Tiina Ollesk

Tiina Ollesk on tantsija, koreograaf ja tantsupedagoog Fine5 Tantsuteatris ning Tallinna Ülikoolis.

Millised on Sinu missioon ja motivatsioon valitud erialal? 

Tänases maailmas, mis on täis mikro- ja makrotasandi konflikte ning kus inimkond on liikumas, paistab, et ainult ühes suunas (ennasthävitavas), on jäänud üksikisikul vaid üks tee – proovida ühiskonda siduda ja luua jätkusuutlikku elukeskkonda. Ma usun, et läbi tantsimise kogemise ja vaatlemise on ühiskond empaatiavõimelisem. Tants ei ole ainult teater, mis esitab ja peegeldab, vaid see on ka elamise ja maailmatajumise viis.

Mind motiveerib tunnetusliku maailma kogumine, kogemine ja jagamine ning endas vastuste otsimine selle maailma küsimustele. Näiliselt tavapärases olemises üleoleva hetke leidmine.

Mis Sind inspireerib?

Väga paljud inimesed elavad esmatasandi vajaduste rahuldamiseks. Pean seda õnneks, kui inimesel on siin ilmas võimalus tegeleda endast lähtuvalt enese arendamisega. Mind inspireerib loodus (…vaim/looming), kultuuride mitmekesisus ja vaikuse helid. Inspireerib sõna[1], milles on tahe, liigutus, energia, kriitilise ja analüütilise meele vabaks laskmine ning õhusolevate vastuste märkamine.

Milline on Sinu sõnum tantsuõpilastele, tantsuõpetajatele ning tantsuga mitte kokku puutunutele?

Elukutseks tasub tantsukunsti valida siis, kui see tegevus on kutsumus ja kui kõik teed toovad tagasi samasse vette, kus sul meeldib ujuda. Vahel tuleb olla kannatlik ja leplik, sest me teame seda Tammsaare lugu poisist ja liblikast (kättesaamatut otsides tallas ta maha selle, mis olemas oli). Ühelt poolt õhutame ennast kuulama ja endast lähtuma, kuid mulle meeldivad kultuurid, kus tuletatakse meelde ja tänatakse ka oma (vaimu)õpetajaid (teadmiste eest, mida on alles hoitud).

Õpetama tasub hakata siis, kui pikk teekond on käidud ja on tahtmine selle tee rõõme ning raskusi jagada. Mul on väga suur aukartus selle ameti ees, sest ma siiani ei tea, kuidas kasvatada õpilase vaimu nii, et see tema keha lukku ei paneks. Et ta ei tunneks ja ei näeks tantsimist nüri tehnika vormimisena ning suudaks endale ise anda adekvaatselt tagasisidet, sest kõige suurem õpetaja on inimesele tema ise. Kuidas viia läbi teekonda nii, et see tegevus vastumeelseks ei muutuks? Inimesed on väga erineva energiatajuga ja tants on energia kasutamine. Küsimus on, kuidas nii erineva energiavajadusega kehad ühel ajahetkel ja ühes ruumis panna ühiselt hingama ning ühtmoodi hästi end tundma. See vastus on müstika, aga see ongi hea tantsutunni tunnus.

Tantsuga mitte kokku puutunul tasub kuulata oma hingamist ja panna tähele, kuidas see tegevus teda liigutab (mõtteid, tundeid, keha) ja see juba ongi tantsimine.

[1] Ma kardan sõna, sest see tekitab väga palju tõlgendusvõimalusi. Seda on võimalik rebida välja kontekstist (see, mida teeb kunst, on luua uusi tähendusvälju) ja tegelikkuses kasutatakse sõna tihti emotsionaalselt lahmides ära.