Tantsides pühendumist

Karl Toepfer
Tantsuteadlane

Heili Einasto
Tantsuteadlane

Lavaline rahvatants või klassikaline tants tõstatab alati küsimusi traditsiooni ja uuenduslikkuse kohta. San Franciscos oli võimalus näha tantsulavastust, mille põhjaks on üks india klassikalise tantsu koolkondadest – kathak, mis traditsiooniliselt on soolotants, kuid antud juhul kasutatud terve lavastuse loomiseks. Tantsuinfo Kuukirjale sai saadetud lavastuse tõlgitud arvustus, et ärgitada kaasa mõtlema kirjutatus esitatud probleemistiku üle.

Chitresh Dance Company: „Šiva” (2015)

Mõte modernsest või kaasaegsest india tantsust on tõenäoliselt paljudele vaatajatele raskesti hoomatav, kuna india tantsu mõistet on sedavõrd tihedalt seostatud arusaama või mälestusega vanaaegsest Indiast. Suuremalt jaolt tähendab india tants nende modernismieelsete aegade traditsioonide säilitamist, mitte nende lõhkumist. Pedagoog ja koreograaf Pandit Chitresh Das (1944–2015) pühendas aga kogu elu sellele, et kohandada klassikalisi india tantsuvorme, eriti kathak´i nüüdisaegse meelelaadiga. Tema asutatud trupp Chitresh Das Dance andis 27. ja 28. veebruaril Berkeleys etendused tema saavutuste auks. Laupäevane etendus algas pühenduslauluga õpetajale tema arvukatelt õpilastelt, kes täitsid lava ja teatri vahekäigud. Järgnes lühike video, milles näidati meistrit tantsimas ja tema õpilasi arutlemas tema tegevuse üle. Alles seejärel võis alata meistri viimane lavateos „Šiva”.

Lavastus käsitleb pühendunu vaimset teekonda, mis on jagatud kolme ossa: „Pühendumine“, „Kiusatus“ ja „Lunastus“. Iga osa algas selgitava teksti retsiteerimisega, mida saatsid ka ülatiitrid lava kohal, nii et isegi need, kes ei olnud kavalehe selgitusi lugenud, võisid järgida raskusteta loo arengut. Sellele järgnes sündumuste tantsuline esitus muusikaga. Tantsurühm koosnes kolmeteistkümnest tantsijast, keda saatis seitse muusikut. Viimased olid laval ja mitte üksnes tantsijate saatjatena, vaid ka iseseisvate esinejatena. Eriti meeldejääv oli tablamängija Satyaprakash Mishra. „Šivas” kasutati ka videoprojektsioone, mis enamasti koosnesid kummitama jäävalt kaunitest, uttu mähkunud või kuuvalgetest Himaalaja mäestiku piltidest, mis olid jumal Šiva varjulisteks asupaikadeks. Lavastuses kasutati oskuslikult varjuteatrit üksi või oma austajatega tantsivast Šivast.

Nagu klassikalise tantsuvormi meistrile kohane, pakkus lavastus oskuslikult ja peenelt vaatamiseks nii traditsioone kui ka selles tehtud uuendusi. Lavastuse pikkus – ligikaudu 90 minutit ilma vaheajata (millele lisandus pooletunnine pühenduse osa) – balansseerib pikkade traditsiooniliste sündmuste ja modernse toimeka elustiili piiril; lavastuse tempo ja stseenide vahetumine on kiiremad, kui tavad ette näevad, kuid palju aeglasemad, kui tegevust täis meelelahutusilm tavaliselt lubab. Traditsioon, nagu ka suur osa postmodernset etenduskunsti, rõhutab minimaalsete muudatustega kordusi, mille mõtteks on publiku viimine transitaolisse seisundisse. Paraku on nõnda, et kui vaataja ei ole täielikult haaratud laval toimuvast, kalduvad need kordumised tüütuks muutuma, isegi kui rütmid tulevad muusikute osavate käte alt kuuldavale ja tantsijate käbedad jalad trambivad ja keerutavad neid. Liikumisleksika jäi piiratuks. Transiseisundi saavutamisele orienteeritud esteetika paneb rõhuasetuse keerlemisele, ülespoole sirutuvatele ja küljel lainetavatele käsivartele, jalgade tagumisele, ansambli unisoonis liikumisele ning sellele, kuidas üks rühma osa peegeldab teise osa liikumismustreid. Sedalaadi esteetika ei võimalda draama, konflikti või tantsijate- ja rühmadevahelise konflikti teket, kuid emotsionaalne kaasamine polegi sellise lavastuse eesmärk. Rõhuasetus on vaimsel kogemisel, mis on paratamatult vabanemine kiindumisest kehadesse või identiteetidesse, mis tekitavad emotsionaalse sideme. Tantsijad peaaegu ei puudutagi üksteist. Huvitava detailina jäi silma, et kõik muusikud olid mehed ja tantsijad naised, kuigi pooled tantsijatest kehastasid Šiva meessoost jüngreid, kandes habet, pikki pulstunud juukseid ja mungarõivaid. Ühelgi tantsijal ei olnud seljas rikast, värvikirevat kostüümi, mida tavaliselt india tantsu esitamisel näha võib, kuid sellele vaatamata olid need tundmatu kunstniku kujundatud lihtsakoelised ürbid karmilt mõjusad. Sama kehtib ka valguse kohta, milles oli ohtralt kasutatud erinevaid punktvalgusi ja uduloore.

Väga meeldejäävad olid varjuteatristseenid, milles Šiva oli nähtav ainult varjuna. Eriti haarav oli stseen, kus jumalus Madan saadab nähtamatu armunoole Šiva suunas, mis viimase marru ajab (kuna häirib tema sügavat meditatsiooni), mille tulemusena ta Madani tuhaks põletab. Teine köitev stseen oli askeetide ja nende õpetaja tants inimkoljudega. Lavastuses oli ka pikk naissoolo, romantiline duett ning stseen, milles kaks naist püüavad õpetajat võrgutada. Kuid need polnud niivõrd modernsed kui meesteks kehastunud noorte naiste rühm, kes tantsis pealuudega Šiva varjukuju või Himaalaja mägede all.

„Šiva” näib kuuluvat selliste etenduste hulka, mis rahuldavad publiku vaimseid vajadusi esteetiliste ees, pakkudes püsiväärtustega eluviisi praeguses suhtelisust rõhutavates ja kiiresti muutuvates tingimustes. Ometi saab traditsioone säilitada vaid neid muutes ja just seda püüdis Pandit Chitresh Das ka teha, rakendades soolotantsuvormi rühmakoreograafia loomisel ning kasutades kaasaegseid jutuvestmise vahendeid traditsioonilise narratiivi esitamiseks. Pühendumisel on mitmesuguseid vorme, millest tantsimine on üks võimsamaid, kuigi seda pigem praktiseerijale kui vaatajale.