Tantsulavastus “Femmaaž“ – kummardus suurte naisloojate-koreograafide töödele

Viimase saja aasta jooksul lõid olulisemad, revolutsioonilisemad soolotükid tantsus naised, esimene tuntud tantsu-uuendaja, -vabastaja oli naine: Isadora Duncan (1877–1927). „Femmaaž“ on kummardus suurte naisloojate-koreograafide töödele. Isadora Duncani jalajälgedes astusid paljud tantsurevolutsionäärid – nii 20. sajandi alguses kui lõpuks läbi postmodernse ajajärgu. Tänases tantsus leiamegi keskselt kohalt üksiku koreograafi-tantsija. „Femmaaž“ on viibe me eeskäijatele.

Sõltumatu Tantsu Laval tegid naistepäeval, 8. märtsil kummarduse Mary Wigmanile, Yvonne Rainerile, Lucinda Childsile, La Ribot´le ja Debora Hayle tänased eesti tantsijad-koreograafid Sveta Grigorjeva, Madleen Teetsov-Faulkner, Mari Mägi ja Joanna Kalm.

Naised. Tants. Soolo.

Esiteks naised. Kui me räägime naistest, siis on see ilmtingimatult, paratamatult sooline, me mõtleme justnimelt naistest! Ei, me ei mõtle feministlikult. Kas tahtmine naiste loomingut esile tõsta on juba olemuslikult feministlik? Äkki ongi. Igatahes on see sooliselt laetud püüd vaadata tantsuajaloole, meestest on niikuinii kogu ajaloo jooksul palju räägitud. Väita, et tänase tantsu tekkes on just naiste soolod olulised olnud, ei ole ehk ülepakutud. See on üks – täitsa vettpidav – teooria.

Teiseks tants. Keha, tants, koreograafia, kontseptuaalsus, nüüdistants, füüsiline teater. Need piirid, see keel huvitab meid. Sõna ei ole enam kuningas, liikumise keel on suuresti kõigi lavakunstide keel. Tants oli kunagi, aegade alguses, palju vabam ja huvitavam (seda „kõrgtantsu“-eelset, vabamat liikumist otsis ka Isadora Duncan – muidugi me kultuuriruumi piires, ikkagi tantsus), me ei osanud teda piirata ja nimetada. Aga kõrgkultuuri enesemääratluste ja -ilmingute kujunedes leiti raamid ja viisid, kuidas tantsu aheldada – kus on ta kunst, kus (seksuaal)käitumisrituaalide osa, kust lõpeb tants, algab n-ö mittetants … 20. sajand tegeles uuesti nende raamide mahalõhkumise või ümberdefineerimisega.

Soolo. Loojal on vastutus iseenda ees. Ise, üksi laval seistes oma loomingu ees. Publiku ees. Kunstnik kui müüt. Kui võimalik geenius. Puhas ja karm kunstivorm. Muidugi mitte ainuline, aga väga intiimne, jõuline, isiklik. Mingis mõttes segamatu – sest looja, esitaja, on sel hetkel dialoogis vaid iseenda elu- ja kultuurikogemuse ning kehaga. Ja mõttega. Keegi ei sega teda. Keegi ei aita teda. Väga puhas ja põnev vorm.

Lisainfo
Piletid