See jäädvustus on palju kaduvam kui kiri. Tekst on siiani kõige pikemaealisem jäädvustus. Tantsu omakorda peetakse väga kaduvaks, vaid hetkes eksisteerivaks kunstiks. Seetõttu mind ka huvitas, kuidas seda siiski jäädvustada saaks.

liikuda-kehast-teksti-ja-tekstist-kehasseii

Kas ja kuivõrd liikumist teise edastuskeelde tõlkida saab?

Meie esimene küsimus ei olnud tõlkimises, vaid selles, kui palju ma üldse teise liikumist kogeda või haarata suudan. Seal on mitme tasandi tõlkimised: esiteks, kuidas ma mõtestan liikumise enda jaoks arusaadavalt, kuidas ma seda vastu võtan? Kui palju ma teist kuulan ja kuulen, kui palju ma oskan talle tagasi “rääkida”, kui palju ma oskan paberil sama materjali sõnadega edasi anda, kui keegi teine seda loeb? Kui palju ja mida ta sealt välja oskab lugeda, kuidas ta selle oma kehasse ümber “tõlgib”? Ja viimaks, kas vaataja suudab nende infokildude vahel mingeid seoseid luua?

Minu jaoks oli see eelkõige kommunikatsioonitöötuba, milles ei olnudki vaja mingi tulemuseni jõuda, küll aga ilmnes kõige selgemini, et iga tõlkija näeb tantsu täiesti erinevalt. Mul oli hea meel ka autorina aru saada, kui tabamatu on liikumine, isegi kui üritada seda väga täpselt jäädvustada. Erinevad tõlkimismeetodid osutavad kogu aeg materjali tabamatusele, mis on hästi lahe.

Millised olid osalejate olulisimad kogemised, taipamised ja avastused? Kas see erines vanuseti?

Vaatlejana märkasin, et mida väiksem oli osaleja liikumiskogemus, seda vähem suudeti liigutust kirjeldada. Kui alguses pidi kellegi liikumist kiiresti kirja “visandama”, võisid kõige vähem kogenute kirjeldused olla vaid ühe-kahelauselised. Suure liikumiskogemuse ja selle mõtestamise oskusega tantsijal võis tulla terve lehekülg. Juba see, kuidas silm või kehaline empaatia liikumist ennast haarab, on väga erinev.

Üks professionaalne tantsija võttis seda konkreetselt materjaliloome võimalusena ning talle tundus liikumismaterjali töötlemine selle meetodiga haarav ja uudne.

Ka nooremad tundusid põnevil olevat ja suuremas osas, kui esialgu arvasin. Kartsin, et see saab olema neile raske uurimuslik ülesanne. Üks põhikoolitüdruk tuli pärast sügisel minu juurde ja rääkis, et ta peab tegema koolis loovtöö ning tahab oma klassis viia selle raames läbi sama töötoa. Ta leidis sealt midagi, mida tahab nüüd mittetantsijate kehadel katsetada ja koolitööks vormistada. Ka see on tagasiside!

Mulle oli see üllatav, sest ma pole kunagi ise midagi sellises formaadis ja sellise lähenemisega teinud. See oli väga protsessikeskne uurimus koos erineva liikumiskogemusega inimestega ning me kõigi küsimus oli eelkõige, mis saab, kui midagi sellist proovida. Sai see, et meil oli väga põnev!

 

1 Marie Pullerits “Hiiumaa TantsuFestival kasvatab tantsust ja liikuva inimesena enesest lugu pidavat põlvkonda” – Tantsuinfo Kuukiri nr 59, 2016;
http://kuukiri.tantsuharidus.ee/artikkel/hiiumaa-tantsufestival-kasvatab-tantsust-ja-liikuva-inimesena-enesest-lugu-pidavat-polvkonda/.

2  Madli Teller omandas 2014.–2016. aastal magistrikraadi Erasmus Munduse programmis „Choreomundus: Dance Knowledge, Practice and Heritage“ neljas Euroopa ülikoolis Norras, Prantsusmaal, Ungaris ja Inglismaal.