Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetajatest

TÜ VKA on viinud mind rännakule, kus õpingu algusaastatel näisin iseenedalegi õhku ahmiva tantsust vaimustunud noorena. Vast liigagi innukas, kaaluv ning enesekriitiline. Õppisin hingama, astuma, austama, tunnetama ning tajuma mina-sina-meie erinevust, olulisust, ühtsust, ilu ja valu. Julgesin minna, et taas tulla – vahetusüliõpilasena Chestri Ülikoolis ning hiljem kolmekuine praktika samas linnas.

Kool on mulle õpetanud tööd kehaga, kuid tants on mind viinud välisest vormist kaugemale (tutvumine Alexander tehnikaga, shintaishi, skinner jm). Kui kaunis on hing, mis tantsib! Minus on tekkinud sügav huvi capoeira, kontakt- ja improvisatisooni, hääl kui tants ning foto ja video suunas. Mõningail hetkedel olen poeetiline, tegelen joogaga või naudin salsatantsu. Ja kui eelnev kõlab eksootiliselt, siis õpingute vältel olen tutvunud Eesti pakutava pärimustantsuga – meie labajalg on sama oluline kui capoeira ginga.

Nüüd, kus viis aastat tudengina on möödumas… olen lähemal iseendale kui kunagi varem. Ning endiselt väestamas oma tulevasi rännakuid… Tulevik on olevikus loomisel ning akadeemia on aidanud mind vajalike vormide ja võimalusteni.

Brite (M.) Vilgo

 

Mida võiksin tagasivaatena öelda 4-aastasele ülikooli õppele ja selle tulemina saadavale tantsupedagoogi diplomile? Kogu õppeperioodile tagasi vaadates meenub siiski ennekõike armsaks saanud Viljandi linn, akadeemia kodusus ning need vahvad ja omanäolised inimesed, kellega selle teekonna jooksul kokku puutusin. Tantsuhariduse osas on mind ja mu mõttemaailma rikastatud paljude erinevate stiilidega ning olen saanud teadmise, et õpetamine on palju keerulisem ja mitmetahulisem, kui seda kunagi arvasin. Seega, kahtlen ilmselt enda kui õpetaja valmiduses enamgi kui enne kooli astumist. Aga eks ta nii olegi, et mida rohkem õpid, seda rohkem saad aru, kui vähe sa tegelikult tead ja oskad. Üldiselt olen uudishimulik ja seega meeldib nii tantsus kui ka kõiges muus katsetada ja erinevaid asju proovida, mille lõppu ausalt öeldes ära ei jõua oodata. Hetkel kummitavad vaid meeldivad mälestused ning hirm käsikäes ootusärevusega tuleviku ees.

Susanne Org

 

Tantsukunsti õppima tulek ei olnud otsus vaid pigem loogiline järg ja suure tantsukire tulemus. Nende ülikooli aastate jooksul on see kirg vahel raugenud, vahel tõusnud, mõnikord välismaal rännanud, teinekord kodus kopitanud. Igal juhul olen sellest kogemusest saanud heas mõttes tantsumürgituse. Näen igal pool tantsu või materjali, millest saaks koreograafiat genereerida – nagu kerge vaimuhaigus, mõni näeb tonti, mina näen tantsu. Tantsuetenduse loomisel usun reeglisse, et lihtsuses peitub geniaalsus.

Enda seminaritöös uurisin meta-etenduse vormi võimalikkust ja suvel tahan seda ka praktikas ellu viia. Muid plaane mul ei ole. Ma ei olegi vist planeerija tüüpi. Ootan põnevusega, mis pärast kooli lõpetamist saama hakkab.

Karolin Poska

 

Kui ma mõtlen tantsukunstile, siis see seob endas üldinimlikkuse ja sürreaalsuse kuskil maisuse ja ebamaisuse piiril olevaks tervikuks. Tantsuga tegelemine, selle vaatamine, loomine on mulle alati ligitõmbav olnud. Nelja aasta jooksul pole see uudishimu tühjaks jooksnud ning erialasse süvenemine on selle vastu aina suurema lugupidamise loonud.

Ausalt öeldes toob lõpetamisele silma vaatamine hinge sentimentaalsuse. Viljandi on kahtlemata koduseks saanud – see selleks. Aga ennekõike on mul tekkinud austus siin õpitu, kogetu, nähtu vastu. Loodetavasti ma kaua ei leina ning avastan peagi end juba sama või veel rohkemgi kirglikumasse, hoidvamasse ning julgustavamasse paika edasiliikununa.

Liikuma meid siin ju õpetataksegi.

Kadri Sirel

 

Üles, alla, juuksed valla, taevaservalt kiigun alla! Selline laulurida kirjeldab minu emotsioone seoses koolitee ja Viljandiga. Kõvasti oleme saanud end armsa keldri põrandal rullida ning end taevasse venitatud – “piiikakspiikaks 5 minutit peale 12” suunas. Selle laulu saatel esitasin 4 aastat tagasi sisseastumiskatsetel oma esimese tantsukese, mida tol hetkel küll veel kavaks nimetasin. Need aastad on läinud lennates. Tuleb tunnistada, et algus oli raske, sest mesipuust välja lendamine keeras maailma pea peale. Ning hetk mil sain aru, et see kool kuhu tulin ei olegi see, mida “Step up” filmist nägin. Kogu see raske aeg jäi esimesse semestrisse. Mäletan väga hästi tunnet, kui sõitsin kolmanda õppeaasta alguses esimest korda peale suve Tartust tagasi Viljandisse. Auto plaadimängijas mängis Ars Apta “Loomine”, eemalt paistis Viljandi siluett ja sillerdav järv. Kõhus lendasid liblikad, ma tundsin, et olen oma elus nii õiges kohas!

Kooli lõpetamisele mõeldes on väike hirm, mis saab edasi? Ma väga ootan tantsuõpetajana tööle hakkamist, sest lastega koos töötades olen justkui inglite keskel! Seda loomulikult vaid seni, kuni suudan hoida tunnis põnevust ja tempot, muidu kaovad tiivad ja pähe kasvavad hoopis sarved. Suure koha minu südames on haaranud rahvatants ja mul on kindel plaan see koht talle elu lõpuni soojas hoida. PS! Tavaliselt viin kõik oma plaanid ellu.

Ma olen ülimalt õnnelik, et ma järgisin oma südant (mitte mõistust) ja tulin õppima Viljandisse tantsukunsti! Armsad õppejõud, aitäh, aitäh, aitäh!

Kristel Kermes

 

Kui ma viis aastat tagasi Viljandisse tantsukunsti õppima tulin, teadsin ma nii täpselt, kes ma olen, mida tahan, mis on tants ning kuhu edasi. Nüüd, viis aastat hiljem, pole ma enam milleski kindel – vaid üks suur aitäh selle eest!

Maarja Kukumägi

 

Läbitud aastatega olen ma kogenud ja õppinud palju, mis on viinud mind teedele, mida ma käinud ei ole ja mida ma poleks osanud oodatagi. Mängumaa, mis mind nüüd ees ootab on suur ja lai ning üks kõige väärtuslikumaid asju, mis ma olen koolist kaasa saanud on sõbrad ja mõttekaaslased, kellega edaspidi koostööd teha ning rõõmude ja muredega koos eluleda.

Las naudingud vallutavad voogeldes meie mahlaseid teid edasi ja ainult edasi.

Age Linkmann

 

okei. up-ja-and-go-üles.

Karoline Suhhov

 

Ei tundu just loogiline laskuda ennast defineerima inimeste kaudu, kes on teiste inimeste poolt valitud sind ümbritsema. Ometigi pean lõpusirgel tõdema, et kursus, kes on moodustatud minu ümber läbimaks koos ühte teekonda, on söövitavalt kinnistanud minusse indiviidi, kellena saan ennast määratleda. Vähem ja rohkem kontseptuaalsemad mõtlejad on oma erinevate ellusuhtumistega võrestanud minu ajukeemiat ja hinge. Ma jätkan lõhki rebitud meeltega, et võtta vastu võimalikult erinevat informatsiooni väljaspoolt. Selle kõige suudan ma loodetavasti ära seedida tänu happelisele ehk tugevale keskkonnale, mis on tekkinud tänu inimestele, kellega on olnud suur nauding nende aastate jooksul koos viibida. Informatsiooni seedimise tulemit vormin aga lõppkokkuvõttes ise ning see informatsiooni lõplik välja heide ongi see, millega siin maailmas ja ühiskonnas edaspidi hakkan ühel või teisel määral toimima. Sügav tänulikkus ja austus.

Sigrid Savi

 


 

Vastuvõtuinfo TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rakenduskõrgharidusõppesse:

Dokumentide esitamine 22. juuni – 2. juuli 2015: www.sais.ee

Erialakatse 8 -10 juulil 2015 algusega kell 12.00 Posti 1-134 (Must Saal), Viljandi

→ Info