Vaatluspraktika aruanne: tantsuhariduse hetkeseis Kuskillinna näite põhjal

Kadri Sirel
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 2015. aasta lõpetaja

Käisin 2014. aasta oktoobri esimesel nädalal vaatlemas tantsutunde Kuskillinnas Milvi Valla nimelises liikumiskoolis. Antud arutluses tantsuhariduse hetkeseisust lähtun tundidest, mida nimetatud tantsustuudios vaatlesin. Kirjeldan tantsuhariduse probleeme ja vajakajäämisi Kuskillinna kontekstis ning esitan oma arusaama tantsuhariduse eesmärkidest Milvi Valla nimelise liikumiskooli näitel.

Kuskillinn on tantsukunstile üsnagi tuim. Sellele on kinnitust andnud näiteks eelnevate aastate Kultuuridessandid, kus publikut tantsuetendustele on paari inimese ringis. Olen Kuskillinnas ise üles kasvanud ja tantsinud ning julgen väita, et seal on tantsuhariduse monopol paari-kolme tantsukooli käes: Plié, mille vilistlane olen isegi, Tendu ja Ferme – need on kolm suurimat stuudiot, mis ikka Koolitantsudel on figureerinud ja omavahel konkureerivad. Lisaks nendele tantsukoolidele on tekkinud mõned väiksemad vaprad stuudiod, mis tantsukoolitusega tegelevad. Näidetena tooksin välja Kuskillinna Kultuurihoovi tantsustuudio (Pringel Golov ja Teet Kindeljaks) ning Milvi Valla liikumiskool (Milvi Valla).

Plié tantsukooli, Tendu’d ja Fermed nimetan ma Kuskillinna tantsuhariduse monopolideks seetõttu, et tegemist on sealse kolme suurima tantsukooliga. Nad on juba pikka aega tegutsenud ja endale maine loonud. Google’dades ‘Kuskillinna tantsukoole’, annab otsingumootor just sellised vasted. Niisiis, kui Kuskillinna lapsevanem soovib oma tütart tantsima panna, siis tõenäoliselt valib ta esmalt nende stuudiote vahel. Ajalugu loob usaldusväärse prestiiži, mis lapsevanema valikulangetamise juures on valitseval kohal ja tantsuhariduse noorem pealekasv peab kõvasti pingutama, et endale klientuuri leida.

Milvi Valla puhul ei saa muidugi rääkida noorest pealekasvust, kuna tantsuõpetajana on tal aastakümnetepikkune kogemuspagas ja praegune liikumiskool ei ole tema esimene rajatud tantsustuudio Kuskillinnas. Pean noorema pealekasvu all silmas Kuskillinna tantsuhariduse perspektiivis värsket tantsukooli, mis ennast ellujäämise nimel turundada püüab. Kuna olen tantsukooli käimalöömisel kõrvaltvaatajana juures olnud ja Milvi kavatsusi tundma õppinud, siis näen teda kannustamas missiooni õpetada liikuvaid ja terveid kehasid. Paraku missioonitunne leiba laule ei too ning kurvastusega tuleb tõdeda, kuidas Kuskillinn tema ponnistustele ei reageeri.

Milvi liikumiskoolis on kõik õpetajad erialase kõrgharidusega ning selgelt sõnastanud oma tunni eesmärgid. Milvi tegeleb tundides kehatöö arendamisega lähtudes sellisest metoodikast, mille alusel ta algajate tantsijatega kõigepealt saab selgeks kehahoiu, elementaarse jalalaba ning kätetöö ning kehatunnetuse, mis on vajalik tajumaks ja analüüsimaks lihastöö korrektsust. Kui see baas on saavutatud, on hiljem lihtsam ja ühtlasi tulemuslikum omandada erinevaid tantsustiile. Õppekavas alles hiljem lisanduvad stiilid nagu modern, jazz, kaasaegne jne.

Tegemist on väikese tantsukooliga. Täiskasvanute tundides käis kokku 2 – 5 inimest. Kindlasti semestri lõpupoole veidi enam, kuid minu praktikaperioodi vahemikus olid numbrid säärased. Laste balletitunnis oli vaatluspraktika päeval 5 tüdrukut, teismeliste tunnis 4 tüdrukut ja lastetunnis 8 last. Silma jäi see, et suhtlus lastega toimus juba enne tundi ja ka pärast tunni lõppu. Õpetaja tundis huvi, kuidas lastel vahepeal läinud on ning muretses ikka sellepärast, kas talle tunni lõppedes vanem järgi tuleb. Milvi oli iga lapse arengu isiklikuks eesmärgiks seadnud ning andis neile individuaalset tagasisidet. Oli kordi, kus ta andis vanematega harjutused koju kaasa, et igapäevaselt ja teadlikult tegeleda näiteks väljaupitavate abaluude või mõne muu rühiprobleemiga.

Üheltpoolt võimaldab sellise intiimsuse just tantsukooli väiksus, kuid teisalt tajusin, et see sama väiksus on ka probleemiks. Ja olen nõus: sellisest tantsuharidusest võiksid kõik lapsed osa saada. Tantsuharidusest, mis ei alga ja ei lõppe siis, kui kell lööb, vaid tantsuharidusest, kus iga õpilane tunneb end hoituna. Tagasi mõeldes oma ajale Plié tantsukoolis – siis tegeles õpetaja rohkem andekate lastega, kes liikumisi kohe haarasid ja visuaalselt hästi sooritasid. Nemad pandi esiritta tantsima ja nende tööd ja energiat kiideti. Vähem arenenud koordinatsiooniga lapsed pandi tagaritta ja nendega individuaalset tööd, mis neid järele aitaks, ei tehtud.

Leian, et Kuskillinna monopol-tantsukoolide probleemiks on see, et nad on kasvanud suureks, on palju rühmi ja rühmas on palju lapsi. Selleks, et kõiki neid lapsi õpetada, ei ole Kuskillinnas piisavalt vastava eriharidusega tantsuõpetajaid ning juhendama hakkavad oma stuudio vanemate gruppide õpilased, kes õpetavad nii, nagu neid on õpetatud. Siiski, huvihariduskoolid, millele on antud litsents tantsuharidusega tegeleda, võiksid oma koolitustegevust kriitilisema pilguga analüüsida ning teadvustada oma õpetamissüsteemi miinuskohti.

Tantsukoolid võiksid oma õpilaste vastu tundlikumad olla: et näha mõju, mis neil õpilastele on, ja seejärel see mõju võimalikult harivalt kanaliseerida. Tantsuõpetaja võiks ka ju õpilasi lugema suunata, tunnis näidata katkendeid tantsuetendustest ja kui linna tuleb festival, siis muuta selle külastamine rangelt soovituslikuks. Tundi võiks sisse tuua eneseanalüüsi momendi ja julgustada õpilasi sõnastama seda, mida nad liikudes kogevad.

Terminisse ”tantsuharidus” on kätketud tantsu hariduslik iseloom ning huvihariduskooli eesmärgiks võiks olla õpilases arusaama loomine tantsukunstist kui millestki laiemast antud tantsukoolis pakutavast. Lapsi saab suunata tunnis üksteist märkama ja teineteisega arvestama. Algkooliealistele saab juba näidata videokatkendeid ja põhikooli- ning gümnaasiumiealised suunata etendusi vaatama, et anda neile aimu sellest, mis tantsu- ja kultuurimaastikul toimub. Võib-olla see on liiga idealistlik kujutlus, kuid nähes, kuidas mõned üksikud tantsukoolid taolist lähenemist ka rakendada püüavad, loodan, et varsti muutub tendents erandistaatusest pigem reegliks.

Usun, et tantsuharidusel on potentsiaal koolitada ennast ja teisi mõistvaid inimesi, kes ühiskonnas ja kultuuris toimuvaga kursis on. Kuid ülesande võiks usaldada vastava eriharidusega tantsuõpetajatele. Erialase hariduseta tantsuõpetajad ei pruugi osata vajalikul määral oma tunnitööd analüüsida ega põhjendada ühe või teise harjutuse arendavat mõju. Samuti ei pruugi nad osata arvestada õpilase vanuseliste eripärade ja vastuvõtuvõimega, anatoomia ja füsioloogiaga.

Säärase arutluseni suunas mind tagasivaade minu enda huvihariduskoolis kogetule. Tol ajal ma küll nii ei mõelnud, tantsida oli lõbus ning huvihariduskoolist lahkusin tantsupisikuga, mis mind edasi õppima tõi. Kuid iseenda arengu seisukohast olen hakanud vaatama üheksat aastat huvihariduslikus tantsukoolis kui küllaltki stagneeruvat aega, sest liikumise delikaatsusele, korrektsele kehatööle ning tantsukunsti kõikvõimalikkusele hakati minu tähelepanu suunama alles kõrgkoolis.

Pedagoogilise praktika käigus Milvi Valla liikumiskoolis avastasin, et imetlen Milvi Valla tööd tantsuõpetajana. Õppisin tema käest palju tervisliku ja teadliku kehatöö õpetamise kohta ning tundsin, kuidas praktika aitas kujundada minu seisukohti tantsuhariduse eesmärkide osas. Samuti õppisin noore tantsukooli toimetuleku ilude ja valude kohta ja oskan vaid soovida, et tantsukooli senised pingutused Kuskillinnas vilja hakkaksid kandma. Vastandudes nö monopol-koolidele on tegu ilmselge teisitimõtleva stuudioga. Teisitimõtlejad ikka meelitavad ligi omasuguseid ja võin loota, et Milvi Valla kasvandikud paistavad tulevikus silma hästi koolitatud kehatööga.