Vestlus Gerd Neggo stipendiaadi Eve Noormetsaga

Helena Pihel

Tantsuõpetaja, HTF tantsukompanii asutaja

Eve Noormets on Viljandis resideeruv tantsuõpetaja, kelle panus Eesti tantsumaastikul on olnud väga mitmekülgne. Ta on õpetanud tudengeid, on Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liidu volikogu liige, kuulub tantsuspetsialisti kutse kutsekomisjoni, on olnud riikliku kehalise kasvatuse ja tantsu ainekava koostamise komisjoni liige, õpetanud õpetajaid, loonud Viljandis toimuva festivali NOTAFE ning juhtinud Viljandi Huvikoolis juba 30 aastat Eve Stuudiot. Ja need on vaid mõned näited tema tegevustest meie tantsumaastiku arendamisel. Eve suure õpetamis- ja õppimispagasi juures paistab silma just see, millise sädemega on ta aidanud kujuneda paljudel tänapäeval aktiivsetel ja silmapaistvatel Eesti õpetajatel. Evega vesteldes ei jää asjad kunagi lihtsatele tasanditele, tema filosoofiahuvi kandub pedagoogilistesse aruteludesse ning avaram pilt nii maailmast kui oma tegevusest on miski, mida Eve nii paljudele on edasi andnud.

Minul kui tema endisel õpilasel oli suur au Evega vestleda tema taustast, õpetamisest ja Eve Stuudiost.

H: Valmistudes selleks intervjuuks vestlesin oma kolleegidega sinust, sest oled olnud ka mind pöördeliselt mõjutanud õpetaja ning vajasin veidi kõrvalist silma. Kõlama jäi mõte, et sinu võimekuse juures võiksid sa elus teha mida iganes. Miks on olnud see miski just tants?

E: See ei olnud tõesti minu otsus. Ma arvan, et minust lihtsalt tehti hea tantsija. Et kuhu ta ikka mujale läheb, kui ta tantsib. Isa küll pakkus välja ka aianduse, aga ma ei olnud sel ajal suurem aiandusehuviline. Meil terve kool tantsis rahvatantsu. Keskkoolis oli meil klassidevaheline rahvatantsuvõistlus, kus me ise õpetasime tantse. Mina võtsin muidugi jämtpolska kohe ette, kirjelduse pealt ja ma polnud õppinud mitte midagi – see noor inimene on ikka eriti pealehakkaja. Kristjan Torop oli veel žüriisse kutsutud ja mind kiideti, et väga hästi õpetatud. Ma tantsisin muidugi ka balletti. Kohtla-Järvel on siiamaani Vallatud. Tol ajal oli see koreograafiaring. Ma tegin isegi võistlustantsu ja käsipalli. Ja käsipallitreener oli kõige loovam õpetaja tegelikult. Teised õpetasid tantse või tehnikaid, aga tema oli üks suur loovus ise. Väga paljuski on minu pedagoogilised võtted sealt pärit.

H: Kas sellist laiaulatuslikku tausta, nagu on sinul erinevates liikumispraktikates, võib tantsuhariduses või isegi lihtsalt hariduses oluliseks pidada?

E: See võib muidugi osutuda selleks, et sa tead kõigest natukene ja tegelikult mitte midagi. Aga kui ma end kõikide alade teadlaseks ei kuuluta ja kõiki tehnikaid ei hakka õpetama, siis saab ju õpilastele tutvustada erinevaid stiile. Lastega töötades on see pigem nagu kasuks. See ei saa muidugi olla eesmärgiks, et inimene kõiki asju õpib ja praegu on, ma arvan, eriti raske mitut asja õppida. Meie ajal oli see teisiti, me ei olnud internetis. Me käisimegi ühest ringist teise ja see oligi kogu meie elu.

H: Räägime Eve Stuudiost. Kuidas sa sattusid Viljandisse ja kuidas sai alguse Eve Stuudio?

E: No mina sattusin siia, sest Kohtla-Järvel ei olnud teatrit. Mind oli suunatud Kohtla-Järvele, aga Andres (Andres Noormets, Eve abikaasa, autor) sai suunamise Viljandisse. Mina käisin partei komitees palumas, et saaks suunamise ümber suunata, aga sealt küsiti, miks. Mina vastasin siis, et mul on mees ja tema läheb teatrisse tööle. Partei komiteest vastati, et aga milles küsimus, ehitame teatri. See teater ei ole vist siiamaani sinna tekkinud. Ma hakkasin siis Viljandis tööd otsima ja Viljandi Pioneeride majas anti mulle tööd, aga sellel tingimusel, et ma ei hakka rahvatantsu tegema. Tolleaegne direktor ütles, et neil on väga kõvad õpetajad kõik ning Viljandis on üleüldse palju häid rahvatantsuõpetajaid.

H: Et sa põhimõtteliselt olid keerulise situatsiooni ees?

E: Jah – ma ei saanud teha! Karaktertantsuõpetaja oli, rahvatantsijaid oli väga palju, võistlustants oli väga kõval järjel. Mida veel? Aga mis sa arvad, et see mu jaoks probleem oli? Tegime. Kantritantsu ja mida kõike veel me tegime.

H: Sel aastal saab Eve Stuudio 30aastaseks. See on minu arvates päris suur number. Mis on see särts, mis Eve Stuudiot sinu jaoks üleval hoiab?

E: Minu jaoks on tõesti nüüd juba ikka palju särtsu, aga on ikka raskeid aegu küll olnud. Et oli hetki, kus tundsid, et kõik on juba tehtud. Nii kaua, kuni ma enda peast püüdsin kõike anda ja õpetada, senikaua oli väga tihti neid väsimusehetki, aga ilmselt mingid laste käigud panid mind neid probleeme unustama. Mind ei õpetanud keegi õpetajaks, mul võttis see ikkagi aega. Meil oli küll kõrgkoolis 40 tundi pedagoogikat, aga see oli ajastule vastav arvatavasti. Kui pöördeaeg tuli, siis hakkasin kaasaegset tantsu õpetama – olin moderni, kaasaegse tantsu, jazz´i ja improvisatsiooni poole rohkem. Ja mul ei olnud vanemaid kolleege Eestis ja see on tegelikult päris keeruline situatsioon, sul ei ole kellegi käest kogemusi küsida. Harida oli väga lihtne, sest hakati Eestist välja saama ja Eesti oli selline maa tol ajal, kuhu kõik tahtsid tulla. Tohutult palju õpetajaid käis välismaalt. Kõik ei jaksanud õppida, mõnikord olime lausa kahekesi tunnis. Ja kuna Viljandis öeldi, et ma ei tohi õpetada seda, mida ma teadsin, siis ma pidin ju midagi uut õppima.

H: Kuidas Viljandi on kogukonnana sind ja Eve Stuudiot kohelnud? Kuidas Eve Stuudio end Viljandis tunneb? 

E: Ma arvan, et tänasel päeval ülimalt hästi. Viljandisse sisse saada oli väga raske. Keegi ei pannud jalga ette, aga keegi ei teinud välja ka. Tagantjärgi ma saan aru, et mitte midagi hullu selles ei olnud – ma olin ju noor inimene ka, oli vaja õppida ja areneda rahulikult. Ja kui asjale hakkas maik tulema, siis tulid ka tunnustused. Praegu ma tunnen küll suurt tuge, palju huvitavaid mõtlejaid on siinkandis. Mul on siin väga hea.

H: 2. detsembril on tulemas Eve Stuudio kontsert, millega suurt sünnipäeva tähistate. Mis seal juhtuma hakkab?

E: Seal tulevad esitlusele mõttelt suured tantsud. Mitte, et me teeksime viietunnise ürituse, vaid tantsud, mida oleme kutsunud, on „suured“. Hea tants tekib siis, kui tegijal on idee, muusika sobib, lapsed tulevad kaasa, kostüüm, aeg, ruum ja kõik kokku hakkab klappima. See on kokku kõlksumise küsimus. Ja vot ma olen mõne inimesega hästi kokku kõlksunud ja nemad minuga. Ja kutsumegi need tegijaid, kes on ajas mingil hetkel hästi kokku kõlksunud. Kontserdil on suure hingega tantsud ja tegijaid, et oleks tegijatel ka Viljandis hea vastakuti vaadata ja kogeda. Pressikonverentsil saavad kõik õpetajad vastata küsimusele, et mis on sinu tantsus peidus. Et lapsed saaksid ka kuulata ja näha tantsu teoreetilist ja filosoofilist mõju.

H: Kuidas on sinu silmis Eve Stuudio kontseptsioon nende aastatega muutunud?

E: Ma arvan, et olen kogu aeg pannud stuudiole justkui suurendusklaasi ette – kontseptsioon on järjest läinud selgemaks. Fookus on tekkinud. Ja selleks on valmisolek. Ükskõik mis ametit laps ka tulevikus pidama ei hakkaks, siis on oluline, et ta teaks, mida ta ise tahab. Kõik ei lähe järjest tantsijaks ja seepärast on laiem pilt oluline. Alguses tegid midagi ja väga ei mõelnudki ja ma pole suurem asi aastate lugeja olnud. Just eelmisel aastal viskasin suures koguses diplomeid ja konspekte ära, sest ma sain aru, et need riiulitäied ei räägi minu eest vaid loeb ikkagi ainult see, mida ma olen võimeline tunnis ise reaalajas tegema. Aga põhjus, miks ma olen selle 30 aasta fookusesse võtnud, on lapsed. Et nemad saaksid kogemuse. Igal aastal ei anta rahasid, et Ugala lavale saada. Kui sa rõhud numbrile või ajale ja oled ise ka taktitundeline, siis saavad lapsed hea ja professionaalse lavakogemuse.

H: Sa oled mainitud põhimõtteid edasi andnud ka paljudele õpetajatele. Milline on olnud õpetajate õpetamise kogemus sinu jaoks?

E: See on väga huvitav kogemus. Kui ma alguses õpetama hakkasin, siis ma ei julgenud midagi rääkida, sest mõtlesin, et nad ju ka teavad seda kõike. Ja et lihtsaid asju ma ei julgenud õpetada. Keegi terane inimene seltskonnast siis ütles, et räägi neid lihtsaid asju veel. Õpetajate õpetamist ma õppisin nende enda pealt, nemad on mind suunanud. Nad on küsinud seda, mida nad tahavad ja vajavad. Ma tõepoolest nii kartsin õpetada mingeid lihtsaid asju, aga see on nagu jooga lihtsamate harjutustega. Teed neid harjutusi uuesti ja sa ise arened, su kehatunnetus areneb, tekivad uued märgid, uued seosed.

H: Leian, et on väga tore, et just Eve Stuudio 30. aastapäeval tunnustatakse sind Gerd Neggo stipendiumiga. Kuidas see teadmine sind end tundma paneb?

E: See on ikka uhke tunne küll. Kui ma teada sain, ega need jalad ikka vastu maad ei puutunud väga. Me ei tee tööd tunnustuse pärast, aga ma nägin, kuidas need taotlused olid kirjutatud – põhjusega. Ja see oli hea tunne. Meie Eestis ju väga tagasisidet ei saa, on küll inimesi, kellega sa saad rääkida. See preemia oli kunagi minu idee, ise kirjutasin selle statuudi. Idee oligi see, et saaksime kõvemini rääkida – sellest, kes stipendiumi saab ja üleüldse tantsust.

H: Ma tean, et sina oled üks, kes veab Gerd Neggo raamatu kokkupanemist. Kaugel see protsess on?

E: Jah, see plaan on, aga see ei ole veel väga kiiresti edasi liikunud. Ja võib-olla ei ole veel õige aeg sellest rääkida, aga võib-olla on. Ehk tuleb selle kaudu veel ideid. Ma ei taha seda ka sundida. Asjad küpsevad siis, kui nad küpsevad. Me tegeleme sellega – tiim on koos ja otsime hetkel fookust, miks see raamat peaks tulema. Ei taha kuiva kultuurilooraamatut teha, vaid väga tänast õpetamisprotsesse puudutavat teost, mis oleks ka kunstiliselt kaunis, sest Gerd Neggost on väga palju ilusat visuaalset materjali, nt käekirjanäiteid jne. Mina hakkasin magistriõppes Gerd Neggot uurima. See teema oli mul kuklas juba mõnda aega. Täpselt sel ajal oli Eve Stuudio 15aastane ja Gerd Neggo stuudio eksisteeris Eestis 15 aastat. Temal oli oluline improvisatsioon ja loominguline moment – õpilased pidid palju loominguga tegelema ja mina arvan, et minu omad sel ajal veel ei pidanud seda nii palju. Võib-olla oli see midagi, mille ma sellest uurimisest kaasa võtsin, kuidagi alateadlikult hakkasin seda rohkem tooma stuudiosse. Just selline isiksuse kasvatamine, suhtlemine ja erinevad õpetajad – see oli see midagi.

H: Arutasin seda intervjuud planeerides oma kolleegidega, et nii kaua sellise säraga tantsualast tööd teha, peab olema palju armastust. Me räägime tihti asjadest, mis võiksid Eestis tantsuõppes olla paremad, aga mis on sinu arvates need asjad, mis on tantsuõppes meil hästi? Mis on need asjad, mida sina selles valdkonnas armastad?

E: Meil on ikka väga ägedaid inimesi. Mäletan seda hetke, kui Jüri Nael mu esimest korda ülikooli juurde kutsus. See tunne, kui ma esimest korda tundi läksin, et kõrgkoolis on juba nii ägedad ja sellise potentsiaaliga noored inimesed. Liiguti nii kiiresti ja sellise leegiga. Ma arvan, et inimesed ongi see, mis on hästi. Ja ka see, et paljudel on ilusad ruumid, ja ka see, et tantsima ei pea ainult stuudios või saalis, sa võid seda teha igal pool. Hästi on see, et sa võid selle töö eest palka saada, vaata kas või tantsuõpetajate Facebooki grupis, kui palju on õpetajate tööpakkumisi. Kui sa vähegi tahad, siis minu meelest on võimalik selle tööga ära elada. Sul on eluaeg võimalik ning põhjust midagi õppida. Ma ei teeks seda tööd, kui mulle ei meeldiks või ei oleks piisavalt palju armastust seal sees.