Loomaliku liikumise otsingul PAFis (Performing Arts Forum´is)

Stella Kruusamägi
Vabakutseline koreograaf ja tantsija; loomaliku liikumise õppejõud

Minu teekonnast loomaliku liikumise juurde

Minu teekond loomaliku liikumise juurde algas Viljandis tantsukunsti I kursusel, kui kompositsioonitunnis loomade imiteerimisega tegelesime. Kuna tunnis jäi teemakäsitlus pigem pinnapealseks, otsustasin end iseseisvalt loomaliku liikumisega kurssi viia. Selleks käisin mitmetes töötubades, uurisin enda liikumist ning vaatasin erinevaid dokumentaale. Siinkohal soovitan vaadata näiteks BBC Earth dokumentaali “Red howler monkeys – Expedition Guyana” (2010) ning Ido Portal Movement Culture’i videot “Locomotion Research” (2010). Üha enam teemasse sisenedes hakkasid mind huvitama küsimused, kust on loomalik liikumine pärit, kuidas loomalikku liikumist kirjeldatakse ning miks loomalikkus kerkib üha enam esile erinevates tantsustiilides. Antud küsimustest formuleerus lõpuks seminaritöö “Loomalik liikumine inimese tantsu kontekstis”, mille eesmärgiks oli uurida, kuidas ja mille alusel käsitletakse mingeid liikumisi inimese tantsimises loomaliku liikumisena.

Loomaliku liikumise uurimist jätkasin ka oma õpetajakutse lõputöös, kus seadsin eesmärgiks struktureerida loomaliku liikumise õpetamist ning luua toimiv metoodika, mille käigus omandaksid õpilased loomaliku liikumise baasi ning jõuaksid kahe keha vahelise mänguni.

Loomaliku-liikumise-otsingul-PAFisIV

Loomaliku liikumise algupära ning tänapäevane olemus

Inimese ja looma samastamist võib kohata eelajaloost saati. See algeline side on olnud nii tugev, et loomade tantsud ja loomalik liikumine on jäänud püsima ka tänapäeval, mida peetakse tõestuseks tantsu tekkimisest. (Halprin 1995: 208) Loomalik liikumine tekkis läbi rituaalide, kus inimesed maskeerisid end loomadeks. Kandes maske ja loomi imiteerivaid riideid, kujunesid välja rituaalsete tantsude algsed eksisteerimisvormid. (Kruusamägi 2015: 6) Ka tänapäeval on kandunud loomade liikumine erinevatesse tantsutehnikatesse, näiteks balletti, moderntantsu, kaasaegsesse tantsu, capoeira´sse, rahva-, breik- ja tänavatantsu. Sellest tulenevalt kasutavad loomalikke elemente ka mitmed koreograafid ja lavastajad.

Arvan, et hetkel on tantsu- ja liikumismaailmas käsil taaskasutus. Ette võetakse algeline liikumine, mille põhjal otsitakse uusi meetodeid, et luua midagi uut ning enesele käe järgi olevat. Sama on ka loomaliku liikumisega, mis tuleneb paljuski rituaalsetest tantsudest. Rituaalsetes tantsudes tegeleti näiteks “jahiloitsu” ehk loomaliikide jõu ülevõtmisega. Täpsemalt öeldes väidab teatri- ja tantsuprofessor Gabriele Brandstetter, et “jahiloitsu” eesmärgiks oli saavutada jõud loomaliikide (kala, pühvel, karu, kilpkonn) üle, kelle vaimud oli välja kutsutud rituaalsete tantsude liikumises varjamise ja maskeerimise teel. Analoogselt tähendas tapetud loomade välja kutsumine tantsu kaudu lepituse otsimist ning sellisena funktsioneeris tants kui maagiline loits, mille eesmärk oli tõrjuda eemale tapetud olendi kättemaksu. Seda nimetati rahutegemise rituaaliks, mida sümboliseeris imiteerimine ja loomade sarnaseks muutumine. (Brandstetter 2010: 8)

Loomalik liikumine on küll suusõnaliselt tihti kasutatav termin, kuid ei oma siiani kindlat definitsiooni. Samas annab termini mõtte edasi ka sõnapaari omadust kirjeldav vorm, millele lisatakse tihti erinevaid loomalikkust kirjeldavaid omadusi: graatsia, elegantsus, jõud, pehmus ja jäikus. Sellist liikumiskvaliteeti eksisteerib neis, kes tegelevad loomaliku liikumisega inimese tantsu kontekstis. (Kruusamägi 2015: 26)

Loomalikus liikumises kasutatakse tavaliselt kindlat tüüpi loomi, keda on võimalik jäljendada, näiteks kass, ahv, konn, sisalik või luik. Pigem ei kasutata loomi, kelle liikumine on ebamäärane või raskesti jäljendatav, näiteks koaala, kes askeldab enamuse oma ajast puu otsas, mis muudab tema jäljendamise keeruliseks. Seevastu on näiteks luige jäljendamine tunduvalt kergem, võtkem kasvõi ballett “Luikede järv”.

Niisiis on loomalik liikumine jõudnud algelisest liikumisest ja rituaalsetest  tantsudest selliste tantsudeni, mis imiteerivad loomi. Uue suunana on loomaliku liikumise osaks saanud ka mäng koos paarilisega, mis Johan Huizinga tekstidele tuginedes pole antud liikumisele n-ö võõrkeha külge kleepimine, vaid loomulik areng. Loomad mängivad nagu inimesedki ning siin on oluline, et seda kommet pole neile õpetatud, vaid see on nende loomupärane osa. Ka loomade mängudes on oma koht tseremoniaalsusel, reeglitel, etendamisel ja lõbul. (Huizinga 2003: 9–10) Üheks võimalikuks mänguks loomalikus liikumises on Play Fight, millega tegelevad Bruno Caverna ja Matan Levkowich. Mängu leidmine ning mänguni jõudmine pakub huvi ka siinkirjutajale. Sellega tegelesin, nagu ka eelpool mainitud, oma tantsuõpetaja kutse lõputöös. Mänguni jõudmiseks on vajalik läbi improvisatsioonilise liikumise jõuda enda sisemise loomani, nii individuaalselt kui töös partneriga. Tuleb omandada individuaalsele kehale omase loomaliku liikumise baastehnikad ja jäljendusoskused, mis omakorda tuleb liikumissõnavara suurendamiseks siduda kaasaegse põrandatehnikaga, mille raames jõutaksegi mänguni.

Loomaliku-liikumise-otsingul-PAFisIII

Loomaliku liikumise residentuur PAFis

Oktoobri viimastel päevadel avanes mul võimalus sõita Prantsusmaale, et võtta osa PAFis toimuvast residentuurist, mille sidusin loomaliku liikumise uurimise ja kaardistamisega. Residentuuri eesmärk oli uurida, kuidas mõjutavad erinevad asukohad loomalikku liikumist – kas liikumist/liikujat mõjutab spetsiifilise koha energia, kultuuriline kontekst, koha eripära või hoopis midagi muud. Selleks viisin liikumissessioone läbi nii erinevates stuudiotes, õues kui ka kabelis.

PAFis veedetud nädala jooksul märkasin erinevate asukohtade mõju endale. Tundsin, kuidas ruumide eripära andis minu liikumisele uusi ja mitmekülgsemaid impulsse – näiteks pauside kasutus, tempomuutus, tasandid või hoopiski ruumi eripära mõjutustest tulenev reaktsioon, koha omapära kandmine oma liikumisse. Kas siis kanda raskus vastu seina ning saada sealt kiire ja spiraalne impulss liikumiseks või hoopiski roomata kabeli pinkide all nagu ekslev sisalik. Siinkohal toongi näite kabelist, kus üritasin tunnetada kvaliteedi ning energiatasemete erinevust. Kuivõrd alguses oli kabelis liikumine kummaline ning tundsin end tagasi hoidvat, siis aja jooksul kohanesin ma ruumi atmosfääriga. Järgmisel korral kabelisse naastes sisenesin sinna ideega uurida ruumi, kõrvaldades oma teadvusest kabeli tähenduse. See võimaldas mul ruumi näha ja tunnetada lihtsalt ruumina, lisamata sellele kultuurilist tähendust. Seeläbi avastasin oma liikumises uudishimu võõra vastu ning vabaduse. Julgesin liikuda kartmatult mööda kabelis olevaid esemeid.

Õuest ammutasin aga võimalikult palju helisid, lõhnu ja värve, mis juhtisid minu liikumist ning lisasid sellele erinevaid toone. Märkasin enda oleku ja liikumise puhul tähelepanelikkust, võimalust reageerida ning liikuda ringi nagu väike laps, kes avastab maailma. Samuti avanes mul erakordne võimalus jälgida kaht isast paabulindu majesteetlikult PAFi hoovil ringi liikumas. Hüpates aknalt aknale, uurides ümbruskonda või hoopiski oodates inimesi, kes pakuks neile seltskonda. Seega oli mul vaatluspraktika omast käest võtta.

Loomaliku liikumise residentuur PAFis oli viljakandev ning võimaldas mul saavutada oma eesmärgi: avastasin, et erinevatel kohtadel on tugev mõju loomalikule liikumisele. Olgu siis selleks energia, liikumiskvaliteedi muutus, ümbritsevast maailmast tulenevad impulsid või tahe avastada.

Kasutatud materjal

Brandstetter, G. 2010. Dancing The Animal to Open the Human – Dance Research Journal 42.1. Germany.
Halprin, A. 1995. Moving Toward Life: Five Decades of Transformational Dance. USA: Wesleyan University Press.
Huizinga, J. 2003. Mängiv inimene: Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse. Tallinn: Kirjastus Varrak.
Kruusamägi, S. 2015. Loomalik liikumine inimese tantsu kontekstis. Seminaritöö. Viljandi: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia.
Kruusamägi, S. 2017. Loomaliku liikumise struktureeritud õpetamine. Tantsuõpetaja kutse lõputöö. Viljandi: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia.
Portal, I. 2010. Locomotion Research; https://www.youtube.com/watch?v=G6BBk3Nvj9k&t=4s (07.11.2017)
Red howler monkeys – Expedition Guyana. BBC 2010; https://www.youtube.com/watch?v=YO2KHggo4oc&list=PL6AE4226E1A528B69 (07.11.2017)