Marie Pullerits

Marie tegutseb tantsuväljal nii, kuidas parasjagu võimalik. Ta on vabakutseline tantsija, etendaja, koreograaf, aga ka perioodiline tantsupedagoog, tantsuvaatleja, publikust ja sellest kirjutades tantsuvälja kajastaja. Viimase olulisema loomingulise kaastööna tantsis ta Madli Pavese lavastuses “Ubuntu” käesoleva aasta jaanuaris, uueks hooajaks küpsevad aga juba uued tantsumõtted.

Millised on Sinu missioon ja motivatsioon valitud erialal?

Jagamine.

Jagada tantsu kui liikumispraktikat, kehatunnetust, kehalist kommunikatsiooni ja keelt, viisi maailma vaadelda, filtreerida ja tõlgendada. Üks asi on püüda elu mõista, hoomata, kujutleda oma mõtteilmaga. Sootuks teine on seda ise füüsiliselt ja emotsionaalselt kogeda. See on minu arusaamist mööda ka esmasemaid viise, kuidas inimesena sügavamaks kasvada ning seeläbi eksisteerida kooskõlalisemalt nii iseenda kui ka teistega.

Tants ja liikumine laval, saalis ja igapäevaelus on selleks hämmastav meedium, mida tuleb eelkõige kogeda. Tahan seda kogemust jagada ja levitada nii ise tantsides-liikudes, teistega tantsides, tantsu vaadates ja teisi seda vaatama kutsudes, seda ka mõtestades ning sellest kirjutades.

Mis Sind inspireerib?

Inimesed mu ümber. Inimestevaheline koostoimimine, vahel ka koostoimimatus. Oleme inimesed ainult teiste inimeste kaudu.

Milline on Sinu sõnum tantsuõpilastele, tantsuõpetajatele ning tantsuga mitte kokku puutunutele?

Julgege kogeda, julgege väljendada ja jagada! Keha ei valeta. Selles ei ole õiget ega valet, see on väljendus, kus pole hierarhiaid.
Julgege avastada! Liikumist, ennast liikumises ja selles, mida liikumine meiega teha võib, seda kogedes või nähes.
Keha mäletab.