Tantsu õppekavadest ümber maailma

Helle Mari Toomel
Tantsutudeng

Alustasin oma tantsuteekonda 11-aastaselt ühes Tartu vabatantsustuudios ja ei osanud toona ette näha, kuhu see otsus mind viib. Nüüd, aastaid hiljem, õpin Viljandi Kultuuriakadeemias tantsukunsti erialal ning oskan hinnata tantsu mõju enda kui indiviidi kujunemisel. Minu mälestustes oli tantsustuudiosse astumise üks põhjuseid tegeleda millegi loomingulisega, näiteks liikumisega. Kooli kehalise kasvatuse tund liikumist loomingulises võtmes ei võimaldanud.

Praegu anname kaasõpilastega tantsutunde Eesti üldhariduskoolides kehalise kasvatuse aine raames. Tants on nüüd õppekavas. Seda küll kehalise kasvatuse osana, aga siiski on tantsu jalg üldhariduskooli ukse vahele saadud.

Tantsudidaktika aine raames refereerisin 2015. aastal ilmunud raamatu “Dance education around the world: perspectives on dance, young people and change” esimest peatükki “Applied dance curriculum. A global perspective.” Et antud teema on päevakajaline, annan eelmainitud osast ülevaate.

Tantsu õppekavade olukord tänapäeval

Mujal maailmas tekkis idee tantsu liitmisest üldhariduskoolide õppekavasse juba 35 aastat tagasi. Eesmärgini hakatakse jõudma aga alles praegu. Probleeme tantsuõppe koolidesse toomisel on mitmeid ning need võivad olla nii globaalsed kui kohaspetsiifilised. Üks levinumaid takistusi on reaalainete ning kirjaoskuse tähtsus õppekavades. Viimane on tingitud sellest, et reaalaineid, nagu matemaatika, keemia ja füüsika, peetakse tähtsamaks kui kunsti. See rõhuasetuse muutus sündis loogilise järjena teaduse arengule. Sama võib öelda kirjaoskuse kohta, mida siiani peetakse üheks olulisimaks näitajaks riigi haridustaseme mõõtmisel. Seega seisame hetkel olukorra ees, kus reaalained ning emakeeletund saavad endale oluliselt suurema mahu õppekavast kui kunstivaldkonna õppeained, nagu kunstiõpetus, muusika ja tants.

Lisaks võib Eestile iseloomuliku probleemina välja tuua kehalise kasvatuse õpetajate vähese kogemuse tantsu õpetamisel, seda enam et õppekava näeb ette loovtantsu, eesti rahvatantsu ning standardtantsude ja ladina tantsude õpetamise.

Indias on tantsuõpe õppekavaväline, kuid seda võimaldavad asutused on koondunud koolide alla. See tähendab, et koolis tegutseb tantsuõpetaja, kelle tundides osalemine on vabatahtlik ning sageli lastevanemate poolt tasustatud. Tantsus pannakse rõhku lõpptulemusele ning seda ei peeta vahendiks suhtluse ning keha-meele tunnetuse arendamisel.

Saksamaal on tants kehalise kasvatuse ning muusika osa ning haridusministeerium on selle raamistanud. Kanadas peetakse tantsu kunsti osaks ning loomine, esitamine ning kultuuri väärtustamine on endale sooja koha leidnud riiklikus õppekavas. Ainukeseks probleemiks, nagu Eestiski, on pädevate õpetajate leidmine. Jamaical peetakse tantsu kultuuri nii tugevaks osaks, et selle eraldi õppekavaks muutmisel ei nähta mõtet. Siiski kuulub tants kehalise kasvatuse tunni juurde.

Kes on õpetaja ning millised on järgmised sammud?

Kuivõrd tantsuõpe koolides on riigiti väga omanäoline ning erineval tasemel, siis on leitud ühtsed eesmärgid ning eeldused, mis varieeruvad õpetaja rollist kuni raskuste ning ees-seisvate sammudeni.

Õpetaja rolli määrab paljuski riik, milles õpetatakse. Tegemist võib olla nii üldaineteõpetaja, spetsialisti või nende kahe kombinatsiooniga. Siiski on õpetaja see, kes peab olema aine propageerija: omades vastavat kraadi, olles valmis riskima ning olles teadlik tantsu võimalustest ja potentsiaalist, et muuta õppimine nauditavaks ning tähendusrikkaks. Õpetajate motivatsioon sõltub suuresti nende isiklikust huvist tantsu vastu ning sellest, kas neil õnnestus oma kooliajal tantsuga kokku puutuda.

Tantsuõppe aktsepteeritavaks õppekavaks muutmisel on tähtis tantsu propageerimine. Selleks tuleks luua riikideülene platvorm, et arutada tantsuõppega seotud küsimusi, jagada kogemusi ning kinnitada ühtset tantsuõppe raamistikku, mis toetaks õppekava loomist.

Praeguseks hetkeks teame, et tantsu õppekavasse toomine eksisteerib erineval kujul mitmetes riikides. Ent on ka riike, näiteks mõned Aafrika riigid, mis kardavad enda kultuuri hääbumist lääneliku poliitilise rõhuasetuse tõttu kirja- ning arvutusoskusele. Samuti on vajalik pöörata tähelepanu erinevate riikide kultuurilisele ja religioossele taustale. Näiteks kas ja kuidas õpetada läänes populaarseid tantsustiile, nagu ballett ja kaasaegne tants, islamimaades.

Tants kui indiviidi erinäoline kujundaja

Rääkides tantsu õppekavadest ümber maailma, on esile tõusnud kaks probleemi. Esiteks, sõltumata individuaalse riigi loomusest, jälgitakse suuresti lääne paradigmat, ning teiseks baseeruvad otsused küsimusel, millega inimesed tantsus tegelevad, mitte sellel, mida see neile kui inimestele tähendab. Tegelikkuses tuleks aga lähtuda just viimasest ning rääkida sellest, milline on tantsu mõju inimesele ning kuidas see indiviidi kujundab.

Kuivõrd tantsu õppekavade koostamisel, arendamisel ja rakendamisel on oluline koht riikidevahelisel diskussioonil ning koostööl, ei tohiks lahti ütelda enda riigi eripäradest. Sealhulgas on oluline märgata pindu ka enda silmas ning arendada, parandada ning teadvustada tantsu kohta vastavas ühiskonnas ning koolides. See tähendab, et koostöö saab alata ka väga isiklikul tasemel, näiteks minu puhul vabatahtlikutööna teise riigi tantsukoolis. Samuti eeldab see kõige õpitu ning omandatu põhjalikku analüüsi nii välis- kui koduriigi seisukohast ning alles siin selle rakendamist. Omast kogemusest võin öelda, et Eesti haridussüsteemi mustrid ei ole täiuslikud võrreldes Palestiina omadega ning vastupidi.

Niisiis on tantsuharidus ümber maailma erineval tasemel ning iga riigiga kaasnevad omad eripärad, mis võivad ühest küljest olla toetavad ning teisest takistavad. Sealhulgas on oluline olla avatud suhtluseks nii siseriiklikult kui globaalselt. Jätkates tööd tantsu õppekavadega, saame loota, et tulevikus kuuleme rohkem lugusid sellest, millist mõju kooliajal saadud tantsutunnid lastele-noortele avaldasid.

Tantsuvaldkonna ainekavad Eestis: http://www.tantsuharidus.ee/tantsuvaldkonna-dokumendid

 

Refereeritud artikli täisviide

Koff, S. R. 2015. Applied dance curriculum. A global perspective. In C. Svendler Nielsen & S. Burridge (Eds.), Dance education around the world: perspectives on dance, young people and change, (pp. 3–10). London and New York: Routledge.