Raho Aadla – kirg ise luua, tantsida ning selle eest vastutada

Marie Pullerits
Tantsukunstnik ja teatrikriitik

27. märtsil anti teatris NO99 üle iga-aastased Eesti teatri aastaauhinnad. Preemiate hulka kuulub ka Kristallkingakese auhind, mis määratakse kahele noorele teatriinimesele esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Üheks laureaadiks nomineeriti vabakutseline tantsukunstnik Raho Aadla eriilmeliste rollide eest lavastuses “Klapp” ja “Imelise otsinguil” (mõlemad Tallinna Tantsuteatris) ning otsinguliste work-in-progress performance-lavastuste eest Kanuti Gildi SAALis hooajal 2015/2016. Vestlesime Rahoga tema loomingulistest ettevõtmistest ja vabakutselise tantsukunstniku elust Eestis.

Kõigepealt palju õnne Kristallkingakese preemia eest! Kas see tuli Sulle üllatusena ning mida see Sinu jaoks tähendab?

Aitäh, see tuli suure üllatusena! Sain sellest teada nädal enne teatripäeva, kui olin juba Jaapanisse loomeresidentuuri sõitnud. Mõtlesin, et mulle saadeti lihtsalt teatripäeva auhinnaõhtu kutse ja saatsin vastuse, et kahjuks ei saa tulla. Tegeliku uudise peale muidugi karglesin oma toas rõõmust ringi, loomulikult on see tunnustus.

Millised on olnud Sinu olulisemad loomingulised ettevõtmised viimase aasta jooksul?

Kõik on oluline ja märgiline, ma ei oska oma elus eristada vähem või rohkem tähtsaid ettevõtmisi. Igasugune enese avalik presenteerimine on minu jaoks oluline, olgu see siis tantsulavastusega, õpetajana klassi ees tundi andes või peolaua ees show-tantsuga esinedes. Projekt “Soota” Kanuti Gildi SAALis (Raho viimane work-in-progress – M.P.) on olnud kindlasti mu enda jaoks kõige huvitavam. Kui lähen reaalselt üksi saali töötama, tuleb alguses ikka see hetk, kus avastan, kui vähe ma tean. Ei ole muud väljast tulevat informatsiooni ning saalis olengi ainult mina oma mõtete, tunnete, keha ja olemisega.

On erinev, kas astud lavale kellegi teise töös või oma loominguga, kus oled lisaks etendajale ka lavastaja. Mille poolest need Sinu jaoks üksteisest eristuvad?

Oma töö puhul olen ikkagi täielik vastutaja. Teiste töödes tantsides ei pea ma vastutama kunstilise sõnumi eest, mida laval väljendan. Ma küll loomulikult seisan selle taga. Kui see oleks mulle ideeliselt vastukäiv, siis ma ei läheks lavale. Koostöölises prooviprotsessis püüan alati aru saada looja mõttemaailmast, miks ta just selliseid valikuid teeb ja palub mul nii- või teistmoodi laval olla ja tegutseda. Ma kipun esitama lavastajale palju küsimusi ja võin muutuda üsna tähenärijaks, kuid mulle on oluline, et tekiks ühtne arusaamine lavastuse ideest.

Oled Kanuti Gildi SAALi 15. hooaja üks noortest kunstnikest-residentidest. Mis küsimuste ja millise loomepraktikaga Sa selles protsessis praegu tegeled?

“Soota” puhul valisin endale fiktiivse tegelase, sootu karakteri. Olen võtnud seda residentuuri võimalusena katsetada erinevaid viise, kuidas lahendada erisuguseid lavalisi olukordi ja ennast etendajana proovile panna. Hiljuti viibisin Kanuti Gildi SAALi vahendusel kuu aega Jaapanis Yokohamas bankART1929 stuudios residentuuris. Sealsel viimasel tööprotsessi showing´ul muutusin tänu võõrale keskkonnale märksa julgemaks ning ületasin ennast, mitte ainult füüsiliselt, vaid ka avasin end etendajana rohkem.

Oled tegutsenud nii tantsukunsti õpingute jooksul kui ka pärast lõpetamist eelkõige tantsijana ja mitte niivõrd koreograafina. Kas see on olnud Sinu teadlik valik ja eelistus või ei ole Sinu jaoks tantsukunstnikuna üks roll teisest soositum?

Ma püüan ise sellistest väga konkreetsetest rollimääratlustest ja eristustest hoiduda – tunnen, et kui ma end väga raamistavalt defineerin, võib see panna palju teisi võimalusi lukku. Kõik tantsijatööd on tulnud minu juurde sujuvalt. Pärast ülikooli lõppu ei olnud mul erilist tungi kohe lavastama hakata, see on tekkinud nüüd viimase aastaga. Lõputöö Viljandis oli mulle suur katsumus, ma ei teadnud täpselt, mida ma teha tahan või kuidas seda laval kujutada, aga see oli tarvis tol hetkel ellu viia ja ma ei tahaks sellist sundolukorda endale enam tekitada. Nüüd on mul aga juba tekkinud selgemad kired ja huvid.

Eesti tantsumaastiku reaalsuseks kipub olema, et tantsukunstnikud on korraga tantsijad, koreograafid, lavastajad, pedagoogid, projektijuhid-ettevõtjad ja tegelevad veel mitme tantsuvälise tööotsaga, et loomingu kõrvalt majanduslikult toime tulla. Kas see on ainult Eesti tantsuilmale omane nähtus?

Eesti kontekstis on nende rollide eristamine üsna võimatu, ma isiklikult ei teagi kedagi, kes seda niimoodi teadlikult teeks. Võib-olla saab seda pidada väikeste riikide tendentsiks. Eestis ju ei koolitata tegelikult nüüdistantsijaid, selleks ei ole nüüdistantsijatele otseselt vastavat turgugi – ei ole kompaniisid, mis teeksid avalikke audition´eid, sest ringkond on nii väike. Kui tahad kellegagi koostööd teha, siis kõik tunnevad teineteist miskitpidi ning tasub lihtsalt kellegi poole otseselt pöörduda. Arvan, et see on nõnda ka teistes väikestes riikides, näiteks Lätis ja Leedus, kuigi ma ei tunne eriti sealset tantsumaastikku.

Tegelikult ei ole see tingimata halb – võib ju lõpmatuseni kurta, kuidas meil ei ole veel tantsumaailmas avatud tööturgu, audition´i-süsteeme või õpingutejärgset professionaalse igapäevatreeningu võimalust, aga kui erialaringkond on väike, leiab soovi korral üsna hõlpsalt need inimesed, kellega koos töötada või saab luua vastavad võimalused ise. See on väikeses ringkonnas ka administratiivselt lihtsam. Heaks näiteks on hiljuti Joanna Karoline Kalmu algatatud Daily Movement Exchange Sõltumatu Tantsu Laval. Loomulikult läheb pisut aega, et mistahes uus süsteem või praktika end sisse töötaks.

Kes tahab, see leiab võimalused! Uute asjadega on alati nii, et esimese ilmingu peale suured massid kohe kaasavõtlikult järele ei jookse, kuid see tuleb püsivuse ja järjepidevusega.

Kui liikumispraktika on eripärane ja kui seda on võimalik selgesse struktuuri panna, võib selle jagamine olla väga arendav. Minu jaoks peaks seal olema kindel struktuur, mille sisse ma teised liikuma kutsun ja mida oma liikumispraktikast jagada tahaksin. See on ka põhjus, miks mulle meeldib tantsijana teiste koreograafiat õppida ja esitada: kui pean õppima mingisugust liikumist, mis ei ole mulle tavapäraselt loomuomane, on see väga arendav ja edasiviiv. Kui ma suplen kogu aeg oma läbikäidud liikumismustrites, võin ma muutuda väga spetsiifilises liikumisviisis küll väga heaks, aga minu eesmärk on alati olla suuteline tegutsema võimalikult laias ampluaas.

Kuivõrd uurid tantsuilma Eestist väljaspool? Kas välismaiste töövõimaluste tekkimisel jääksid mõneks ajaks võõrsile või eelistaksid pigem Eestis tegutseda? 

Minu jaoks on uutesse situatsioonidesse astumine suur eneseületus. Isegi Viljandist Tallinnasse tulles läks mul poolteist kuni kaks aastat aega, et reaalselt aru saada, kus ma olen, mida, miks ja kuidas ma teen, et minus tekiks mingisugune kindlus. Praegu tahan kindlasti Eestis tegutseda. Mul on siin esimene põlvkond õpilasi, kelle õpetamise vastu ma tunnen suurt kirge ja tahet. Olen siin piisavalt õnnelik ning kunstnikuna välismaal tegutseda on kindlasti keerulisem kui Eestis töötada, kus mingid võimalused ja koostöökontaktid on juba tekkinud. Lisaks arvan, et ainuüksi välismaal viibimise tõttu ma paremat kunsti looma ei hakka – black box on igal pool black box. Välismaal residentuuris viibida oli muidugi väga meeldiv kogemus ning seda teeks edaspidigi.

Millised on Su edasised erialased plaanid?

Tulemas on viimane “Soota-showing” Kanuti Gildi SAALis, plaane ja mõtteid ka järgmisel hooajal lavastada on veel. Eks näis, kuidas see toimima hakkab – ega enne saa teada, kui pole proovinud! Praegu on igatahes tekkinud huvi ja kirg midagi enda nime alt luua ning selle eest vastutada.

Raho Aadla (s. 1987)

* Lõpetas 2013. aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala (cum laude).
* Teinud koostööd tunnustatud Eesti koreograafidega, nagu Anu Ruusmaa, Tõnu Veiler, Kristjan Rohioja, Ruslan Stepanov.
* Kanuti Gildi SAALi 15. hooaja üks noortest kunstnikest-residentidest.