USA /Iisraeli kaasaegne tants Brigitta festivalil

Anu Ruusmaa
Tantsija, koreograaf ja tantsu õpetaja

Birgitta festivali sellesuvistest etendustest vestlesid Heili Vaus-Tamm, Birgitta festivali peaprodustent ja Anu Ruusmaa.

Sa oled Birgitta festivali vedanud aastast 2005. Festivalil on kümneaastane ajalugu. Räägi palun festivali eesmärkidest laiemas perspektiivis.

Festivaliga püüame näidata, et muusikateater on ääretult põnev žanr, siin on väga palju erinevaid võimalusi, siin on palju avastamist meile endale ja otse loomulikult publikule. Püüame iga aasta tuua maailmast midagi uut, mis küll alati ei õnnestu – uusi nägemusi on maailmast raske kokku koguda. Me ei pea oluliseks maksimaalset kasumit, vaid seda, et meil oleks põnev valik ja et intrigeerime publikut näidates, millised suunad on maailmas aktuaalsed. Inimesed ei jõua alati mööda maailma rännates kõike vaatama, seega püüame võimalused neile koju kätte tuua.

Festivalil on olnud esindatud ballett ja kaasaegne tants. Mille põhjal etendusi festivalile valite?

Kaasaegset tantsu oleme mõnel aastal üritanud tuua. Paraku eesti kaasaegse tantsu publik ei leia alati teed Birgitta festivalile. Oleme mõelnud, et kas peaks tegema žanripõhiseid festivale (ühel aastal rohkem ooperit, teisel tantsu), sest kümme aastat on piisavalt pikk aeg selleks, et hakata natuke midagi muutma. Meil on kogemus sellest, mis hästi peale läheb ja publiku saali toob. Kaasaegne tants nõuaks kindlasti lähemat ja laiemat tutvustust ning paremat sissetöötamist. Maailmas ringi sõites peab küll tõdema, et tegemist on väga populaarse žanriga. Meil esines Radu Poklitaru juhitud trupp Ukrainast, kes tõi lavale väga huvitavad etendused, üks oli isegi Arvo Pärdi ja teine Peteris Vasksi muusikale, kuid publikut murdu ei olnud. Sama on olnud meie oma koreograafidega. Publiku menuhitiks kujunes aga „Carmina burana“ Fine5 koreograafiaga. See oli tõeline hitt, mida mängisime mitmeid aastaid.

Kuna kaasaegne tants on muusikaga väga mitmekülgselt suhestunud kuni etendusteni, kus muusikaks on vaid inimhingamine, siis on huvitav teada Sinu kui muusikainimese vaatenurka kaasaegse tantsu ja muusika omavahelisele toimimisele.

Mulle meeldib, kui tantsuetendustes on tõsiseltvõetav ja väärt muusika just seetõttu, et olen ise muusika-inimene. Põnev on vaadata seda, kuidas kehakeel ja muusikakeel teineteist inspireerivad ja leiavad omavahelisi puutepunkte. Eriti põnevad on elava muusikaga loodud tantsuetendused. Kui Dmitri Harchenko lõi oma etenduse Arvo Pärdi muusikale sarjas „Ikoonid“, siis täiesti tõsiselt võetavalt mängisid tantsijad klaverit ja klaverimängija tantsis. Ma olen seda ennegi näinud, et muusikud pannakse liikuma, aga tantsijat ei õnnestu alati täiesti arvestatavalt pilli mängima saada. Sünergia tekkimine kaunite kunstide vahel on see, mis vaimustab.

Kuna muusikateater kannab endas alati ka etenduskunstile kohaselt kujutavat kunsti lavakujunduse ja kostüümi näol, siis kui oluliseks pead oma etenduste valikul seda aspekti? Birgitta kodulehel on ka kirjas, et kloostri müüride unikaalsus toetab etendusi.

Meil on olnud ka selline žanr nagu ajaloolis-religioosne-rahvuslik etendus, sest meie kloostriga seostub see hästi. Kui aga on olnud teatritel mingid müüri- või seinakujutised dekoratsioonidena kaasas, siis nad on neist loobunud, ses meie autentsed müürid on oluliselt efektsemad kui papist dekoratsioonid. Teatrivalgusega oleme oma müüre värvinud väga erinevatesse kontekstidesse. Buenos Airese tänavad, Siberi vangilaager ja palju muud atmosfäärikat on valguse toel loodud. Meie 15. sajandi kloostrimüürid on iseenesest tõeliselt artistlikud ja mängivad kaasa.

Eesti inimene on teatriinimene ja valdavalt on ta harjunud lugu jutustavate etendustega. Kuidas suhestud kaasaegse tantsu abstraktse kehakeelega, kuidas sinu meelest meie publik seda vastu võtab, kuidas oskab märgata ja lugeda narratiivi ja liikumise kujundlikkust?

Kui ei ole loo jutustamist, siis peab olema see abstraktne etendus väga kõrgel kunstilisel tasemel. Sel juhul ta köidab ja pakub publikule muid väärtusi. Kui me ei kõneta publikut loo ümber jutustamisega, mis on lihtne, siis on oluline üllatada publikut sellega, millised on inimese keha võimalused, tantsu plastilisus ja keha ilu kui väärtus omaette. Kuigi on ka inetuse esteetika, aga selle aeg oleks justkui praegu läbi saanud.

Räägi palun sel aastal festivalile toodavatest etendustest.

Sel aastal pakume publikule USA /Iisraeli etendusi. Käisin ise Tel Avivis etendusi valimas ja isu tekkis juba kohapeal, kuigi ma algul ei arvanud, et sealt kindlasti midagi kaasa toon. Sealne kaasaegse tantsupilt oli väga lai ja rikkalik. Välja sai valitud kaks väga vastandlikku etendust. Üks neist, „Wonderland“, on lugu jutustav, kus kasutatakse koregraaf-lavastaja Barak Marshall´i enda sõnul filmilikke, romaanilikke vahendeid. Lugu räägib sellest, kuidas maailmakodanikud saavad näiliselt igal pool hakkama, klammerdumata millegi külge, elades eikellegimaal. Kuid tegelikult nad ikkagi otsivad armastust ja turvalist paika, mida nimetada koduks. Selle etenduse sõnum on, et oma valust ülesaamiseks on hea vahend mõrkjas, kibe huumor ja naermine iseenda üle. Eelmainitut on seal palju, kuid on ka väga liigutavaid stseene, mis toovad välja inimeste kohanematuse probleemi, vaimse külmetamise võõras keskkonnas. See on aina aktuaalsem, sest maailm on lahti, noored lahkuvad kodukohast aina varem kaotades kontakti oma juurte ja iseendaga.

Teine etendus on seevastu täiesti abstraktne teos LEV Dance Company „Killer Pig“, Sharon Eyali ja Gai Behar`i koreograafial põhinev lavateos. Neil on väga eriline keha-valdamine ja plastika, teisest kultuurist pärinev, väga erandlik kehakeel. Ma ei pea ennast muusika-inimesena ise kaasaegse tantsu spetsialistiks ja sain sealsetelt proffidelt nõu valimaks, milliseid etendusi sobiks koos näidata. Kuigi ma puhtalt pealkirjast lähtuvalt ei plaaninud seda etendust alul isegi vaatama minna, tekitas see tagantjärele minus täielikku vaimustust just oma tehnilise soorituse ja miimika tõttu. Kohe peale esinemist läksin neid Eestisse paluma. Sellist tantsu Eestis ei näe. Kuna nad on tõesti Iisraeli tantsu tipp, on nende ees praegu kogu maailm lahti ja siia tulek nõuab mööndusi ka nende plaanides, et olla augustis Eestis, meie publiku ees.

Nad kasutavad oma etendustes väga mitmekülgset muusikat. „Killer Pig“ on lavastatud klubimuusikale, seal on hip-hop´i, rocki, tehnot. „Wonderlandis“ kuuleme juudi ja mustlaste rahvalaule, 20-30ndate jazzi.

See on kindlasti õhtu, mis kõnetab ka noori inimesi ja on tugevas seoses kaasaegse maailmaga.

 

Brigitta festival pakub tantsuinimestele etendustele piiratud koguses 25-eurose sõbrahinnaga pileteid. Info sooduspiletite kohta aadressil: heili.vaus-tamm@hotmail.com

Lisainfo