Teatri- ja etenduskunste ehitades

Katarina Tomps
TÜ teatriteaduse magistrantuuri lõpetaja

Sel suvel toimub Rakveres 15. rahvusvaheline etenduskunstide festival Baltoscandal. Ühe väikese (teatri)riigi jaoks on see suur sündmus, niisamuti privileeg, et saame võõrustada maailmakuulsaid teatritegijaid ja etenduskunstnikke oma kodumaal.

Kauaoodatud festival

Baltoscandal sai alguse 1990. aastal Pärnus, mil festivali rajaja Peeter Jalakas tõi Pärnu teatrisse ja tänavatele etendajaid Baltimaadest ja Skandinaaviast. Teatrikriitik Margot Visnap (1990) kirjutab ajakirjas Teater. Muusika. Kino, et kui selles festivalis midagi skandaalset oli, siis asjaolu, et esimest korda võis Eestimaal osaleda ühel tõeliselt normaalsel, nn terve ühiskonna nõuetele vastavalt korraldatud festivalil. Tundub, et sellist festivali või vähemalt teatri tegemise viise oli kaua oodatud, sest juba pärast esimest toimumiskorda nähti Baltoscandalis sündmust, mida tuleks igasuviselt jätkata (Rähesoo 1990).

Baltoscandali kirjeldamisel on läbi aegade kasutatud erinevaid iseloomustavaid sõnu. Esialgu kirjutati ja räägiti otsingulise ja alternatiivteatri festivalist, mõni aeg hiljem lisandus eelnevale avangardteatri mõiste, kuid juba aastaid on festivali kirjesse jäänud püsima etenduskunstide termin. Veel 2014. aastal oli etenduskunstide mõiste vähelevinud, millele viitas ka Priit Raud (aastast 2004 festivali kunstiline juht), kes ütles ajaleheveergudel, et isegi kui termin kõlab kohmakalt, siis küllap see varsti kinnistub (Pedaru 2014). Tänaseks päevaks on etenduskunstide mõiste laialt käibel ning seda seostatakse erinevate kunstide ja nende (re)presenteerimisviisidega.

Marjakompott Baltoscandal

Baltoscandali üheks eesmärgiks on tutvustada publikule erinevaid teatri tegemise viise ja vorme. Festivali mitmekülgsuses on keeruline kahelda, sest aastate jooksul on seal nähtud nii performance´eid, happening´e, tsirkust, pekingi ooperit, kaasaegset tantsu kui veel palju muud. Baltoscandal on nagu marjakompott, kus iga mari esindab ühte žanri, teatrivormi või -esteetikat, mis vastavalt vaataja maitsele võib osutuda õige hapuks või magusaks. Kuna viimastel aastatel on teatrimaastikule ilmunud lavastusi, milles teatri- ja etenduskunstide piirid kokku sulavad, siis võib Baltoscandalilgi näha nii puhtaid vorme kui kunstilisi hübriide, mis eelkõige etenduskunstide nime kannavad.

Just erinevad teatri tegemise vormid ja tehnikad on Baltoscandali suurimaks võluks, elamused, mis on seeläbi publikule meelde jäänud. Baltoscandal on pakkunud (arvatavasti pakub edaspidigi) teatrielamusi, mis ei põhine tekstil ja selle mõistmisel. 1994. aastal Virumaa Teatajale antud intervjuus ütlevad taani teatri Cantabile kaks näitlejat, et nende eesmärgiks ei olegi jutustada lugu puhtmõistuslikul tasandil, vaid inimestes emotsioone tekitada. Vastus küsimusele, kuidas nende etteastet nimetada, on esinemine (performance), stiilsemalt sõnastab etendaja selle aga modernseks visuaalseks teatriks. (Kübar 1994) Seega on Baltoscandaliga kaasas käinud püüd erinevaid tegevuskunste paremini mõista, uusi erialaseid termineid luua ja neid kasutusele võtta.

Muutused publiku vastuvõtus

Festivali retsensiooni lugedes selgub, et Baltoscandal on publikut nii üllatanud kui ka vihastanud. Läbi aastate on erilist tähelepanu pälvinud tantsukunstilavastused ja seda arvatavasti seetõttu, et tantsukeel ja selle uuemad suundumused ei ole kohalikule publikule nii tuttavad olnud. Näiteks oli 1996. aastal Baltoscandalil üheks uueks tulijaks Saša Pepeljajaev, kelle kujundlikku kehakeelt nautisid isegi need, kes “tantsukeelest suurt ei jaganud“. Samas tuuakse välja, et vahel võibki tantsukaugele inimesele etenduse sisu arusaamatuks jääda ja kel närv ei pea vastu, lahkub enne lõppu. (Mäe 1996) Igal juhul on tants ja tantsukunst Baltoscandalil tihti esindatud olnud ja vahel isegi festivali suurima elamuse pakkujaks osutunud.

Festivali kajastust lähemalt uurides selgub, kuidas on publiku vastuvõtt aastatega muutunud. Kuna festival toimub üle aasta, siis on publik mõjutatud vaheaastal toimunud teatrisündmustest, mis vaatajate ootushorisonti festivali suhtes kujundavad. Vahel on uudiskogemuste pakkujaks Baltoscandal, teistel juhtudel on publiku jaoks festivalil nähtu juba vananenud vormis ja esteetikas. Kui 2000. aasta festivalil oli videotehnika kasutamine suhteliselt uus võte, siis kaks aastat hiljem tunnetab publik neid samu lahendusi aegunud teatri tegemise viisidena. Veel ollakse kriitilised alasti keha suhtes laval, millele ei leita lavastuste seisukohalt põhjendusi. (Kononenko 2002) Sajandivahetuse eesti teatris ei saa alasti keha just igapäevaseks pidada, kuid tundub, et festivali publik ei ole alasti kehast teatrilaval kuidagi šokeeritud, tajudes seda festivali raames loomulikuna, kuid ootab rohkem kontekstilisi põhjendusi.

Piiride ületamised

Teadaolevalt ei pea just alastus olema see, mis publikule ebamugavust või piinlikkust tekitab, vahel piisab õige vähesest: „Etendaja suhtles pidevalt publikuga ja seadis nii mõnegi vaataja eriskummalisse olukorda ning pani punastama. Taas kord ületas teater piire. Publik piire ei ületanud ja istus kramplikult oma kohtadel edasi“ (Pulver 2004a). Eelnev tsitaat annab märku sellest, et Baltoscandali etendused on mänginud nii teatri kui vaatajate piiridega, mille puhul on iga vaataja piiriületused individuaalsed. Erilised etenduskogemused võivad jaguneda positiivseteks ja  negatiivseteks, millest osa võluvad publikut oma lihtsuses. Ühe sellise näitena võib välja tuua lavastuse „Vaeltaja“ (2004), kus Kristian Smedsi, Juha Valkeapää ja Tero Nauha etendasid lugu palverändurist mõne mänguasja, karbitäie kriitide, tikutopsi, porgandite jms abil. Väikesearvuline publik ja kolm etendajat istusid üheskoos suure laua taga. (Pulver 2004b) Lava ja saali suhted olid selle žestiga peapeale pööratud, kuid usun, et see lavastus tõestas, et etendaja ja vaataja lähedus ei pea alati olema ebamugavalt intiimne, vaid võib olla meeldivalt lähedal.

Tõepoolest võib öelda, et Baltoscandal on kõigi oma tegevusaastate jooksul andnud publikule võimaluse kogeda midagi uut. Täna on publiku ootusi märksa keerulisem ületada, sest eestlaste teatrikogemus muutub tänu välislavastajatele ja külalistendustele palju kiiremini kui näiteks kümme aastat tagasi. Siiski on Baltoscandal ehitanud aastaid teatri- ja etenduskunstide pinnast, et publik tunneks huvi ja oskaks vaadata lisaks teatrile teisi kunstiliike. Baltoscandal on pannud inimesi (siinkirjutajat kaasa arvatud) arutlema ja mõtlema teatri üle: kas see, mida ma just nägin, on teater, kui ei, siis mis see oli? Võimalik, et just nii me ehitamegi teatri- ja etenduskunste, ületame piire teatris ja teatrist väljaspool, iseendas ja teistes.

Kirjandus
Kononenko, Elina 2002. Tähelepanekuid seitsmendalt Baltoscandalilt. – Virumaa Teataja, 27.06.
Kübar, Urmo 1994. Taani tummakslööjad. – Virumaa Teataja, 28.06.
Mäe, Aarne 1996. Kuus päeva, mis raputasid Rakveret. – Virumaa Teataja, 27.06.
Pedaru, Tõnu 2014. Baltoscandali juht Priit Raud intervjuus: prooviks end vabaks lasta ja tunnetada. – ERR kultuuriportaal, 22.06.
Pulver, Andres 2004a. Baltoscandal: teine päev. – Virumaa Teataja, 19.06.
Pulver, Andres 2004b. Kolm meest laua taga, publik ka. – Virumaa Teataja, 19.06.
Rähesoo, Jaak 1990. Baltoscandal´90. – Reede, 13.07.
Visnap, Margot 1990. Meie festivalidest ühe skandaalse festivali taustal. – Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 83–86.