Tantsu vastuvõtust

Iiris Viirpalu
Tantsukriitik ja -uurija

Tantsulavastuse vastuvõtu uurimine ja kirjeldamine on kriitika arendamise seisukohast väga oluline, kuna kriitika algab vastuvõtust. Tantsust kirjutamise pinnaseks on vaatamiskogemus, etendajatega ühel ajal ühes ruumis viibimine. Tegu on kommunikatiivse situatsiooniga, kus tähendusi edastatakse kehaliselt ning vaataja saab kõike nii kehaliselt tajuda kui ka semiootiliselt tõlgendada. Tantsija edastab infot, milleks ei pruugi olla sõnastatav sisu, vaid ka seisund, energia ja kohalolu määr, emotsioon. Vaataja või kriitiku jaoks võib olla aga sisu leidmine ja tõlgendamine oluline. Selleks vaadeldakse kehakujundeid, liikumisstiili, millele lisanduvad muud märgisüsteemid.

Lotmani järgi on kommunikatsiooniakt nii teate edastamine kui ka uue teate väljatöötamine: teadet edastades genereeritakse midagi uut (Lotman 1990: 4). Sellele saab toetuda, analüüsides nüüdistantsulavastuse vastuvõttu, kus tähendused ja narratiiv ei ole jäigad ja ette antud, vaid autor näeb publikut aktiivse kaasamõtlejana. Siis iseloomustab lavastust eri tõlgendusvõimaluste pakkumine ja vastuvõtja suunamine subjektiivsele interpretatsioonile. See on kaasaegses tantsus valdav ning erineb loolise sõnalavastuse vastuvõtust. Nii võib lavastust iseloomustada kui vastuvõtu jooksul uut teavet genereerivat teksti, sealjuures luuakse uut teavet autori, teksti ja lugeja koosmõjus. Kihid ja assotsiatsioonid aktiviseeruvad tänu vastuvõtule, mis on sügavalt subjektiivne. Siin võib toetuda Lotmani ideele lugeja ja teksti suhtlusest: tekst, antud juhul tantsulavastus, ei ole pelgalt vahendaja, vaid muutub võrdväärseks ja autonoomseks vestluspartneriks (Lotman 1990: 277).

Siia kõrvale võib tuua Umberto Eco (1979) avatud teksti kontseptsiooni. Kaasaegse tantsu lavastuse puhul võib vastuvõtt olla kui avatud teksti lugemine, arvestades, et tõlgendus on subjektiivne ja tähendus fikseerimata. Töö, kus pole otseseid süžeeliine, pakub võimalusi erinevateks tõlgendusteks ning etenduse kulg pakub igas stseenis välja uusi subjektiivsest kogemusest lähtuvaid tõlgendusvõimalusi. Avatud teksti mõiste aitab kirjeldada töid, kus otsest narratiivi ei ole ja tegu on pigem eraldiseisvate lavapiltidega, mille puhul on autorid rõhutanud, et üht tõlgendust pole ning selle loob vaataja. Samuti võib avatud teksti alla liigitada tantsulavastused, mis rõhuvad kogemuslikule küljele, kujunditele ja atmosfäärile – need on hõlpsalt ligipääsetavad, kuid eeldavad avatust ja valmisolekut etenduse aktiivseks-afektiivseks kogemiseks. Kaasaegse tantsulavastuse vastuvõtu ja analüüsi puhul on oluline teadvustada, et narratiivist on tihti taandutud ning rõhku pannakse lavapiltidele või etenduskogemusele. Tihti on rõhk esituse aspektidel: oluliseks saab liikuja seisund, energia, isiklik lugu ja kogemus läbi viisi, kuidas midagi esitatakse ja kuidas toimub kehaline eneseväljendus.

Sheets-Johnstone (1986: 46) on osundanud, kuidas mõned liikumiskvaliteedid on tantsus vaadeldavad, mõned aga üksnes liikuja poolt tunnetatavad. See toob esile küsimuse, kui suur ligipääs on vaatajal tantsule, arvestades, et etendaja liigub reaalajas läbi kogu koreograafilise materjali, mis nõuab tugevat kohalolekut ja tunnetust. Vaataja näeb eelkõige visuaalset lavapilti, st kehakujundeid, tantsija sooritust, kuid see kehatunnetuse ja seisundi aspekt, mis esitamise puhul tantsuga kaasneb, võib jääda kaugeks. Samas on ilmne, et etendaja kohalolu ja liikumisega esile kutsutud seisund võib laieneda: publik saab nii lähemale mingile kontseptsioonile või tekib arusaam mingist seisundist just tänu tantsija liikumisele ja seisundile. Nõnda tõuseb esile tantsija kui vahendaja roll. Semiootika võimaldabki vaadelda keha kui meediumit, mis tähendusi, sisu ja seisundeid vahendab ja esitab.

Juhul kui tegu on aktiivselt publikuga suhtleva lavastusega, neljanda seina lammutamisega, vastuvõtt teiseneb. Renate Keerdi ja Maria Ibarretxe koostöös 2014. aastal valminud lavastuses „Pink Flamingos, Crazy Horses” (põhjalikumalt 17.10.2014  Sirbis ilmunud arvustuses „Ekspressiivsuse teater“) paistis silma väga otsene kontaktivõtt publikuga. Etendajate ja publiku kontakt oli kommunikatsiooniakt, mis intensiivsuselt ületas tavapärase koreograafia esitamise etendusolukorras. Peamine kommunikatsioon toimus antud lavastuses aktiivselt kaasatud publiku ja publiku poole pöörduva etendajapaari vahel, publiku roll vastuvõtjana oli teistlaadi kui tavapärases tantsulavastuses. Otsene kaasamine tekitas mõnes vaatajas ka tõrget, ebamugavust, mida tunnistati etendusejärgses vestluses, samuti lahkus etenduselt paar inimest. Otsene ja füüsiline suhtlemine publikuga (sülle istumine, kommi pakkumine, puudutamine) oli mainitud lavastuse esiletükkivaim ja omapäraseim joon, mis oli ka selgelt teadvustatud taotluseks ja kunstiliseks võtteks.

Maarja Tõnissoni soololavastuses “bodyBUILDINGbody” (2015) avaldus küsimus vormide ja kehade suhestumisest ja vastuvõtja rollist. Etenduses loodi dialooge liikuvate ja paigalseisvate kehade ning vormide vahel, kaasates nii etendusruumis eksponeeritud skulpturaalseid objekte kui ka publikuliikmeid. Võis näha erilaadi kontakti publikuga, samuti publikuliikmete reaktsioone. Suur roll oli sellel, et publikul võimaldati ja soovitati ruumis vabalt ringi liikuda, valida istumispaiku, ringi jalutada. Nõnda sai iga publikuliige etenduse hakul endale teatava vabaduse ning mõned neist asusid seda kohe aktiivselt realiseerima, vaadeldes koreograafiat ja etendajat eri nurkadest, nii istudes kui seistes, mõned ka etendajaga kaasa liikudes. See muutis etendusolukorra mänguliseks, demonstreerides improvisatsiooni ruumi ja kehadega. Andes vabaduse ringi liikuda ja erinevaid istumis- või seisukohti valida, aktiviseeris autor publiku ja kaasas nad rohkem etendussündmusesse. Publiku liikumist vastuvõtu jooksul võis näha koreograafia improviseeritud osana. Lisaks etendajale pidi ka publik ruumiga suhestuma, märkama objekte, publikut ja etendajat enda ümber ning lähedal.

Tantsus võibki rääkida uutmoodi vastuvõtust: passiivne publik on üha enam asendumas publikuga, keda etendajad tähendusloomesse kaasavad. Levinud võtteks on otsekontakt: puudutused ja etendajate-tantsijate liikumine publiku seas. Olukorra vahetumaks muutmiseks võidakse paigutada publik istuma teisiti kui traditsioonilises saalis või black box’is. Näiteks Helena Krinali lavastuses “Lulu ja Maru” olid toolid asetatud üle terve ruumi, sealjuures nii, et publikuliikmed istusid näoga eri suundades ja nägid lisaks etendajatele ka üksteist. Vahel võidakse paluda lavale tulla ja mingit ülesannet sooritada. Samuti oodatakse publikult kaasamõtlemist, etendusel ei saa “laisalt” tegevust jälgida ja tähendusi ei pruugita pakkuda kergesti tõlgendatavas vormis.

Tantsu vastuvõtus on aktualiseeritud kaks kanalit: visuaalne ja kineetiline, millest esimene võimaldab näha kehakujundeid, visuaalseid vorme, teine aga liikumist kui dünaamikat, selle intensiivsust, kvaliteete. Vastuvõtja kogemus võib lähtuda üksnes liikumisest ja kehast. Elamus tekib suurema tõenäosusega meisterlikust liikumisest või kontseptsiooni leidlikust füüsilisest väljendamisest kui teemavalikust või sõnastatud narratiivist. Tantsu kogemine toimub otse, st kui publik istub saalis, saab sündmusest osa. Kinesteetiline vastuvõtt võib eelneda verbaliseeritud sisule ja tekitada publikus kehalisi reaktsioone. Olenevalt lavastusest võib sõnastatava sisu tagaplaanile jätta ja keskenduda liikumiskujunditele, etendaja liikumiskeele eripärale ja kogemusele, mis hõlmab nii etendaja kohalolu ja kehalist tunnetust kui ka lavaruumis tekkivat atmosfääri ja energiat. Seda toetab asjaolu, et tants toob etendaja ja publiku samasse aegruumi, võimaldades tekkida ühisel kogemusel. Tantsu vastuvõtt on paratamatult kogemuslik, mille järel võib vaataja-kriitik hakata nähtut verbaliseerima, nägema selle taga kultuurilisi või ühiskondlikke konstruktsioone ja seoseid. Võib öelda, et tantsu esmane vastuvõtt leiab aset vormitasandil, kus võetakse vastu liikumine, atmosfäär, liikumiskujundid. Teine etapp toimub sisu tasandil, kus keskendutakse kontseptsioonile või narratiivile. Nii võib üldistada, et esimene etapp on fenomenoloogilise, teine semiootilise loomuga. Laiemal tasandil tekib suhtlus auditooriumi (kriitikud-vaatajad) ja kultuuritraditsiooni vahel, mispuhul on Lotman (1990: 276) esile tõstnud teksti kui kollektiivse kultuurimälu kandja funktsiooni. Tantsulavastustki saab kultuurimälu aspektist vaadelda kui üht kultuurilise sisu väljendust. Kriitikatekst aitab lavastuse sõnumit ja taotlusi vahendada ning seda kultuuris säilitada ja mäletada.

 

Kasutatud kirjandus

Eco, Umberto 1989 [1962]. The Open Work. Trsl. Anna Cancogni. Cambridge (Massachusetts): Harvard University Press.

Lotman, Juri 1990. Kultuurisemiootika. Tallinn: Olion, lk 4, 276–277.

Sheets-Johnstone, Maxine 1990. The Roots of Thinking. Philadelphia: Temple University Press, pp. 46.