SIIN olemisest ja SINNA püüdlemisest

Joanna Kalm
LiikumisSESOONI eestvedaja

2016/17 liikumisSESOON on selja taga. Oleme liikunud koos mitmete kohalike ja välismaiste tantsukunstnikega, nagu Liis Vares, Tatjana Romanova, Joonas Tagel, Florence Augendre (BE/FRA), Simon Mayer (AUT), Karl Saks, Nele Suisalu, Mira Kautto (FIN) ja Laura Kvelstein. Aitäh! Möödunud hooajast kumab kehas palju märksõnu ning osa neist kordus erinevate läbiviijate huulil ja nädalais. Seega tekkis hooajale võrdlemisi äratuntav nägu. Ukse avas Liis Vares, kelle nädal kandis pealkirja “DRIVE/AJAM”. Lisaksin siia veel märksõna “ajend”. Ukse sulges Laura Kvelstein, kelle nädal kandis pealkirja “It’s my party and I’ll cry if I want to.” Liisi kannustas liikumist käivitav mootor, lüliti, mis meid isiklikult liikuma paneb. Laurat sütitavaks küsimuseks oli “Kust saab liikumine alguse?”, lähtuvalt isiku kehalisest reaalsusest ja ühiskonnaga suhestumisest.

Tantsutehnika ja tantsu alge

Tantsukunstnik ajab taga liikumise ausat tekkimist ja olemust.

Küsin, kas Sa vaatad vahel sarja “So You Think You Can Dance”? Minu vastus on: “Jah.” Sest hea on vaadata inimesi tantsimas maksimumiga: ekspressiivselt, ekstravertselt, suure liikumisega, tugevat füüsist rakendades. Sealses kaasaegses tantsus on vormi ja liigutuse teke valdavalt välise lähtepunktiga. Kindlaid elemente ja printsiipe luuakse korduvalt. Liikumise isiklik põhjuslikkus on kadunud või lahustunud traditsiooni omandamises ja taastootmises. Seda on näha ka noortes tantsijates, kelle loomingut vaadates võib tekkida küsimus: mida peaks mulle kommunikeerima liikumismaterjal, mis paljuski koosneb tehniliste elementide jadasse seadmisest?

“Let us begin with the idea that you know to dance. Training is only sometimes a bonus.” (Alustagem arusaamast, et me juba oskame tantsida. Treening on vahel üksnes lisaväärtuseks.) – Jonathan Burrows

Treening ja tehnika on relvad tantsija kasutuses, mitte ainuvõimalik viis liikuda. Kui Sa just nii ei eelista. Ideaalis omistab tantsija vormitundlikkuse ja tehnika ning säilitab isikliku lähenemise ja suhte liikumisse. Pärast ülikooli ja mõningast vabakutselisust tajutakse tihti tühimikku: liikumise vundament on kadunud. Võib järgneda periood, kus tantsitakse vähe või ei tantsita üldse. Põhilised küsimused, millega sel perioodil silmitsi seistakse, on miks tantsida, kust minu tants alguse saab, kas, kuidas ja kui palju ma tahan tantsida. Paradoksaalselt võib juhtuda, et tantsija tunneb, et ei tahagi tantsida.Tants võib olla peenhäälestatud vahend mõtlemiseks. Lõpuks on tants aga lihtne ja ürgne viis endas peituvat elujõudu ja tundeid väljendada.

Uudsus ja isiklikkus

Kaasaegne tants on kaasaegsele kunstile omaselt uudsuses kinni, eesmärgiks on liikumise väljenduslikkuse ja keha võimekuse suurendamine. Tulemuseks võib olla liikuja, kes oma tantsu eest põgeneb, jättes tähelepanuta isikliku liikumise arendamise. Oluline märksõna on isiklik tantsupraktika. Nele Suisalu on öelnud, et sessioonide läbiviimist ja liikumist tuleb teha ENDA kaudu. Enda kaudu on lihtsam ka oma piire nihutada. Uudsuse põhimõttest lähtumine ei ole ainuke viis liikumiseks. Kui Sulle just nii ei meeldi.

Maksimaalne liikuvus

Lisaks on levinud arusaam, et tants peab olema hüpermobiilne. Ühiskonna areng, tehniline revolutsioon, võimalusterohkus ja piiride avatus võimaldavad inimesel teha palju, olla kiire ja võimekam kui kunagi varem. Progress on endiselt moes. Ja progress tähendab väsimatut edasiliikumist. Selles maailmas on tantsija tihtipeale olnud übermensch´i kehastus.

“Puppets, like elves, need the ground only so that they can touch it lightly and renew the momentum of their limbs through this momentary delay. We humans need it to rest on, to recover from the exertions of dance, a moment which is clearly not part of the dance. The best we can do is make it as inconspicuous as possible…” (Nukud, nagu haldjadki, vajavad maapinda ainult nii palju, et sellest kergelt üle liikuda ning oma jäsemete liikumishoog taastada väikese viivitusega. Meie, inimesed, vajame maapinda, et sel puhata, et taastuda tantsuga kaasnevast kurnatusest; hetk, mis pole ilmselgelt tantsu osa. Parim, mida saame antud hetke puhul teha, on muuta see võimalikult märkamatuks…) See mõte nukuteatri kohta pärineb 1810. aastast Heinrich von Kleisti sulest. André Lepecki on rõhutanud seda mõtet, näitamaks, kui ammusest ajast pärineb arusaam tantsimisest kui pidevast liikumisest, kus keha inimlikkust tuleb vähendada ja varjata. Maksimaalne liikuvus ei pea olema ainuvõimalik viis liikuda. Aga võib, kui see Sind hästi teenib.

Tantsu taasmõtestamine

Kas Sa tead, kuidas Sina tahad tantsida? Möödunud hooajal oli selle küsimuse alguspunktiks tihti seisak, nullistamine, neutraalsus. Välja kujunenud ideedest lahti laskmine. Mitte tingimata ümber mõtestamine, aga kindlasti taasmõtestamine.

See tähendab, et on võimalik naasta ka varasemate arusaamade juurde ning tõdeda, et nad on antud hetkes kohased ja tõesed. Lastes lahti eeldustest, et tants peab olema tehniline, ülimalt liikuv, uudne, on mul olnud võimalus nende põhimõtete juurde vabatahtlikult naasta. Siin tuleb esile tantsu laiem kõnevõime. André Lepecki sõnutsi on tants väsitav ja tants on väsinud. Tants ei huvitu enam olemast üksnes jätkuv ja voolav liikumine, vaid on võtnud vastu julge otsuse olla väiksem, “vormitum” ja isiklikum. Modernsusele omase mobiilsuse ja üliinimlikkuse valguses on endiselt paljude jaoks toimumas – Lepecki järgi – tantsu ontoloogiline reetmine. Mina eelistan vaadata toimunut kui positiivset nähtust. Tants on jõudnud punkti, kus kahe hüppe vaheline hetk, puhkus, jõu kogumine, paus liigutuste vahel ja sees, aeglus, mõtlev keha pole enam tantsust välja arvatud, vaid sellesse kaasa arvatud. Tants on võtnud vastu julge otsuse olla inimlik. Ja mitte peita isiklikke erivajadusi.

Me oleme jõudnud reaalajas mõtleva ja tegutseva kehani. Tants organiseerub järjest enam reaalajas, mitte fikseeritud koreograafias. Minu jaoks on selles vabadust – hetk, mil vundament liikumiseks on olemas. Kehakool on läbitud, kehaline teadlikkus välja kujunenud, keha võimaluste ja võimekuse piire uuritud ning ollakse valmis ja võimelised loominguliseks väljenduseks. Sel hetkel saame liikudes hakata sügavamalt mõtlema ja mõtestama, mida see isiklikus ja ühiskondlikus plaanis tähendab.

Inimlik tantsija

Ideaalis saavad instrumendi harjutamine ehk tehnilised oskused rakendatud ja arendatud instrumendi mängimisel.

Lisa Nelson on USA 70ndate tantsule viidates märkinud, et soovis näha “sisemist dialoogi, mis vormib välise”. Hetke, kus liikumist ei juhi ega defineeri enam välised vormid ja ambitsioonid, vaid liikumine tekib kehasisese maastiku uurimisest, kogemisest, siin ja praegu (taas)mõtestamisest. Minnakse sügavamale (tantsu)kultuuriseadest (ühiskondlik kehaline koreograafia, treening, tehnikad), mitte neid välistades, ent mõistes, et kehas on teisigi radu. Siin ja praegu on olulised, et pakkuda ruumi liikuja seisundile.

Kõiki meie tegevusi kannustab soov saada paremaks ja see on positiivne. Probleem tekib, kui liikuja enesetaju ja seisund hakkavad kannatama püüdluse all olla parem ja parim. Tulemuseks võib olla negatiivne enesehinnang ja väärdunud arusaam enda kui tantsukunstniku väärtusest. Siinkohal toimib ühiskonnas laialdaselt levinud probleem: enese armastamise ja enda aktsepteerimise keerukus. Tantsul on erinevaid tulemeid ja mõjusid inimesele ning ühiskonnale. Huvitav on küsimus, kas tantsija, kes töötab lähtuvalt oma vaimsest ja füüsilisest kehast, võttes end omaks, suudab inspireerida teisigi end omaks võtma. Übermensch’ilik tantsija inspireerib oma ülivõimekusega. Kas inimlik tantsija suudab meid inspireerida olema inimlik? Pehmem, tundlikum, kaitsetum, ausam enda ja teistega. Olla ülivõimekas on ka suurepärane. Kui Sulle see siin ja praegu loomulikult tuleb.

SIIN olemine ja SINNA püüdlemine

Põnevaks muutub hetk, kus liikumine tekib välise sunduseta, isiklikust soovist, tahtmata sellega midagi tõestada – iseeneslikult. Sellega seoses on esile kerkinud küsimus vajaduse ja tootlikkuse teemal, mitte ainult majandustegevuses, vaid ka tantsustuudios ja tantsulavastuses. Tantsukunstnikud küsivad oma loodava ja toodetava kohta, sest ei taheta luua juurde müra. Kas me räägime, sest meil on midagi öelda või sest meil on võimalik rääkida? Sama kehtib liikumise ja liikumispõhiste lavastuste kohta. Kujunenud on  omamoodi antikapitalistlikud tantsukunstnikud. Bojana Kunst jõuab raamatu “Artist at Work” lõpus järeldusele, et suurim protest, mida kunstnik turumajanduses teha saab, on mitte millegi tegemine. Kahju on aga, kui kunstnikud muutuvad ümbritseva tulemusena nii tundlikuks, et muutuvad lisaks antikapitalistidele ka antikunstnikeks, sest liikumine saab sündida ja areneda liikumises. Ehk on viljakaim protestida endale sobiva tegutsemise kaudu?

2016/17 aasta SESOON tegeles SIIN olemisega ja SIIT liikuma asumisega. Ei puudunud ka püüdlused SINNA. Karl Saks, Joonas Tagel ja osaliselt ka Simon Mayer kujundasid oma hommikuid lähtudes keha funktsionaalsusest: keha oli fookuses instrumendina, mille liikuvust arendati kindlaid printsiipe käsitlevate harjutuste kaudu – sekkumine keha tegevusse oli otsene. Liis Vares, Tatjana Romanova, Nele Suisalu, Mira Kautto ja Laura Kvelstein keskendusid pinnasele, kust liikumist alustada. Neil hommikuil loodi pehmed raamid ja anti tööriistad, mille abil liikuda, jättes ruumi osaleja seisundi avaldumisele ja mõjule tegevuses. Oluliseks kujunes turvalisus ja turvalise ruumi loomine, enda turvaliselt tundmine.

Millal olla ambitsioonikas ja üritada mängida teoseid, milleks keha veel võimeline pole? Ja millal olla positiivselt turvaline, lastes liikumisel olla selline, nagu Sul sel hetkel vaja on, lastes liikumisel pinnale tulla? Ehk on vastus isiklike tasakaalupunktide leidmine nende kahe vahel.

LiikumisSESOONi esimene hooaeg toimus koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga. Tänud! 2017/18 hooaeg jätkub aga uues tantsu arenduskeskuses TantsuRUUM. Uuri lähemalt siit.

* Artikkel on ilmunud Sõltumatu Tantsu Lava lugemisrubriigis “Koreokohvik” 12. juunil 2017.