ZUGA püüab ohjata meele(k)olusid

Marie Pullerits
Tantsukunstnik ja teatrikriitik

ZUGA ühendatud tantsijad on ainus järjepidevalt ja regulaarselt nooremale publikule tantsulavastusi loov tantsukollektiiv Eestis. Hetkel kuueliikmeline tantsijaid ja koreograafe koondav grupp tegutseb koos juba 17 aastat ning selle aja jooksul on nad esinenud palju ka välismaal ning pälvinud mitmeid teatri- ja tantsuauhindu. ZUGA on tuntud eelkõige isikliku lähenemise, elusa mängulisuse ja vahetu lavalise suhtluse poolest. Värskeima lavastusena tõid zugakad selle aasta oktoobris publikuni kogupere tantsulavastuse “meeleKolu”, mille sihtgrupp on nende endi sõnul vanuseliselt piiritlemata. Ühise panuse tööprotsessi andsid kuus koreograafi: Helen Reitsnik, Kärt Tõnisson, Tiina Mölder, Triin Lilleorg, Ajjar Ausma ja Päär Pärenson. Vestlesime etenduse järel zugakate Kärdi ja Tiinaga “meeleKolust”, nende loomingust ja noorest publikust.

ZUGA on kollektiivina tegutsenud pea 20 aastat. Kuidas jõudsite nooremale publikule teatri tegemiseni?

Tiina: Kõik meie lastele suunatud lavastused pärinevad sellest ajast, kui meil olid endal juba lapsed ning tegimegi lavastusi algul enda lastele. Näiteks 2-aastastele lihtsalt ei leidunud siinsel teatriväljal tantsulavastusi. Mõtlesimegi siis, miks mitte proovida midagi ise teha. Lastele luues saab liikumisfantaasiat rohkemgi rakendada. Nad ei ole nii kinni mingites tavaarusaamades tantsust või liikumisest ega ole nii kindlalt teadlikud, mis on tants.

Olete teinud ka täiskasvanud publikule suunatud tantsulavastusi. Kus teie fookus hetkel on, mis teile hetkel olulisem on?

Tiina: Fookus on hetkel seal, mida me parasjagu teeme!

Kärt: Need suunad võivad kulgeda ka paralleelselt või vaheldumisi.

Tiina: Meile meeldib mõelda, et ka vanemad võiksid lavastusest midagi saada, et ei ole ainult nii, et lükkad lapse ukse vahelt sisse või paned ise saalis silmad-kõrvad kinni, kuna see on sinu jaoks raisatud aeg.

Kärt: Eranditult kõik täiskasvanud on läinud meie etendustelt säravate silmadega ära, isegi 2-aastastele mõeldud lavastuse “Zuga zuug zuh-zuh-zuh” puhul. Ka suured vaatajad elavad kaasa.

Katrin Nielssen on kirjutanud, et ei olegi olemas eraldi lasteteatrit ja täiskasvanute teatrit, on head ja halba teatrit ning erinevaid viise, kuidas tegijad ise oma publikusse suhtuvad. Milline on teie lähtepositsioon kollektiivina lastele luues? Kas teie jaoks on olemas “lasteteater” eraldiseisva žanrina?

Tiina: Me ei mõtle nõnda. Oleme püüdnud hoida avatud pinda ja luua oma publikuga ühist platvormi. Me küll määratleme sihtgrupi, sest see annab teatud raamistiku, aga teemaga töötades areneb see omasoodu. Viskad esmase idee õhku, selle pinnalt kujuneb materjali, mida uurida koos nende inimestega, kellega koos lood. Koosmängu on palju, see on huvitav ja pingestav. Viimaks tekibki kollektiiviga edasiarendatud ideest tervik. See peab olema ka meile huvitav protsess, muidu ei ole ju mõtet teha. Kui endal on huvitav, pakub tulem ehk huvi ka teistele.

Ehkki töötame elus ka õpetajatena, püüame lavastusi tehes õpetaja-rollist eemalduda. Kas lastele tehtud teater peab alati midagi õpetama, kas suur peab alati väikest otseselt õpetama? Ka laps on ära teeninud puhtalt kunstilise elamuse ja selle nautimise. Seeläbi õpib ju samuti midagi.

Kärt: Koreograafidena saame palju inspiratsiooni endi lastelt. Nad on alati ka esimeseks katsepublikuks ja oma tagasisides väga siirad – mis nende jaoks töötab, mis meeldis, mis mitte.

Milline on see maailm, milles tänased lapsed elavad? Kuidas see erineb kümne aasta tagusest lastemaailmast, rääkimata kaugemastki ajast?

Kärt: Õpetajana saan oma kogemuse põhjal öelda, et lapsed, keda õpetasin samas keskkonnas kümme aastat tagasi ja kellega töötan täna, on täiesti erinevad. Lapsed on palju suurema info- ja müravälja sees, nii visuaalselt kui ka heliliselt. Nende tähelepanu haaramiseks peab palju rohkem pingutama kui kümme aastat tagasi.

Tiina: Mina olen tundnud, et laste elu on tehtud mõnes mõttes tohutult turvaliseks ja samas väga piiritletuks, vähemalt linnakeskkonnas. Selleks, et laps midagi loovat teha saaks, on tal huvialaringid, oma graafikud ja kellaajad. Kõik on hästi ära organiseeritud.

Kärt: Isegi kohvikus einestamas näed, kuidas lapsele pannakse söögi ajaks telefoniekraan ette, et ta rahulikult oleks.

Kas emotsioonide läbitunnetamine, mõistmine ja väljendamine on seeläbi midagi, mis täna lastele ja noortele raskuseid valmistab?

Tiina: Ma arvan, et see ei ole ainult meie aja probleem, vaid on igal ajal aktuaalne. Lisaks on see midagi eestlastele või põhjamaalastele olemuslikku – oleme pigem kinnised ja tunnetest pole meie kultuuriruumis olnud kombeks rääkida. Noorte seas on see nüüd ehk tavapärasem, kuid tunnete ohjamine ja nendega toimetulemine on neile sellegipoolest kindlasti oluline teema.

Milline on selle valguses lavamaailm, mida “meeleKoluga” oma publikuni tahate viia? Millised küsimused teile selles protsessis olulised olid?

Kärt: “meeleKolu” peegeldab paljuski meie enda lapsepõlve, selle mänge, neid hirme, mida tundsime.

Tiina: “meeleKolu” protsess oli tohutult pikk. See algas küsimusest, kuidas meeleolu võib muuta ruumi ja kuidas ruumis olevad elemendid meeleolu mõjutada võivad. Sealt läksime edasi juba kitsamalt meeleolude ja tunnete peale. Proovisime lähtuda 9–13-aastaste tunnetest, mis võivad neile endilegi tunduda ebastabiilsed ja üles-alla lainetavad. Meile tundus, et emotsioonide teema on selle vanusegrupi jaoks õhus, terav ja oluline. Kuidas tunded kehas on ja keha muudavad, kuidas neid kehaliselt läbi elada ning väljendada?

Kärt: Üks meeleolu viib teiseni ja see tekitab lineaarsusega ka omaette loo.

Tiina: Proovides hakkasime lisaks aimama, et see võiks kõnetada ka laiemat publikut. Täiskasvanutelegi on siiani lavastus meeldinud ja täna tuli ka üks 15-aastane vaataja etenduse lõpus positiivset tagasisidet jagama.

Kindlasti on meie jaoks oluline läbiv aspekt mäng ja publiku kaasahaaramine läbi mängu, liikumise ja kehalise tunnetuse. Kui vaatad liikumist laval, tunned seda ka oma kehaga. Sageli saab meie lavastustes sellesse maailma ka otseselt lavaruumi sisenedes kaasa tulla.