Professionaalsuse mitu palet

Anu Ruusmaa
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia balleti õppejõud

Elame kiiresti muutuvas infotulvas, kus mõistete üliküllus ja suur segadus on igapäevane nähtus igas vallas, seda nii Eestis kui piiri taga. Ka tantsumaastik kubiseb erinevatest terminitest ning nendest arusaamistest. Etenduskunstides on kasutuses mitmeid sisuliselt servapidi kattuvaid mõisteid – nüüdistants, vabatants, kaasaegne tants, vahel siiani ka moderntants. Suures piiride laiendamise/avardamise tuhinas ja uue avastamise õhinas, oleme kontakti kaotamas/kaotanud nii omaenda ajaloo kui aja looga. Kontakti kaotamine minevikuga mõjutab ja kitsendab meie olevikus olemist.

Nõukogude ajal oli asi lihtne – kõik oli ideoloogiliselt piiritletud. Teatrites tehti professionaalset kunsti ja väljaspool teatrit toimus isetegevus. Elukutse ja hobi olid üsna selgelt eristatud. Sisu määrajaks oli institutsioon ja teatrimaja kui aktsepteeritud keskkond. Professionaalset koolitust andis vaid üks kutseasutus – Tallinna Balletikool. Osale tantsumaailmas tegutsejatele ja ka publiku silmis on see mudel siiani säilinud. Paljude jaoks on tantsumaastik aga ammuilma laienenud ning ka vabakutselised artistid professionaalidena aktsepteeritavad. Elatise teenimise seisukohalt peavad vabakutselised ellujäämise nimel aga lisa teenima, olgu siis erialalisel tööl või hoopiski tantsuga mitte seonduvatel erialadel.

Kaunid kunstid – mittetulunduslik. Kommertskunst – tulunduslik. Harrastuskunst -„taastustegevus“

Kultuuriministeeriumi suund on toetada ennekõike loomemajandust.(Loomemajandus on majanduse valdkond, mis põhineb individuaalsel ja kollektiivsel loovusel, oskustel ja andel ning mis on võimeline looma heaolu ja töökohti läbi intellektuaalse omandi loomise ja kasutamise. Wikipeedia). Loomemajanduses kui kunstitööstuses on eristatavad kaunite kunstide (kunst kunsti pärast. Wikipeedia), kommertskunsti (kunst kasumi pärast. Wikipeedia) ja harrastuskunstide funktsioon (kunst eneseteostuse pärast. Wikipeedia). Kaunite kunstide puhul on määravaks üldtunnustatud kutsekvaliteedi standard, mille määratlemise ümber käib pidev erialane diskussioon.

Üldjuhul eeldatakse, et kaunite kunstidega tegelemine on mittetulunduslik tegevus. Kommertskunstiga tegelemine on juba vastavalt oma definitsioonile tulunduslik. Kommertskunstis seatakse tihti majanduslik kasum kunstilisest kvaliteedist olulisemaks, kuigi need kaks parameetrit siiski teineteist otseselt ei välista. Samuti kasutavad kaunid kunstid oma toodete  müügiks tihti kommertskunsti kanaleid kuni sinna maani välja, kus tekivad hübriidid – kus tegu on põhimõtteliselt küll kaunite kunstide valdkonda kuuluva tööga, mis aga on teinud olulisi kunstilisi ohverdusi „publikule meeldimise“ eesmärgil. Riigiteatrite rahastusmudel – palgad riigilt, uus etendus piletitulust – sunnib teatreid manipuleerima ja sisuliselt kommertsialiseeruma.

Harrastuskunsti võib nimetada “taastustegevuseks”, mille eesmärgiks on taastada töötaja võimeid, täita oma põhiülesandeid või ka “puhketegevus”, mis rikastab inimese loomepotentsiaali avamise kaudu inimese igapäevast elu. Harrastuskunstiga tegeletakse tavaliselt vabatahtliku töö korras. Loomemajandust on kritiseeritud kui kultuuri risustajat. Seda on peetud kultuuri kommertsialiseerumise põhjustajaks. On leitud, et loomemajanduses saab kultuuri kvaliteedist tähtsamaks see, kui palju miski raha sisse toob. Loomemajanduse üks probleeme on veel tõsiasi, et loovus millel loomemajandus põhineb ei ole seni üheselt defineeritud (Wikipeedia).

Nii kaunite kunstide kui kommertskunstidega tegelevaid inimesi võib nimetada oma ala professionaalideks.

Esteetika professionaalsuse teenistuses

Ilutants

Esteetika ei ole midagi, mis on igaveseks antud, tardunud ja muutumatu väärtus. Koos ühiskonna arenguga muutub arusaamine ilust, mis laiendab ja muudab arusaamist esteetikast. Ometigi võime täheldada, et mingid esteetilised arusaamad on läbi aegade püsima jäänud. Näiteks balletiesteetika, mis põhineb antiiksel arusaamisel ilust. Kaunid proportsioonid, ideaalne geomeetriline liinitunnetus kehas ja liikumises. Üksikasjalikult läbitöötatud kehatunnetus, detailideni lahti võetud ja tervikuks kokku pandud inimkeha. Antiigi käsitlus kehast ja ilust on erinevas ajas siiski pidevas muutumises. See on alati seotud riietumiskultuuriga, laval kostüümiga, etenduse sisuga ja eesmärgiga.

Selline konserveeritud arusaam on üldjoontes ka praegusel ajal domineeriv just akadeemilistes teatrites, kus viljeletakse võrdväärselt nii ajaloost pärinevaid balletiteoseid kui kaasaegsemat koreograafilist kehakeelt. Kunstiline või kunstlik lähenemine? Ilmselt mõlemat, kui arvestada teadmist, et ballett ei ole orgaanilise päritoluga tantsukeele süsteem.

Esteetilised väärtused on siiski muutunud, sest inimest on alati huvitanud inimvõimete piiril käimine. Laval näeme praegusel ajal jalaviskeid ja-tõsteid, mis räägivad sellest, et spagaat on juba ammu igavaks muutunud. Kas see on ka esteetiline, jääb vaataja otsustada. Romantismi aegsed madalad õhulised, justkui õhku rippuma jäävad haldjalikud poosid, mis illusiooni tekitades ületavad gravitatsioonijõu või siis Petipa aegne harmooniliste kehajoonte täiuslik kooskõla on jäänud  minevikku, sest üle spagaadi sirutatud jalgu kohtame praegu ka sajandivanuste etenduste esitusel. Varvastants on muutunud efektseks tehniliseks vahendiks ja jumalate poole püüdlus ning lendamise illusioon on sinna kodeeritud vaid kaudselt. Varvastants kaasaegse balleti kontekstis kannab tihtipeale erootilist alatooni ja rõhutab kaasaegset naise iluideaali.

Balletiesteetikas esitatud kaasaegne koreograafia otsib uusi liikumisi ja liigutusi, jäädes mõttetasandil aga truuks kunsttantsu arusaamistele. Jutustades lugu või luues Balanshin`likku abstraktset tantsu jäädakse truuks balletiesteetikale. Seda nõuab akadeemilise teatri staatus. Ja sellist esteetikale suunatud lähtepunkti peetakse siiani professionaalsuse tipuks, mille mõõdupuuks on keeruline tehnika, liigutuste poolest külluslik koreograafia ja tantsijale äärmuslikke nõudeid esitavad füüsilised kriteeriumid.

Koletants.

20. sajandi kunst omab palju tähendusi ning olles pidevas muutumises nii ajas kui ruumis omandab ta ikka uusi ja uusi tähendusi. Seda nii vaataja kui esitaja seisukohalt. Kaasaegne tants põhineb sümboolikal, mis on mitmeti mõistetav – vaadeldav etendus sünnib iga vaataja peas isemoodi. Tõlgendamisel mängib olulist rolli iga inimese elu- ja kultuurikogemus, haridus, sugu ja muud individuaalsed aspektid. Praegusel aja ei ole üht domineerivat ideoloogilist lähtepunkti, sest eksisteerib paljusus.

21. sajandi kaasaaegne tants otsib orgaanilist lähenemist kehale. Esimene impulss tuleb Isadora Duncani käsitluses siiski antiiksest keskkonnast, kuid seda ilu seisukohast vaadeldes provokatiivselt, eirates kõiki tol ajal kehtivaid reegleid. Praeguse kaasaegse tantsu eelkäija moderntants on sündinud mitmete suurte sõdade aegu. Ta kannab endas inimese mõttemaailma arengut, mis kaasneb ühiskonna muutumisega ja samal ajal teatud määral ka vastuseisu kunstlikule balleti süsteemile. Kaasaegne tants tunnistab ilusaks inimese nii, nagu ta on või toob teadlikult välja üldistele ilukriteeriumitele mittevastavuse, taotlemaks vahetut ja kui vaja siis ka tahumatut isikupära.

Harmoonilisi kehajooni asendavad murtud, nurgelised ja asümmeetriat taotlevad kehajooned. Tantsuliigutus ja mõte sünnib seestpoolt väljapoole, ehk liigutused pole tuletatud vaid nad on avastatud. Toimub pööre arhailiste ja eksootiliste mudelite poole. Otsitakse kokkupuute punkte erinevatest kultuuridest. 20. sajandil muutuvad oluliseks provotseeriv ja tarbijalik ilu. Avangardism (20. sajandil ilmnenud mõtteviis, mis taotleb kunstis tavaks olnud väljendusvahendite eiramist ja eelkõige nn arengu eelväes olemist. Eesti Entsüklopeedia).  omakorda ilu mõiste ümber ei urgitse, olles veendunud, et uued kunstilised kujundid on ilusad ja valmistavad vaatajale naudingut.

Avangardism rikub kõiki eelnevaid ilu reegleid, eirates igasugust looduslikku ilu. Postmodernismi (20. sajandi teise poole suund, mis kujunes välja modernismist, hõlmates endas filosoofia, kultuuri, kunsti jne; skeptilist interpretatsiooni. Wikipeedia) moodustavad erinevate stilistikate seosed – Ameerika moderntants, Saksa ekspressionistlik tants ja neoklassikaline tants segunevad. Oluliseks saab aina enam isiklik kogemus. Semioloog Umberto Eco on öelnud: Avangard lõhub minevikku, moonutab seda, lõpuks tühistab. Minevikku aga ei tohi tühistada, sest see viib vaikuseni(Ma France). Modernism ja postmodernism mõistavad seda ja käsitlevad vanu teoseid uues valguses, läbi iroonia.

Samuti tekib uus suund, intellektuaalne tants, mis asetab lavale inimese, mitte tantsija/interpreedi. Laval kasutatakse argiliigutusi ja inspiratsiooni saadakse elust endast. Intellektuaalse tantsu puhul me saame tihti rääkida küll tantsulisest mõtlemisest, kuid füüsilisel tasandil ei pruugi seda tavamõistes üldse toimuda. Nendes etenduskunsti teostes on esteetikaga nii ja naa, sõltuvalt tegijast, tema isiklikust kogemusest ja esteetika tajust.

Praegusel ajal on praktiliselt võimatu rääkida, milline siis on iluideaal. Me elame kiirtrendide ajastul, kus käib tarbijalik võidujooks. Seda ka koreograafia loomes ja tantsulises mõtlemises. Kiiresti uuenev info tunnistatakse koheselt vananenuks ja püsiväärtuste loomine on aina haruldasem. Samas võib siin õigustatult tõstatada professionaalsuse küsimuse….kui kõik vananeb sekundiga ja uus tuleb kohe peale nii loomingulises keeles kui ideedes, siis milline on arengu joon? Ehk ennekõike areneb mõte, mis annab kehale teisenenud tähendusi? Samuti areneb loome ja ka lavatehniline pool, videost keeruliste elektrooniliste lahendusteni. Professionaalsus eeldab ühest küljest võidujooksu loometrendidega, teisest aga oma isikliku minapildi otsingut. Vaid üksikud suudavad selles rattas pikaajaliselt püsida.

Kokkuvõtteks

Kaasaajal on professionaalsuse mõiste teisenenud ja tema piirid on hägused. Erisuste võimalikkus tekitab erinevaid keskkondi, mis koonduvad mingite konkreetsete arusaamade ja mõtteviiside ümber. Need omakorda loovad nende keskkondade (näiteks koolituskeskuste, tantsutruppide, mõttekaasluste jne) identiteedi, olgu nad siis suuremad või väiksemad. Paraku pole aga nad kõik ühtemoodi riigi poolt finantsiliselt toetatud. Projektipõhiselt tegutsev vabakutseline tantsukunstnik või loominguline ühendus peab leppima kasinate tingimustega, mis tihtipeale mõjutab ka resultaati ja loometegevuse järjepidevust.

Balletiteatris olen kohanud ütlemist – kaasaegne tants, seda suudab ju ka mu vanaema! Kaasaegses tantsus aga peetakse teatris toimuvat iganenuks ja sisutühjaks tsirkuseks. Ometigi sünnib nii siin kui sealpool huvitavaid ja vähem huvitavaid loomeprotsesse, etendusi jne. Professionaalsuse mitmekülgsus ja esteetiline paljusus rikastavad teatrimaastikku ning tants muutub aina olulisemaks osaks etenduskunstide valdkonnas. Ja kindlasti on teineteiselt midagi õppida, sest kõik mis sünnib nüüd ja praegu ongi kaasaegne tants, olenemata stilistikast ja esteetikast.