Ühisettekujutus ja post-autor

Elise Laius
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti õppekava lõpetaja

Mida tähendab midagi luua? Milline on minu kui looja suhe minu kunstiga? Kuidas mõjutab minu suhe minu kunstiga loomeprotsessi ja vastupidi?

Seda, kuidas inimene end loojana määratleb, mõjutab väga suurel määral see, kuidas ta loomeprotsessi oma kogemuse põhjal tajunud on. Huvi antud teemasse süveneda sündiski tähelepanekust, et minu nägemus endast loojana on läbi erinevate loomeprotsesside kardinaalselt muutunud. Loomeprotsessi võib laiendada keskkonna konteksti: enda kogemuses siis algselt Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti õppekava, Erasmuse üliõpilasvahetusprogrammis Berliini Kunstiülikooli tantsu, konteksti ja koreograafia õppekava. Esimene neist on väike linn Eestis, riigis, mis kaasaegse tantsu samme vihub alles lapsekingades; teine maailma mastaabis tõeline suurlinn, mida võib pidada Euroopa kaasaegse kunsti Mekaks. Üht võib vaadelda kui suletud süsteemi, kus olulist rolli mängib kokkuhoidmine ja kogukonnatunne, kus loomine käib käsikäes turvalisusega. Teine jälle on rohkem avatud süsteem, mis on kõneluses kunstimaailmaga laiemalt, kus kõik, mida turvatunde mõttes tahaks koos hoida, laiali lammutatakse, et küsida ikka ja jälle, miks ikkagi.

Kõige turvalise ja teadaoleva õõnestamine muudab jalgealuse ebakindlaks. Seda nii inimese kui ka seeläbi loojana. Ja sellest kohast tulevadki eksistentsiaalsed küsimused. Missugune on minu mina-positsioon mu kunstis? Märkasin esimest korda, kui iseeneslikult ja mõtlemata olin tantsuetendusi luues võtnud endale autori rolli ning sellega koos teatud suhestumise oma töösse. Saades eelnevast teadlikuks, kritiseerisin esmalt iseenda tähtsustamist oma loomeprotsessis. Leidsin, et luues ei peaks üldse tegelema mina-kui-kunstnik küsimusega. Võib öelda, et sain oma autorirollist teadlikuks ja olen edaspidi tegelenud enesereflekteerimisega selles rollis. Eesliide „post” kommunikeerib, millal miski on saavutanud võime omaenda olemasolu, võimeid ja positsioone reflekteerida (Spångberg 2017: 389), seega võiksin öelda, et taolisest autorlusest teadlikkusest ja reflekteerimisvõimest võiks välja kasvada post-autorlus.

Kes on autor?

Autor tundub olevat iseenesest mõistetav või vähemalt nii laiatarbeline termin, et keegi enam ei küsi, kes see autor selline on. Autorite õigused on sätestatud eraldi seadusena ning intellektuaalse omandi olulisusest on tehtud mitmeid kampaaniaid. Eriti päevakajaline on autori õiguslik temaatika olnud seoses piraatlusega internetis. Minu jaoks muutus teema aktuaalseks siis, kui TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias tõusis pinnale üks plagiaadijuhtum. Õigused on õrn teema ja kui nad juba antud on, siis ega neist väga lahti ei taheta lasta. Mind aga huvitab rohkem sisuliselt ja filosoofiliselt, kes see autor siis ikkagi on.

Autor tänapäevases tähenduses on ainulaadse kirjandus- või kunstiteose looja, kelle originaalsus tagab talle oma tööde suhtes õiguslikku kaitset intellektuaalomandi seaduse alusel. Selline individualistlik autorluse konstruktsioon on üsnagi hiljutine leiutis. Tegu on loomeprotsessi radikaalse rekontseptualiseerimise tulemusega, mis kulmineerus vähem kui kaks sajandit tagasi romantismiaja poeetide heroilises eneseesitluses. Tolle aja poeetide silmis oli ehtne autorlus originaalne selles mõttes, et tulem ei ole variatsioon, imitatsioon, adaptatsioon ega ka kindlasti mitte tühipaljas reproduktsioon, vaid uus ja unikaalne töö, mille kohta võib öelda, et see on looja intellektuaalne omand. (Jaszi & Woodmannsee 2004: 1)

Kuivõrd aga saame tänapäeval rääkida ainulaadsusest ja originaalsusest, uuest ja unikaalsest, tänasel päeval, kui informatsiooni vahetumine on kiirem kui meie mõtteprotsessid? Kust läheb piir inspiratsiooni ja plagiaadi vahel? Enamasti ei julge keegi iitsatadagi, et on inspiratsiooni saanud ühelt või teiselt suurelt kunstnikult, sest äkki nii ikka ei ole sünnis. Et inspiratsioon tulgu ainult talvisest metsapiirist, paarituvatest loomadest ja oma segastest unenägudest; neid ei saa kellegi teise loomingu alla paigutada. Kui just Loojat ei taha mängu tuua. Pole küll varem kuulnud, et Tema loomingust inspireerunut moraalikohtu pinki veetaks… Minu arvates on oluline mõista, et igasugune looming on remiks kõigest, mida oleme kogenud, näinud, kuulnud. Muidugi ei tähenda see, et kunstniku panus loojana ei ole oluline. Aga just nimelt panus, kunst on oluline, mitte nimi selle ees, taga või all. Loomise võlu peitub meie kõigi mõtlemise sümbioossuses.

Autorlusest on põhiliselt kirjutatud kirjandusteoreetilises võtmes. Põhilisteks tekstideks on Roland Barthesi kurikuulus essee „Autori surm” ja Michel Foucault´ artikkel „Mis on autor?”. Kuidas aga mõelda autorist tantsukunstis? Barthesi silmis tuleb seni keele valdajaks peetud autor asendada keele enesega; kõnelejaks on keel, mitte autor (Barthes 2002: 119). Kui vaatame keelt kirjanduse vahendina, siis tantsukunsti vahendiks võib pidada keha. Tantsukunstis saame sel juhul samuti asendada vahendi valdaja vahendi endaga: kõnelejaks on keha, mitte autor. Kui aga mõelda keelest kui sellest miskist haaramatust, mis ei ole tähenduses „sõnavara”, siis jällegi võiks sõnastada nii: kõnelejaks on tants, mitte autor. Isegi kui kõnelejaks on tants, siis vajab ta kõnelemiseks vahendit – keha, sest tants iseeneses on vormita. Tants kõneleb läbi keha, autori roll jääb ikkagi selgusetuks. Samal ajal on keha tantsukunsti kontekstis enamat kui ainult vahend, kuid mõistete tants ja keha tähenduslik läbipõimumine on juba omaette lahtimõtestamise küsimus.

Barthesi sõnul ei koosne tekst sõnade reast, mis kannaks endas ühtset teoloogilist tähendust, tegemist on hoopis mitmemõõtmelise ruumiga, kus omavahel põimuvad erinevad kirjutised, millest ükski pole algupärane (Barthes 2002: 122). Mitmemõõtmelisus on ka etenduskunstide kandev omadus. Koreograafia ei koosne liigutuste jadast, mis edastavad ühetimõistetavat, teoloogilist tähendust (seega ei saa ka olla seda üht, kes ütleb), vaid see on mitmemõõtmeline ruum, kus põimuvad läbi mitmete kihtide erinevad tõlgendustasandid ning tähendustahud – selles peitubki etenduskunstide võlu. Koreograafia oma mitmemõõtmelisuses vajab lahtiharutamist: ta vabastab tähendust süstemaatiliselt.

Foucault (2000: 158) kirjutas oma artiklis, et nüüdisaegne kirjutus on vabanenud väljenduse teemast, ta osutab ainult iseenesele. Sedasama võib ka öelda kaasaegse tantsukunsti kohta. Kirjeldades uut lähenemist tantsule post-tantsu nime all, on Mårten Spångberg (2017: 352) öelnud, et seda võib mõista kui hetke, mil tants iseeneses ja -enesest muutub aktiivseks elu moodustamise võimeks; ja just nimelt iseeneses ja -enesest, vabastades tantsu kohustusest olla millestki. Foucault’ (2000: 158) järgi on kirjutus märkide mäng, mis rikub pidevalt oma reegleid, väljudes oma piiridest; kusjuures mängureeglid lähtuvad pigem tähistaja olemusest kui tähistatavast sisust. Koreograafia püüab avada ruumi, kus loov subjekt lõppematult kaotsi läheks. Spångberg (2017: 385) kirjutab: „Tants on ükskõikne selle suhtes, kes mina olen, ning selles lahustuvate subjektiivsuste ruumis saab miski (something) muutuda mingiks asjaks (some thing).

Alice Chauchat ja ühisettekujutus

Berliinis Erasmuse vahetussemestril leidsin end intensiivses sisediskussioonis ego ja kunstitegemise vahel. Paljuski pakkusid mulle tuge selles, mis hiljem verbaliseerus autorluse problemaatikaks, Alice Chauchat´ improvisatsioonihommikud. Tema praktikale ei ole kõikehõlmavat ühist nimetajat, kuid oma tundides mainis ta mõistet collective imagination, mis eesti keelde tõlgituna võiks olla ühisettekujutus. See võtab väga sobivalt kokku tema praktika kaks olulist külge: jagatus ja ettekujutus.

Chauchat´ (2017: 29–31) sõnul on tants ja tantsija autonoomsed. Kui eraldada tants ja tantsija, siis tantsimisest saab nendevaheline ruum. See nõuab suhestumise viisidega eksperimenteerimist, ületades representatsiooniloogika. Ta on oma kolleegidega ühise uurimuse tulemusena välja töötanud mitmeid koreograafilisi ülesandeid (scores), mis raamivad ja motoriseerivad tantsu iseseisva olemina. Need nõuavad tantsijalt kummalisuse tunnustamist ja austamist – tundmatu ja tunnetamatu suhtes.

Antud teema praktilise väljundi pakkumiseks tutvustan kolme improvisatsioonilist ülesannet, mida tema tunnis praktiseerisin.

  • Dance of Companionship on ülesanne, mille peamine eeldus on tantsida selleks, et olla enesele ja tantsule kaaslaseks (to keep company). Selle mõttega improviseerides kaob tihe sidusus tantsu ja nende elementide vahel, mida tantsu ja selle kogemise osaks peetakse. Kui tants ei ole see, mida ma tajun; ega see, kuidas ma liigun; ega see, mida ma oma kehaga ette kujutan; siis mis tants on? Mida detailsemalt tantsija selle tulemusena omaenese kogemusele fokuseerib, seda enam kaugeneb tants sellest kogemusest. Kaaslaseks olemine (companionship) on kui koos-kohalolek, olemata pealetükkiv, kus mõlemad kaaslased on iseteadlikud, kuid samas teineteise suhtes tähelepanelikud. (Chauchat 2017: 39–40)
  • Telepathic Dance on ülesanne, kus üks osa inimesi vaatab ja teine tantsib. Meie põhiliselt eksperimenteerisime üks-ühele variandiga. See toimib põhimõttel, et vaataja saadab tantsu, mida tantsija tantsib. Tegemist on kontseptuaalse väljamõeldisega, mis peaks stimuleerima sensoorset ja suhtelist kujutlust. Nii tantsija kui ka vaataja läbivad desidentifikatsiooni protsessi. Vaataja omastab tantsu temast tuleneva väljendusena ning tantsija annab ära liigutusimpulsside omandi. See on viis teisesuse tajumiseks. Kui me vaatame tantsu ja pöörame tähelepanu ning aktsepteerime selle autorlust, võtame ka vastutuse toimuva eest, et me oleme selles koos. (Chauchat 2017: 38–39)
  • Oracle Dance on järjekordne kokkuleppeline väljamõeldis. Grupp jaotub järgnevalt: üks inimene küsimusega, üks tõlgendaja ja soovituslikult 3–4 tantsijat on oraakliks. Küsija küsib oma küsimuse tõlgendajalt, millele tõlgendaja hakkab reaalajas oraaklit tantsivate tantsijate pealt vastust tõlgendama. Tantsijad, kes ei tea küsimust, tantsivad selle teadlikkusega, et nende tants kannab tähendust, millest nad ise teadlikud ei ole. Nad peavad pakkuma võimalust oma tantsule semiootilist väärtust projitseerida ise tahtlikult selle sisu mõjutamata. Grupitantsuna on tantsijad sunnitud keskenduma ühisele kompositsioonile. (Chauchat 2017: 36)

Chauchat’ lähenemine tantsule on tehnoloogiline. Taolise jagatud praktikana on see piisavalt kunst, et võiks kõigile osalejatele pakkuda väärtust: analüüsimisainet ning sisulist tähendust, rääkimata meelelisest naudingust. Tema tundides leidsin võimaluse liikuda täiesti teisest autoripositsioonist lähtuvalt. Minu jaoks kõige kandvam mõte oli, et ma pole tantsu looja, vaid tants eksisteerib koos minuga siin ruumis. Kui ma liigun, siis tants on mulle kaaslaseks ja mina olen tantsule kaaslaseks. See toimib paljuski usalduse alusel, tuleb usaldada, et sa tead, mida sa teed. Suur osa tema tööst rajaneb usul. Tema ülesannete järgi tantsides tuleb võtta vastu otsus uskuda sellesse väljamõeldisesse, mida ta parasjagu pakub. Muidu need ei toimi. Uskuda ja usaldada.

Post-autor

Autorluse kontseptsioon on juba paarsada aastat vana. See sündis, kui vahendajast sai geenius, kes oma originaalsusest loob eimiskist midagi. Nii püüdis romantismiaja inimene pääseda eksistentsiaalsest üksindusest. Tänapäeva inimest ümbritsev keskkond sellist illusiooni enam ei võimalda. Postmodernistlikule mõtlemisele omaselt avaldame usaldamatust autorluse narratiivi suhtes, teame, et pole olemas universaalset tõde ja seeläbi ka autoriteetset jutustajat. Interneti- ja sotsiaalmeediaajastul, kus inimkonda vaevab informatsiooni üleküllus, pole olemas puhast originaalsust. Me teame, et kõik, mida loome, on remiks kõigest, mis meid keskkonnana ümbritseb. See kunsti mitmemõõtmelisus ongi huvitav ja mina leian, et on aeg lõpetada näitemäng, lasta lahti romantistlikust autorikujust ning brechtilikult teavitada: „Ma teen seda kunsti ja ma tean, et mida te kohe näete, pole sugugi originaalne; õigupoolest kasutan ma selle ja selle meetodeid, inspireerusin selle inimese kunstiteooriast jne.” Taoline eneseteadlikkus ning reflekteerimisvõime, aga ka läbipaistvus võiksid olla post-autorluse kandvateks tunnusjoonteks. Ma väidan, et autor ei ole surnud. Pole kunagi olnudki. Ta lähenes tühjuse seisundile, et läbi teha transformatsioon kaasaega sobitumiseks. Kunst on teaduse kõrval tänapäevalgi üheks suurimaks religiooniks. Post-autorluse mõistele tahaksin lisada küllaltki romantilise mõtte Alice Chauchat’lt, kellega antud teemadel kirjavahetust pidasin: autorlus on nagu armastus, mis jagades kasvab, mitte kook, mida tuleb osadeks jagada ja „tükk on tükk, mina võtan kõige suurema”. Et kui teeme duetti, siis ei jagune autorlus 50% ja 50%, vaid minu kanda on 100% ja sinu kanda on sama palju.

Alice Chauchat „Togethering, a Group Solo”

 

Kasutatud allikad
Barthes, R. 2002. Autori surm. Tallinn: Varrak.
Chauchat, A. 2017. Generative Fictions, or How Dance May Teach Us Ethics. – Post-dance. Stockholm: MDT, lk 29–43.
Foucault, M. Mis on autor? – Vikerkaar, 11–12/2000, lk 156–172.
Jaszi, P. & Woodmansee, M. 2004. Beyond Authorship: Refiguring Rights in Traditional Culture and Bioknowledge; https://case.edu/affil/sce/authorship-spring2004/article.pdf, (26.02.2018).
Spångberg, M. 2017. Post-dance, an Advocacy. – Post-dance. Stockholm: MDT, lk 349–393.