Põgus vestlus Inna Sulega

Evelin Lagle
Tantsukriitik ja -uurija

Oma neljakümneaastase tantsualase tegevuse jooksul on Inna osalenud Eesti tantsumaastikul väga mitmeti – tantsija, tantsuõpetaja, kehatöö- ja kinesioloogiauurijana. Ta on panustanud laste, noorte ja täiskasvanute harimisse nii huvihariduses kui ülikoolides, õpetades praegugi Tallinna Ülikoolis tantsukinesioloogiat. 2014. aasta septembris rajati Inna Sulg Esinemiskunsti Kool, mille tegevusväli on avar. Tantsutundide plaanis on oma rida nii lastele, täiskasvanutele kui eakatele. Pikaaegne kogemus kehatöö ja kinesioloogia vallas on andnud Innale võimaluse iga sihtgrupi iseärasustega arvestada ning igale tunnis osalejale – olgu see siis laps, tudeng, täiskasvanu või eakas – temast lähtuvalt läheneda. Tiheda õpetamise kõrval on Innal ometi aega, et järjepidevalt kehatöö ja kinesioloogia materjalides puurida, lugeda, tekste tõlkida, oma teadmisi täiendada ning tõlkematerjali teistelegi lugemiseks pakkuda.

Et Inna oli lahkesti nõus paar sõna juttu puhuma, on mul rõõm temalt mõned küsimused küsida ning oma Kultuuriakadeemia-aegset kogemust Inna käe all õppimisest värskendada.

Et kõigil lugejatel ei ole olnud õnne sinu õpilane olla ja sind tundma saada, siis palun räägi põgusalt teekonnast, kuidas sa Moe- ja Tantsukool Marionist 90ndate alguses jõudsid Inna Sulg Esinemiskunsti Kooli rajamiseni.

90ndate algus oli üldse üks huvitav aeg. Tuli vabadus ja sealt ka vabadus päris oma tantsustuudio ja -kool teha. Õpetajatööd alustasin ma tegelikult varem, 1975 Pärnus KETA klubis.  Veidi hiljem tekkisid oma rühmad ja kujunes hakkamist täis vanemate tüdrukute rühm, kellega koos sündis Marioni kooli idee. Moe- ja tantsukool oli tol ajal kuum sõna ja mõtlesime, et teeme ka. Nii sai alguse minu isetegemine.

Huvitav, et mõned asjad ei ole tantsumaastikul tolle ajaga võrreldes muutunud. Näiteks ruumiprobleem, mis ei ole tantsijaid tänaseni maha jätnud.  Ka Marionile otsisime kaua aega pesa. Alustasime Kultuurikeskuses MAI ja lõpuks maandusime hotell Strandi tohutu suurde võimlasse. Nii suures ruumis ei ole ma rohkem tööd teha saanudki.

Omamoodi oled Sa Inna Sulg Esinemiskunsti Kooli näol ringiga tagasi jõudnud…

Ring on tehtud peale jah. Mul oli kunagi unistus teha oma tantsukool. Minu balletiõpetaja Aita Indrikson näitas meile, vanema balletirühma neiudele, kord Alvin Ailey´ [1] tantsutrupi pilte, mis oli tõeline elamus. Aital oli juba tol ajal, vaatamata nõukogude režiimile, infot ka väljastpoolt. Mingil kummalisel moel tekitas see väike seik minus helesinise Oma Tantsukooli unistuse.

90ndatel tekkis minu Pärnus isetegemises pea paarkümmend aastat pausi. Sain võimaluse õpetada Viljandi Kultuuriakadeemias, tol ajal Viljandi Kultuurikolledžis ja andsin oma rühmad Marioni tantsukoolis üle Erki Meltsile.

Pea kogu tantsuõpetajana töötatud aja jooksul olen ikkagi teinud kahte-kolme tööd korraga, et majanduslikult toime tulla.  Nii oli mul ka suurema osa kõrgkoolis õpetamise perioodist kõrval äriline tegevus, tantsuõpetajana töötamine ning Päikeseraadio töö Pärnus. Kui vaatan noori tantsuõpetajaid, siis on seis sama. Ühe töökohaga ei saa tantsuõpetaja hakkama. Ka see ei ole kahjuks ajast aega muutunud.

Selleks ajaks, kui Eve Noormets kutsus mu Kultuuriakadeemiasse, olin ma juba 15 aastat seda omamoodi konveieriratast kerinud – tantsud, tantsud, tantsud; luua, luua, luua. Vahel tuli töötada ööpäev läbi, sest ka kostüümid pidi keegi valmis õmblema. Tekkis vajadus korraks maha astuda. Tegelikult astusin ma nii sügavuti maha, et päris keeruline oli Pärnus uuesti alustada.

Ent midagi lillelist ja romantilist Inna Sulg Esinemiskunsti Kooli rajamises ei ole. Ma arvasin, et otsin Pärnusse täiskohaga töö ehk siis nn “päris” töö ja selle kõrval töötan täiskasvanute stuudioga ning jätkan kõrgkoolis õpetamist. Teatavasti  öeldakse ju, et tantsimine on tühikargamine (kas siis irooniaga või naljaga). Ma tegin sotisaalset eksperimenti, kandideerides mitmesse erinevasse kohta, kuid tööd ma ei saanud.  Ühest kohast tuli vastus, et minu CVga olevat see ressursi raiskamine. Olin nagu lõhkise küna ees, et kõrgkooli õppejõuna täistöökohta ei ole, selle kõrvale mingit poolikut kohta leida oli raske, lootus kodulinnas tööd leida vanuses 50+ ja minu erialaga oli ka võimatu. Füüsilise probleemi tõttu ma 100% tantsuõpetaja olla enam ei saanud. Nii lükkas elu mind tagasi vana rea peale. Sain aru, et kui tahan töökohta, pean selle ise looma, tehes seda, mida oskan. Vahel tõukab elu astuma samme, mis on endalegi ootamatud.

Ja mitte nii ootamatult oskad Sa väga palju. Tänaseks on kooli ampluaa avar. Näiteks on tunniplaanis süvalihaste treening, võimlemine 60+ inimestele, trennid rasedatele ja ballett lastele ning täiskasvanutele.

Need on tunnid, mida ma kõigi teiste tundide ja õpetajate kõrval õpetan ise. Lisaks neile ärgitas Olavi Kõrre mind Balkanimaade tantse tantsima, korraldame ühiselt õpituba ja eesmärgiks on ikka esinema ka hakata. Vajadusel asendan ka teisi õpetajaid ehk olen nn varumängija.

Miks ballett? Sest see on asendamatu tööriist õige rühi õpetamisel, mida sageli ei ole võimalik saavutada ei loov- ega kaasaegse tantsu tunnis. Korrektse rühi arnegu toetamine on laste ja noorte puhul aga vaieldamatult vajalik ning tegelikult vajab see enam tööd kui tantsutundides osalemine. Ballett on just see tantsustiil, mis aitab sellele kaasa.

Täiskasvanute maailm on aga ilmselt see, millele ma tahan edaspidi kõige enam keskenduda. Täiskasvanutega töösse investeerin ma kogu oma kogemuse, kõik need 40 aastat.  Iseäranis olulised on viimase paarikümne aasta kogemused kehatöö ja kinesioloogia vallas, mis said alguse sellest, et Eve Noormets kutsus mu Kultuuriakadeemiasse tööle ja tudengid hakkasid küsima küsimusi, millele pidin otsima vastuseid.

Tänaseks on süvalihaste[2] teema see, mis läbib kõiki gruppe, kellega ma töötan – nii täiskasvanuid, 60+ vanuses inimesi kui lapsi.

Täiskasvanute tundi võivad tulla nii terved inimesed kui need, kes vajavad abi. Istuv töö, tegelikult kõik tööasenditega seotud sundasendid tekitavad paratamatult kehas pingeid ja probleemseid kohti, mille lõõgastamisega tuleb tegeleda. Mul ei ole korraga suured grupid, et jääks võimalus inimesele individuaalselt läheneda.

Esimese katsetuse vanemaealiste inimestega tegin ma paar aastat tagasi Raeküla Vanakooli Keskuses. Vanemaealistel on omad probleemid ja neid peab teadma. Nende tunnis tegeleme liigeste liikuvuse toetamisega, lihasjõu, tasakaalu ja painduvusega. Mulle on parim kiitus see, kui naised tunnist minnes tunnevad oma keha rohkem. Mul on üks 71aastane proua, kellel on tugev kahepoolne skolioos. Me oleme töötanud viis kuud. Enne minu juurde tulekut käis ta kepiga, võttis iga päev valuvaigisteid, ei saanud kontsaga kingi kanda. Tema lülisamba liikuvus on tunduvalt paranenud. Nüüd kannatab ta jälle pikemaid maid kõndida, ei vaja keppi ja võib lubada endale kontsakingi. See teeb rõõmu ja annab tunnistust, et metoodika, millega ma töötan, on õige. Ehkki tulemused nõuavad kannatlikkust ja kaasa mõtlemist.

Rasedatega töötamiseks läbisin ma Yale’i Ülikooli Dancing Thru Pregnancy programmi distantsõppes. Õppisin just rasedust ja raseda tervist puudutavat ning sooritasin vastava eksami. Liikumisega seonduvas on mul nii suur kogemus, et selle osa sain läbida distantsilt. Ka rasedatele mõeldud tundides töötan ma süvalihastega ja lähtun individuaalsusest. See on väga põnev töö, sest on väga erinev, kas on esimene või kolmas trimester. Ma ei kujuta ette, et nad tuleksid suurde gruppi. Kõigil neil on oma lood, oma seisund. Me tantsime ka. Loomulikult me ei hüppa, aga õpime ära tantsulised kombinatsioonid.

Su jutust kõlavad läbi sügavad teadmised kehast ja liikumisest. Põgusalt Sa juba mainisid, et ühel hetkel pidid hakkama otsima vastuseid tudengite küsimustele. Oma üllatuseks avastasin ma Su CVst, et kehatöötunde võtsid Sa juba 90ndate alguses TIKE Suvekoolis.

Kehatööni jõudsin ma väga orgaaniliselt. Minu õpetaja Aita Indrikson tantsis lisaks balletiringile ka varietees. Ilmselt läbi varietee jõudis temani materjal, mis Soome kaudu kuidagi Eestisse imbus. Aitat köitis balletist erinev liikumine, mis tol ajal ei olnud lubatud, mida viljeleti küll, aga enne nõukogude aega. Näiteks tegi ta meile tantsu Claude Debussy´ muusikale “Sireenid”, mis praegu vaadates läheks vast kaasaegse tantsu alla. Kui ma Tallinna Ülikooli (tol ajal Tallinna Pedagoogiline Instituut – toim.) astusin, tegi Aita mulle täiesti teistmoodi tantsu ühe Prantsuse helilooja muusikale, mis oli kaugel balletist või rahvatantsust, millega paljud mu kaaslased ülikooli astusid.

Teine oluline asi, mis mind kehatöö juurde viis, oli mu enda keha. Mu kehaline võimekus ei ole kunagi olnud ideaalne ja see pani otsima. Kehatöö sobis mulle väga hästi.

Sul on avar kogemus tantsu ja liikumisega nii tantsija, õpetaja kui teoreetikuna. Mis on tantsus ja liikumises Sinu jaoks oluline?

Tants on mulle midagi, milleta ma olla ei oska. Tantsu peaks iga inimene kogema. See aitab elada välja emotsioone. Tantsu vaimsest ja emotsionaalsest küljest räägitakse palju, ent tantsul on ka füüsiline aspekt. Tantsutegevus arendab lihasjõudu, painduvust, parandab koordinatsiooni, treenib mälu. Esmalt tuleb aga teha selgeks, milline tantsustiil mida arendab. Mitte kõik tantsustiilid ei toimi füüsisele ühtmoodi.

Keskendume tantsu füüsilisele küljele veel, kuna see on meie kultuuripildis väga kriitiline moment.  Küsimus, mis on tants, saadab seda kunstivormi ajast aega ja täna oleme jõudnud punkti, kus liikumist näeme tantsukunstis üha vähem.

Koreograafia on kirjutamine kehaga. Järelikult tuleks kõigele muule, mis seostub tantsuga, ent kus rõhk on teistel väljendusvahenditel, anda teine nimi.

Nii palju, kui ma olen lastele ja noortele andnud tunde, ei ole ma veel näinud ühtegi last ega noort, kes tahaks olla näiteks ainult põrandal pikali ja mõelda või vaikselt rullida jne. Nad tahavad liikuda, tantsida, tantsida, tantsida…

Tantsumaailm, mida viiakse edasi, on täiskasvanute poolt välja mõeldud, täiskasvanute kehad on nende liikumiskeelte autorid. Lastele peaks jätma aga vaba arenguruumi. Äkki ei peaks eelkoolivanuses lapsed üldse õppima(või kui, siis väga vähesel määral) kohustuslikke täiskasvanute samme?

Mida rikkalikum on lapsepõlves kehaline kogemus, seda kergemini omandatakse edaspidi erinevaid liikumisvorme. Las lapsed ronivad puu otsa, las nad jooksevad ja möllavad, teevad trikke. Lasteaias peaks toetama liikumisjulgust, õpetama korralikult hüppama, tegema kukerpalle ja hundiratast.

Meie ühiskond soosib igakülgselt vähem ja vähem liikumist. Enam ei pea sammugi astuma, et sõbrale külla minna, sest sõber ootab Facebookis, ei pea mängima õues, sest arvutimängud on ju vaid näpuliigutuse kaugusel.

Oluline on kasvatada lastes liikuvust ja õiget liigutuste teostamist juba varakult. Kui räägime liikumisest, räägime liikumismustritest. Iga liigutus on kinnistunud läbi valemi sellest hetkest, kui laps õpib esimest korda antud liigutust tegema. Närvirakkude vahel tekivad seosed ja nii saab liigutus valemi. Need valemid on liikumiskeskuses. Tänapäeval on kõige lihtsam mõista seda arvutimaailma näitel. Arvutiprogrammid põhinevad valemitel ja et midagi muuta, tuleb muuta valemit. Liigutusmaailmas on sama, kuid inimese kehas on muutmine väga keeruline.

Laste rüht on tänapäeval väga halb ja see on suur probleem. Lülisambaprobleemid on süvenev trend ja see on häirekell nii tantsuõpetajatele  kui kehalise kasvatuse õpetajatele. See, milline on lülisammas, määrab tervise.

Tants on suurepärane vahend loovuse ja mõttevabaduse arendamiseks, aga ka hea vahend lülisamba joonduvuse ja õige rühi kasvatamiseks.

Tantsu ja liikumise õpetamisel tuleb arvestada iga lapse hetkevõimekusega. Ei tohi tekitada tunnet, et laps ei oska ühte või teist liikumiselementi. See ei ole alati oskuse, vaid hoopis kehalise võimekuse küsimus. Kui näiteks tahame, et laps hakkaks silda tegema, siis peame teadma, kuidas lapse keha selleni viia. See on minu arvates väärtus, mis tuleb tantsu õpetamisel võtta fookusesse, kuid mis täna paraku fookuses ei ole.

Õpetajate ja juhendajatena on kõige olulisem pidada meeles vastutust laste ja noorte kehade tervise eest. See, mis me teeme lastega kasvueas, tuleb välja, kui noor inimene on kahe-kolmekümnene. See, kuidas ta liikumisi sooritab, määrab, kas ta meniskid on 25aastaselt terved, kas ta saab veel tantsida, kas ta liigesed valutavad või mitte.  Me peame õppima lapsi vaatama, murekohti märkama ja laste kehade eest õigesti hoolitsema.

 

[1] Alvin Ailey oli USAs tegutsev afroameerika koreograaf, kes alates 20. sajandi keskelt edendas moderntantsu ja andis tõuke afroameerika mõjude ilmnemisele USA 20. sajandi lavatantsus. 1958. aastal rajas ta New Yorgis oma tantsutrupi Alvin Ailey American Dance Theater (toim).

[2] Süvalihased on pikad liigestele kõige lähemal olevad lihased – need, mis hoiavad õiges asendis selgroolülisid, vaagnat ja õlaliigeseid ning mängivad suurt rolli õiges kehahoiakus.