Tantsunädala tantsuotsingud

Anu Sööt ja Ele Viskus
Tantsunädala korraldajad

23.–29. aprillini toimuv Tantsunädal on nädalapikkune tantsukunsti propaganda, mille jooksul valatakse Viljandimaa üle erinevate tantsu ilmingute ja võimalustega. Tantsu jagub igaühele, kel huvi tantsu näha, vaadata, kuulda, selle üle arutleda ning loomulikult – tantsida.

Tantsunädal 2017 kuulutas välja residentuuri, kuhu sai valitud koreograaf Jaan Ulst. Residentuuri väljundit näeb 29. aprillil kell 15.00 Viljandi lähedal metsas.

Anname siinkohal Jaanile võimaluse oma ideid jagada.

Mis on Sinu idee/sõnum residentuuriks ja kuhu sellega jõuda tahad?

Olen lisaks tantsule hakanud harrastusspordiga tegelema ja see on viinud mind metsaradadele, kus olen leidnud paiga hingamiseks ja enda laadimiseks. Küllap on see paljude teiste inimestega samamoodi.

See on esimene projekt, kus proovin metsa ja tantsu omavahel kokku viia.

Kui me räägime eestimaalastest ja metsast, Eesti tantsust ja metsast, siis mõlemad on olulised väärtused siin laiuskraadil. Mets on metsik, inimene on kultuurne. Natuke nagu vastandlikud, aga mitte tingimata vastanduvad. Minu soov on luua justkui geriljaprojekt metsas, kuid mitte kohandades metsa inimese kultuurivajaduste järgi, vaid inimest metsa järgi. Inimene võiks korraks ka metsa sulanduda ja keskkonnaga kohaneda ja seda mitte kaitseväelaiguliselt, vaid rahvariides. On see üldse võimalik?

Minu soov on ühendada kaks tugevat kujundit: Eesti inimene ja Eesti mets. Veel täpsemalt tänane tantsija ja mets. Tänane harrastustantsija otsib väljakutseid, suurüritusi, esinemisi. Tundub, et tantsija pole iial varem nii edev või aktiivne olnud.

Tänane mets on aga samasugune nagu ammustel aegadel. Metsa olulisust ei saa meie kultuuriruumi kujunemisel kuidagi alahinnata. Täna on metsast saanud pigem tulus äri või matkarada, aga oma olemuselt on mets ikkagi sama – metsik. Kultuuriruumi kokkupuude on metsal pigem mõne suveteatriprojektiga.

Metsas tantsimine on aga haruldasem. Meenuvad Põlva ja Võru linna laululavad, mis asuvad metsa sees, aga need on ikkagi lavad, inimese tehtud raamid. Mõnes mõttes on see natuke nagu tänamatus metsa suhtes, millel on olnud oluline roll kultuurimaastiku kujundamisel. Nüüd lasengi metsal meid jälle otseselt mõjutada.

Millised on Sinu ootused residentuuriks endale, tantsijatele ja publikule?

Idee minna tantsijatega metsa on minuga kaasas käinud juba üle aasta aja. Ootused iseendas on suured. Ma tahan lõpuks teada saada, kuidas üks idee on nii põikpäine, et ei kao mu mõtetest ära, vaid otsib järjekindlalt väljundit. Sama järjekindlusega, nagu inimene kipub metsa jalutama. 

See on kunstniku vastutuse ja kohustuse ehe näide. Kui kunstnik tunneb, et midagi sellist peab tegema, siis ta on kohustatud selle ka realiseerima. Muidu jääb must südametunnistus. Kes kontrollib? Ise kontrollib.

Olen tänulik tantsijatele, kes aitavad idee ellu äratada. Tantsijatele loodan pakkuda omavahelist ühtsuse tunnet ja metsaga ühenduses olemist. Ei saa just iga päev metsas koos inspireeruda ja tantsida, nagu süda kutsub. 

Publikult ootan eriti avatud ja kannatlikku meelt, sest nemad saabuvad installatsioonipaika kõige viimasena ning viibivad seal ka kõige vähem aega ehk siis neil tuleb kiirelt sisse elada, et ideest aimu saada.

Mida pidasid tantsuks sellega alustades ja kuhu oled jõudnud nüüd?

Tantsima hakkasin 1. klassis ja nii kuni gümnaasiumini välja. Tollal olid tantsus minu jaoks olulised eelkõige esteetiline väärtus ja sportlik sooritus. Lavaline rahvatants oma 3–4-minutilises formaadis mahtus nendesse raamidesse kenasti.

Lisaks kuulusid tantsu kontseptsiooni õpetaja ja koreograaf. Keegi pidi tantsu Sinu jaoks valmis mõtlema ja siis Sulle selgeks õpetama. Enne ei saanud tantsida.

Täna hindan tantsus eelkõige sisu. Mind huvitab, kuidas me suudame liikumisega luua uue maailma oma reeglite, tegelaste ja helidega. See on mittejääv kunst, püüame hetke, väljendame oma sisemisi mõtteid, mida ei suuda sõnadessegi panna. Esteetika ja sportlik sooritus on ka olulised, kuid kindlasti mitte enam peamised.

Mis hoiab Sind jätkuvalt valdkonnas tegusana ja millal viimati ise tantsisid?

Tegusana hoiavad head ideed. Minu loomuses on kergelt inspireeruda. Ma ei suuda vastu panna, kui materjal on käes ja tahab ellu ärgata.

Tavaliselt just siis, kui hakkan väsima, satub jälle mõni hea idee mulle ette ning siis olen taas valmis kogu masinavärgi käivitama.

Viimati tantsisin veebruaris kontaktimprovisatsiooni jämmis, mis toimub Tallinnas kord kuus. Ma hindan kõrgelt improviseerimisoskust. Tunnen end selles vabana. Lisaks on seal head tantsupartnerid!

Tantsunädala kava on leitav siit.