Ood spontaansele kehale

Raho Aadla
Liikuv liigutaja

Ma olen oma täies terviklikkuses tantsust tulvil. Iga mu viimnegi keharakk januneb liikumise järele ja ma ei taha, õigemini ei suuda, vastu panna sellele naudingule elust tantsides läbi lennelda. Tänu oma materiaalsele kehale ei ole mul mingit võimalust oma olemasolus kahelda ja antud reaalsust, milles ma elan, saan kogeda vaid tänu oma funktsioneerivale füüsisele, mis on katkematus liikumises nii kehasisestes protsessides kui enese piiridest väljapoole jäävas aegruumis. Kui ei toimu liikumist, ei saa olla ka elu. Mida eriilmelisemat liikumist ma oma kehas täheldada ja kehaga kogeda suudan, seda avaramaks areneb minu füüsiline reaalsustaju. See joovastus haarab mind kõikjal ja ma jagan seda julgelt teistega, sest tantsukunstnikuna on mul teadmisi ja oskusi, et suunata inimeste fookust kehalisusele kui kõige fundamentaalsemale põhialusele elus olemisest. See on minu võim ja ühtlasi ka kohustus ühiskonna ees, sest riik on minu personaalsete kogemiste eest kõrget hinda maksnud ja oleksin kodanikuna väärtusetu, kui neid vaid isiklikel otstarvetel kasutaksin.

Ma olen sündinud siia imelisse maailma selleks, et suhelda. Kogu võime elus olemist tunda ja mõtestada baseerub lakkamatul kommunikatsioonil välisilmaga, mis loob minus igal hetkel uue täiustunud indiviidi. Kõige must-valgemas plaanis on suhtluses võimalik valida kahe suhestumisviisi vahel: jaatus või eitus. Ei ole vahet, kas lävimine toimub sõnadest loodavas keeleruumis, milles tegeletakse alati mingil määral, sõltuvalt konkreetsete inimeste isikupärasustest, enese olemise määratlemisega, või siis läbi kinesteetilise empaatia kogetavas füüsilises keeles, mis oma olemuselt lubab lugematult rohkem tõlgendamisvõimalusi kui sõnad, mis automaatselt konkretiseerivad kindla konteksti, luues suhtluspartnerite vahelisi ühiseid fikseeritud tähendusi. Mõlemal juhul on mul võimalus kasutada nii jaatust kui ka eitust, mis kõnekeeles ilmnedes võib elimineerida mõistuse poolt loodud konstruktsioone ning füüsilises keeles avalduda agressiivsetes või tõrjuvates liigutuslikes valikutes, mis lammutavad loodava lumma ning ahendavad nii minu kui mu suhtluspartneri psühhofüüsilise terviku piire.  Kui vähegi võimalik, püüan ükskõik millises kommunikatsiooniaktis kasutada jaatamistehnikat, mis lubab minu ja vestluspartnerite vahel läbi sõnade järjestikuse ladumise ehitada pompöösseid mõttelosse ja füüsilises suhtluses annab kehale impulsi modifitseeruda veelgi avaramatesse vormidesse. Läbi tantsimise on võimalik oma vormikollektsiooni pidevalt värskena hoida ja täiustada ning seeläbi muutuda liikujana rikkalikumaks ning nauditavamalt kogetavaks. Seetõttu väärtustan igat uut koreograafilist kogemust ja füüsilist väljakutset, mis mu teele satub, kuna tean, et neid oma süsteemi integreerides muutun veelgi täielikumaks. Saan ainult rõõmustada, et mu päevad on pilgeni taolisi mustrite mõjutajaid täis, alustades tantsijana kellegi teise fikseeritud kehaloogikaga kohanemisest, lõpetades tänaval kummastavalt kõndiva kauni daami või šarmantse härrasmehe kõnnaku jäljendamisega.

Olen tähele pannud, et täiskasvanuikka jõudes hakkavad inimesed üha rohkem tegelema sõnakeskse suhtlusega ja tantsimine ning  füüsisest lähtuv suhtlusviis muutub millegipärast tabuks. Häbenetakse end kehal kanda lasta ja liikuda seni, kuni kaovad piirid iseenda füüsise, teiste kehade ja keskkonna vahel. Alles pärast seda kadu avaneb portaal piiritusse ruumi, kus inimesel on võimalik saada osaks kõiksusega. See on sensatsioon elus olemisest lihas ja luus, mida on igaühel võimalik läbi tantsimise eneses pidevalt aktiveerida. Paraku avaldub see sensatsioon elatud aastate õlule kogunemisega üldjuhul üha harvemini, kuna ühiskond suunab meid salakavalalt staatilisele keskteljele, mis nõuab fikseeritud väärtustega iseenda isiksuse sõnastamist. Selles protsessis kaotame tihtilugu oma kehalise spontaansuse ja meie liikumine muutub üdini funktsionaalseks. Hakkame oma keha kasutama kui masinat, mis mõistuse loodud nõudmisi täide viib. Sellises vertikaalses suunas liikudes realiseerib inimene oma füüsist aga ütlemata ühekülgselt, mille tulemusena võib aheneda võime näha, et igas hetkes on lugematul hulgal valikuvõimalusi nii füüsilises, mentaalses kui spirituaalses plaanis. Olen arvamusel, et mida rohkem on inimene võimeline oma liikumise piire avardama, seda vastuvõtlikum ja kohanemisvõimelisem ta ümbritseva maailma suhtes olla suudab. Seetõttu on tantsukunstnikuna minu esmane ülesanne nii õpetaja kui loojana, kuid ennekõike inimesena, innustada teisi oma keha maksimaalse avaldumispotentsiaali poole püüdlema ja õppima nautima seda püüdu iseennast, mis nõuab palju panustamist ja valmisolekut enda praegusest minast kõrgemale tõusta. Saada üle valehäbist keha tavapäratu liigutamise suhtes, kuna ainult mugavustsoonist üle astudes saab võita keskpärasust ja kobestada pinnast millegi erakordse tärkamiseks. Pärast esimest iseenda argust võitvat ebalevat sammu tundmatusse tuleb peatselt silmitsi seista väliskeskkonnast vastu peegelduva hinnanguga iseenda tegevusele. Normivälise liikumise nägemine ärritab vaataja meeli ja ergastab taju ning loob temas platvormi reaktsiooni tekkimiseks. Võime mõjurile üleüldse reageerida on õppimise ja seeläbi ka enese ja maailmaga sõpruse sobitamise seisukohalt esmane kriteerium. Paraku kipub esmane reageering maailmapilti murendava võõraga kokku puutudes tihti olema spontaanselt skeptiline. See kõhklus avaldub üldiselt kas kontrollimatu naeru, une või vahkvihana. Ma ei ärritu, kui keegi teatrisaalis etendust vaadates magama jääb – ju on lavalt kangastuv inimese jaoks lihtsalt liiga tundmatu ja uus (alati on võimalus, et ka lihtsalt igav), mistõttu vajab ta aega korra enda siseilma sukeldumiseks. Tekkinud reaktsioon tuleb alati oma kehast läbi lasta ja iseenda ning teiste suhtes vägivallatult kanaliseerida, kuna realiseerimatuse korral kogunevad pinged inimese sisse, hakates pärssima kogu terviku toimimist. Harjumatu stiimuli kestval kogemisel omandab see aja möödudes normi väärtuse ja muutub maailmapildi tavapäraseks osaks. Delikaatselt nii iseenda kui sootsiumi närviga mängeldes püüan pidevalt avatuse piire laiendada. Igapäevaselt avaldub see väga pisikestes muutustes harjumuslikes argikäitumistes: seisan tihti valgusfoori taga rohelist tuld oodates ühe jala peal, kepslen sebrast üle krapsakate hüpetega, liiklustormis üllatan end ootamatu vahetussammuga, ronin parkides puude otsas, käin Linnahalli katusel, käed taeva poole sirutatult, päikesepaistet püüdmas, rõõmustan iseenda päeva pargis tantsimisega ja kõike muud, mida mu spontaansus esile kutsub. Elu on kui värviraamat, mida püüan võimalikult detailirohkelt kirevaks võõbata.

Mind kannustab tung stagnatsioonist hoidudes, kuid samas traditsioone tänulikkusega austades, säilitada ühiskondliku süsteemi aktiivset olekut, mis pakub mulle sobilikku keskkonda elamiseks ja loomiseks – nii inimesena igapäevastes argisituatsioonides kui ka tantsutundides teiste ees teadmiste transformatsiooni ja juurde tekkimise teenistuses. Tantsijana end teiste tõdedel kanda lastes ja õpetajana enda tõde jagades õpilaste individuaalsete radade rikastumisele kaasa aidates kogun enesesse loomingulist ressurssi, mida iseenda teostes publikule edasi kingin. Sel viisil hoian energia pidevas ringluses enda ja välisilma vahel. Mida rohkem teadlikult fokuseeritud energiat ma millessegi suunan, seda rohkem saan sealt pärast ka tagasi. Seetõttu pole mul aastaid mõtteisse kerkinud aktiivsust nullivat põikluslauset „Ma ei viitsi“. Muidugi ma viitsin, sest ma tunnen tugevat tungi pidevalt uusi kogemusi saada! Kui kipun väsima, siis magan mõned tunnid, et ärgates taas edasi tantsida! Liikuda üha kiiremini, kõrgemale ja kaugemale! Sütitada õpilasi iseendasse süüvides olema enese suhtes kehasõbralikud ja armastavad! Pakkuda publikule iseendast parimat, milleks suuteline olen! Äratada esiti iseend ja siis teisi enda ümber olema natukene lõbusamad! Joosta proovist proovi ja esinemiselt esinemisele! Nautida! Pidudel joobumiseni tantsides ruumi kihama kergitada! Raiuda grand battement´iga läbi pinevusest pungil õhu! Füüsilises kontaktis suunata enesest teise ihusse ainult parimaid vibratsioone! Resoneerida ruumid rõõmsaks! Kogeda teiste loomingut! Väärtustada koostööd! Hüpata ühe jala peal kümme korda! Viia oma tädi Toomemäele jalutama! Pakkuda võimalusel abikätt või -jalga, -pead, -silma, -kõrva! Imestada ilmailu üle ja hõisata hõllanduslikult hõbetavasse taevasse! Ületada tantsides keelebarjäärid! Kummardada ja kärmelt kiita! Püüelda taevastesse kõrgustesse! Uskuda paremasse tulevikku! Punuda põnevaid puntraid, et neid hakkajalt harutada! Austada tööd ja teiste aega! Seigelda suurte sammudega! Hüpelda vihmasajus üle porilompide! Lasta liugu jäätunud käigurajal! Ronida mäkke selle kõige järsemast nõlvast! Uurida uusi võimalusi! Leida tallamatuid radu! Vaadata asfaltteel lamades tähesadu! Ronida kõrge kivi otsa ja saada kivikuningaks! Kummardada kibuvitsapõõsale! Käituda viisakalt ja kükitada! Laulda lustides luhal! Raputada raskused rappa! Asetada käed risti rinnale! Arutada, kuidas saaks paremini! Pakkuda omapoolseid lahendusi! Keerutada kõnniteel! Ringitada õlgu bussipeatuses! Kontaktida kastanipuu kaitsvais kütkeis! Naeratada maailmale! Pilgutada saladuslikult silma! Väriseda väsimus välja ja ületada ülbus! Astuda samm ette ja taha! Hoida käsi pea kohal! Nautida aeglasi muutusi oma kehas! Ärgata uneilmast! Tormata kui tuul ja lennelda kui lind! Särada õnnest! Oodata kikivarvul! Võita vabadus! Tantsida, sest see on inimkonna kõige universaalsem keel!